nov.
2
2010
Seoses euro tulekuga, kuid mitte ainult sellega, toimub kõikidel trsm.eu serveris asuvatel lehtedel käesoleva aasta viimastel kuudel kolimine trsm.eu domeenile.
Ehket
digistoop.trsm.eu -> digistoop.trsm.eu
pildistoop.trsm.eu -> pildistoop.trsm.eu
ops.trsm.eu -> ops.trsm.eu
jne
Seoses sellega võib esineda (ning hetkel ongi) katkestusi ja muid jamasid lehtede töös. Palun säilitada rahu ja mõistmine, küll ükskord kõik saab korda. Nii ma arvasin ka… (või siis tegelt ei saa?)
apr.
23
2010
Juba pikka aega on käinud mulle jubedalt närvidele üks asi. Selle asja nimi on Snap Shots. Ja ma ei räägi suvaklõpsudest fotograafilises tähenduses, vaid hoopis ühest veebividinast. Mingil täiesti aruaamatul põhjusel on osades muidu toredates ajaveebides sisse lülitatud säärane täiesti jube vidin. Eriti närvidele käiv on see just fotoblogide puhul – tarvitseb ainult hiirega kogemata üle pildi (või üle suvalise lingi) liikuda, kui kohe kargab mingi mõttetu mull välja. Mida kuradit ja milleks. Lisaks pisikesele mõttetule pildile, mida seal kuvatakse, on allservas veel hunnik reklaame ka. Tore on eksju?
Pikaajaliste vaatluste tulemusena olen jõudnud järeldusele, et eriti levinud on see jubedus wordpress.com serveris asuvates blogides. Ãœhel ilmselt väga lihtsal põhjusel – see on blogi tegemisel vaikimisi sisse lülitatud ja keegi ilmselt ei viitsi/oska/taha uurida kuidas sellest lahti saada. Aga no worries, lahendame asja ära.
Seega alljärgnevalt väike õpetus, kuidas sellest jamast lahti saada – et kõigil oleks meeldivam pilte vaadata. 😉 Ausõna.
logi sisse oma wordpressi blogi haldusliidesesse (enamasti aadressil bloginimi.wordpress.com/wp-admin/)
Avaneb umbes selline vaade,
kus näed vasakul menüüs sellist alajaotust nagu Appearance.
just seal tulebki klõpsata, mispeale avaneb jälle uus vaade,
mille puhul tuleb tähelepanu pöörata menüü alajaotusele Extras.
tulebki loomulikult sellel klõpsata, mis viib selleni, et tuleb taaskord uus vaade,
millel ongi näha see, mida otsisime. Ehket kastike, mille sees on linnuke, mis seal ei peaks olema (kirjaga Enable mShots site preview on this blog). Korja see neetud linnuke sealt ära ning pressi nuppu Update Extras.
Ja nii ongi. Kolme lihtsa sammuga oled interneti muutnud veidikenegi paremaks, ilusamaks ja toredamaks kohaks. Sest olgem nüüd ausad – kui tihti sa reaalselt oled sellest Snap Shotist kasu leidnud? -0?
apr.
16
2009
Masendav kevad, nagu ikka. Aeg on miinus sada ja tegemist pluss miljon. Ja nüüd hakkas fotopoe värvihaldus ka näkku panema. No ei saa enam üldse sotti kuidas CS4 ja kalibreeritud monitor omavahel hästi panna läbi saama. No ei ole normaalsed värvid, ei ole.
Aga aitab halast, pilti kah. Paar nädalat tagasi sai koos paari aHViga Soomaal käidud, algne idee oli küll kuhugi sohu päikesetõus püüdma minna. Paraku head kohta ei leidnud (soovitused siinkohas oodatud, kus on Viljandi ümbruses mõni kena lageraba?), siis triivisime niisama ringi ja külastasime vaatetorne. Õnneks vesi autot veel tee pealt ära ei viinud, viies aastaeg oli alles oma algusjärgus.
Viljandis on tegelikult pilte veel, aga seoses ülalmainitet värviprobleemidega ootavad need paremaid aegu. Või noh, värve.
rohkem pilte pildiSTOOP’is.
märts
5
2009
See postitus läheb küll tavapärasest temaatikast veidi mööda, aga no ei saa ju sellist asja tähelepanuta jätta kui kodupood maha põleb. Päris karm vaatepilt oli. Täitsa hämmastav kui kenasti sellist tänapäevased angaarid põlevad, ilmselt on põhisüüdlaseks katuse kattematerjal. Paistis, et edasiliikuvat tulefronti ei üritatagi kustutada, tegeleti rohkem jube ärapõlenud ala kustutamisega. Nii et mine tea kuhu tuli juba välja jõudnud on, kas ka Prisma kohalt on katus läinud… Keskuses sees võib ilmselt vaatepilt olla üsna vesine….
nov.
11
2008
Ei saa ikka vaiki olla. Ja teen ühe pisikese virinapostituse. Või noh isegi mitte niivõrd virina vaid urina. Nimelt lugesin täna värsket “Praktilist Arvutikasutajat” (see on siis seda paberkujul asja ikka). Ja muuhulgas oli seal üks tõlkelugu Photoshop CS4 kohta, et jube lahe programm toimetab päratute graafikafailidega (otsesõnastus ajakirjast). Aga see selleks. Muuhulgas mainitakse artiklis ära ka eelmise postituse sisuks olnud PSCS4 uus funktsioon – sisuteadlik pildimoonutus.
Ja siit jõuamegi huvitavama osani. Sest artiklis nimetatakse seda funktsiooni hoopis kontekstitundlikuks skaleerimiseks. Mis, ausalt öeldes, esmapilgul tundus mulle palju parem eestindus kui minu üllitis. Aga siis hakkasin asja üle natuke mõtisklema. Content aware scale – kontekstitundlik skaleerimine. Hmm. “Kontekst” isegi on teatud mööndustega sobiv sõna. Pildi kontekstis (irw) seda küll tihti ette kujuta, aga eks see sellist tausta, kaasteksti jne tähendab. Aga skaleerimine. Vat see tundub minu jaoks küll parajalt kole ülevõtt olema, mis, nagu ma guugeldades teada sain, polegi nii vähelevinud. Ja isegi e-teatmikus täitsa vastena ära toodud. Kuid siiski ei meeldi see sõna mulle eriti, tundub sellise koleda anglitsistliku otsetõlkena. Isegi e-teatmikus toodud mastaapimine (küll loodetavasti kahe “a”-ga) tundub kenam. Aga miks mitte siis juba mõõtkavastamine :-). Ja selle konkreetse tegevuse puhul, mida PSCS4 teeb, on ju sisuliselt ja üsna ühemõtteliselt tegu ikkagi pildi moonutamisega.
Rohkem on uhkem:
sisuteadlik pildimoonutus
kontekstitundlik skaleerimine
sisutundlik mastaapimine
kontekstiteadlik mõõtkavastamine
etc
Heh. Variante nagu muda järves ja tõrusid tamme otsas. Aga milline neist on parim?
Ahjaa, jutu alguses olev “pärispilt” ka. Tegin panoraami Viiralti tammest, aga tuli liiga pikk :-p.
apr.
11
2008
Kui mingit fotokraami vaja hankida, siis enamikel juhtudest leiab Eesti tingimustes midagi kas Fotoluks’i või Photopoint’i kodulehelt. Vähemalt teoreetiliselt leiab kodulehelt. Aga isegi kui kodulehel olemas on, siis poes enamasti nagunii pole. Aga noh, kuna see Eesti kaubandussüsteemi kohta (teate ju küll, kui seista kusagil poodide piirkonnas vaikselt, kuuleb teatud iseloomuliku vilinat – see on eesti kaubandus, mis imeb) on eelmainitu sisulisel reegel, mitte erand, loevad ka muud asjad. Loeb näiteks suhtlemine. Pädevus. Suhtumine.
Näiteks oli hiljuti vaja veidike väikeseid vidinaid hankida. Ãœks objektiivikork (49 mm), step-up ring (49->52 mm), välgu-statiivi adapter, välguhajuti. Pole ju palju palutud. Positiivne on see, et kaks esimest asja olen isegi saanud. Tellides… nädala-teise jooksul. Teistest olen kas loobunud või loodan, et teinekord välismaale sattudes ehk leiab kusagilt.
Mis puutub Fotoluks VS Photopoint, siis hoolimata sellest, et Pärnu mnt Photopointis on koos kamp suhteliselt suvalisi inimesi, suudavad nad aeg-ajal mõne vidina ikka üles leida. Või vähemalt on kuulnud, et sellised asjad olemas on. Näiteks Mustika Fotoluksis seevastu pean ma alati pikalt seletama, et mida ma üldse silmas pean ja mida selle või tolle asjaga üldse teha saab. Ja lõpuks selgub nagunii, et seda ei ole ja ei tule. Nagu vasikaga võidu jooksmine… Ahjaa, viimati Ãœlemiste keskuse Photopointis sain lausa meeldiva teeninduse osaliseks, kuigi selgus, soovitud asja ikkagi ei ole, vähemalt viitsiti sebida ja otsida. Ja lausa ise tuldi küsima, et kas soovin abi ja seda kõik mingi 15 min enne poe sulgemist. Pärnu mnt Photopointis sellist asja pole küll juhtunud. Kunagi statiiviostu aegu pool tundi näppisin seal statiive, kedagi ei kottinud. Lõpuks ostsingi mujalt, õnneks saingi parema.
Teine aspekt on suhtlus virtuaalmaailmas. Ehket kas ja millal emailidele vastatakse. Fotoluksist lihtsalt EI vasta. Tegelikult valetan, ükskord vastati. Kaks nädalat hiljem. Loomulikult oli mul juba asi ära ostetud. Nii et neil võivad ju veidi paremad hinnad olla küll, aga mida ma nende kodulehe hindadega peale hakkan, kui seal enamasti pole kirjas, kas asi reaalselt olemas on ja kui, siis kus. Ning meilitsi tehtud vastavale päringule ei vastata. Ja poes ilmselt ei teata, et selline asi olemaski on. Nomaeitea, kui nii hirmsasti kardetakse vastata, siis peitku meiliaadressid kodulehelt ära, et ei tekkiks ahvatlust nendele kirjutada.
Aga õnneks on mul enamikel juhtudel suht suva, sest suuremad ostud teen otse maaletoojalt. Vastatakse kiiresti, otsitakse ja sebitakse ja tuntakse muret. Suurepärane nagu karge hommik rabas, ei mingit suurt vastaseisu ja võitlust, et keegi sulle midagi müüks. Sama kogesin ka sel nädalal kaamerat kalibreerimisest tagasi oodates (AF backfocusing’i probleemiga). Lubatud kaks nädalat oli täis saanud, ei kippu ega kõppu. Kirjutan poodi. Vaikus. Kirjutan emafirmasse – hoobilt asjad sujuvad ja järgmisel päeval kaamera käes. Normaalne.
Lihtsalt iga väikese vidina ja mure pärast ei taha tülitada, mõni asi võiks ju ikka poes olemas olla ja müüja võiks teada, et olemas on.
Tegelikult ma ei teagi miks ma ülaloleva hala kirja panin, ju oli vaja siis südamelt ära saada… või siis lihtsalt selle pärast, et täna oli sitt päev.
märts
25
2008
Oeh… nüüd on see siis ametlik. Nähtud-viidud-tehtud. Läinud. Pole. Kaks nädalat mureta (või just murega), vähemalt lubati, et mitte rohkem, kui kaks… Nii ma siis vaikselt loodan, et tõesti läheb nii ruttu. Aga teades, et elu ei ole sageli selline, nagu lubadused, siis ilmselt minimaalselt kolm. Aga eks näis, äkki Nordic Digital (aka Photopoint) suudab taaskord meeldivalt üllatada. Igatahes teen kalendrisse rasvase punase ringi ümber 8. aprilli. I’ll be watching you…
Ehket, eelneva virina kokkuvõtteks, selgus kurb tõsiasi, et mu K10D tegeleb mõõdukalt ja hobikorras backfocusing’iga. Ma ei teagi mis selle maakeelne vaste on – tahateravustamine? möödafokuseerimine? Vahet pole tegelikult, kehv ikkagi. Aga õnneks ei midagi pöördumatut, hoolduses kalibreeritakse autofookus vastavalt objektiividele ära. Asja oleks muidugi lahendanud ka see, kui Pentax suvatseks K10D jaoks uue softi välja lasta, kus saaks – nagu K20D puhul kuuldavasti saab – tekitada objektiividele profiilid. Aga ei jõudnud seda valget laeva enam oodata ja tahaks enne suvehooaega asja jonksu saada.
Nii et misasi üldse on… ee… möödateravustamine? See on selline kuri asi, mille puhul kaamera AF objektiive lahtiseima ava korral (ehk siis kui tervussügavus on väga väike) teravustab soovitud tasapinnast reaalsuses tibake (varieerub sõltuvalt objektiivist jne) tahapoole. Ehket piltlikult öeldes, tehes inimest otsevaates portree ja teravustades silmale, saate hoopis teravad kõrvad. Ja selleks, et silmad oleks fookuses, tuleb fookuspunkt seada hoopis ninale. Päris nii hull õnneks asi minul küll polnud, aga siiski piisavalt, et häirida.
Pikemalt probleemist ja sellega seonduvast, ning sellest, mida ette võtta, võib lugeda siit:
http://focustestchart.com/chart.html
või siis alla laadida sama asi pdf-ina:
http://focustestchart.com/focus21.pdf
Sealoleva pika jutu lühike kokkuvõte võiks olla selline:
1) kui kahtlustad, et su kaamera fokusseerib mööda (ükskõik, kas ette- või tahapoole), siis prindi välja ülalviidatud pdf-is olev testtabel
2) säti kaamera statiivile, nii täpselt kui võimalik 45 kraadise nurga alla (osadel statiividel on skaala küljes, kui ei, siis kasuta oma silmi)
3) aseta testtabel hästi valgustatud horisontaalsele pinnale sobivale kaugusele kaamerast (et ikka kaadris kenasti näha oleks, kaugus sõltub su objektiivist jne)
4) keera objektiivil ava nii lahti kui võimalik (väikseim f/arv), ISO nii madalaks kui võimalik ning kasuta keskmist fookuspunkti
5) säti kaamera ja testtabel üksteise suhtes nii, et keskmine fookuspunkt oleks suunatud joonele, millel kiri “Focus here”
6) pildi tegemiseks kasuta viivisega pildistamist või pulti, et vähendada värinaid ja sellest tingitud udusust
7) lase kaameral fokuseerida ja tee pilt
Tegelikult tee koguni mitu pilti, erinevate fookuskauguste (kui on suumobjektiiv) juures jne jne jne. Ja tee mõni pilt ka käsitsi fokuseerides. Ja võrdle. Seda, mida võrrelda, loe ülaltoodud viidetelt.
Ja siis tee veel pilte ja hinda tulemusi. Ja tee veel pilte. Ja hinda jälle. Ja kui eriti kahtlustav oled, siis otsi keegi, kellel on sama kaamera, ja katseta oma objektiive tema kerega ja tema objektiive oma kerega ja siis jälle vice versa. Nagu tegin mina. Ja tõdemus oligi kurb. Et on jah.
K10D+ smc PENTAX DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM
135mm, f/2.8, ISO 100:
autofookus
manuaalfookus
Vahet näed? Näed küll. Mina ka nägin. Ja paralleelselt proovitud teine K10D tegi autofookusega samasugust pilti, nagu minu oma manuaalselt. Analoogiline seaduspära valitsed – rohkemal või vähemal määral – ka teiste proovitud objektiivide puhul. Nii ei jäänudki muud üle, kui kere kalibreerimisele saata.
Kuigi, et üdini aus olla, oli üks objektiiv, millega ka minu kaamera mööda ei teravustanud – legendaarne smc PENTAX FA 50mm F1,4, ja seda just nimelt f/1.4 juures. Nii et respekt. Peab endalegi hankima.
Tegelikult on ka K10D puhul võimalik ise üht-teist ette võtte sellise probleemi ilmnemisel, kuid kuna erinevad objektiivid käituvad erinevalt, siis selline üha lauga löömise lahendus pole eriti hea. Ja garantiiajal pole see ka eriti mõtteks, sest saab ju teisiti. Aga sellest kõigest mõni teine kord. :-p
Vot siis sellised lood.
* pealkiri on eriti vaba tõlge ingliskeelsele terminile backfocusing.
veebr.
21
2008
Väljavõte uudistest: “seoses üleüldiselt kehvade ilmastikuoludega jäi 21.02.2008 varahommikuks planeeritud kuuvarjutus ära ning seda näidatakse selge öö korral esimesel võimalusel uuesti. Valitsus palub säilitada rahu ning jälgida meediakanaleid edasise informatsiooni osas.”
Jeah, right… aga võiks ju olla selline uudis. Paraku tuleb kurbusega tõdeda, et kuu oli tõesti varjus. Pilve varjus. Ja seda etendust enam uuesti ei korrata.
Eks peab siis jälle ootama – järgmine võimalus Eestis kuuvarjutust näha on 21.12.2010. Aga siis ei näe paraku tervet varjutust, vaid ainult algust, nii et nutune lugu küll. Pilved võiks ennast põlema panna ja ära aurata.
Hmm… pagan võtaks, seda nad ju tegidki, sest udu oli ka…. :-s
veebr.
13
2008
Või kui endale ei ole võimalik hankida, siis vähemalt kaamerale. Arvestades mälukaartide hindu ei tohiks see küll ühelegi kaameraomanikule üle jõu käia. Odavama paarigigase kaardi saab ju kätte vähem kui paarisaja krooniga (kuigi kõige odavam ei pruugi muidugi alati kõige parem valik olla), selle raha eest ei saa tänapäeval korra poeski käia. Vähemalt SD või CF kaardi saab sellise summa eest küll kätte, Memorystick’i või xD-d söövate kaamera omanikel on vaja teha veidi suurem kulutus, kuid ei midagi ülemõistuse palju. Nii või teisiti – tasub ära. Kui mitte täna, siis äkki homme. Või ülehomme. Või lihtsalt hetkel, mil seda kõige rohkem vaja oleks olnud. Lisaks riskide hajutamisele on elu niisama ka lihtsam – ei pea muretsema selle pärast, et mis siis saab, kui kaart täis. Võtad lihtsalt teise.
Käesolevat mõtteavaldust ajendas mind kirjutama hiljutine juhtum, kus üritasin taastada pilte ühelt mälukaardilt. Sõitis inime ilusasse ja eksootilisse kohta üsnagi eksklusiivsele matkale. Tegi pilti. Laadis pildid teisel inimesel kaasaolevale kettaseadmele. Kustutas kaardi tühjaks, tegi veel pilti. Laadis jälle sinna. Jälle kaart tühjaks ja uued pildid peale. Kodus selgus paraku kurb tõsiasi, et miskipärast on üks laadimikord tekitanud kettaseadmele ainult tühja kataloogi, pilte ei kusagil. Ja kuna tema ainuke kaasasolnud mälukaart oli juba uuesti kaelani täis klõpsitud ning vahepeal veel seal ükshaaval pilte kustutaud jne, siis taastada polnud enam midagi. Kurb lugu küll, aga mis teha. Kaotsi läksid kuuldavasti selle reisi ühed parimad pildid, kohtadest, mille pärast kaugele maale üldse sõideti.
Seega – kõlab küll kui räme klishee, kuid siiski – ärge hoidke kõiki mune ühes korvis, hajutage riske. Käesoleval juhtumil oleks kenasti aidanud paar lisamälukaarti – näiteks oleks siis olnud teoreetiline võimalus, et olulistele piltidele poleks üldse jõudnud midagi peale klõpsida. Loomulikul kui kaka juhtub, siis kaka juhtub, ja ei pruugi ka lugematu arv koopiaid aidata, kuid riske minimeerida annab üsna lihtsalt küll. Mitte et ma ise seda alati oleks teinud, on isegi saanud matkal pilte CD peale põletada. Kuid antud seadeldis vähemalt võimaldas pärast kirjutamist kogu info üle kontrollida ja lisaks oleks korraga tuksi saanud minna ainult plaaditäis.
Veel üks tähtis aspekt – mis siis, kui olulisel hetkel see ainus olemasolev kaart otsad annab? Teeb ju sama välja, kui piltide kustutamine, kuid lisandub veel see, et uus pilte ka teha ei saa. Mälukaardid aegajalt ikka viskavad lusika nurka. Uskuge mind :-p. Lisamälukaardi olulisust nägin näiteks ka möödundsuvisel Ahvenamaa rattaretkel. Seal jällegi üks inime suutis kogemata matka viimastel päevadel oma kaardi kaameras tühjaks kustutada – tahtis kustuta ühte pilti, kuid kogemata läks erase all käiku. Kehv lugu? On küll. Aga laenasin talle edasiseks kasutamiseks oma lisakaardi ja kodus tagasi olles taastasin arvutis kõik kadunud pildid mõne lihtsa nupuvajutusega. Kui nüüd näiteks poleks tegu olnud matka lõpuga ja kellelgi ülearust kaarti ka poleks, siis oleks huvitav dilemma – kas pildistada edasi, ja jätta igaveseks hüvasti matka esimesel poolel tehtud piltidega või lõpetada pildistamine ja kaotada potentsiaalsed pildid matka teisest poolest. Lahe.
Loo moraal? Mine poodi ja osta oma fotokale lisaks veel vähemalt üks mälukaart, ükskõik kui suur sul juba olemas on. Mina olen omale hetkel ideaalse koosluse moodustanud Sandisk’i kaartidest – ühest kiirest 2GB ja veidi aeglasemast 4GB kaardist. Aga kui läheks mingile pikale matkale tundmatule maale, ostaks ilmselt paar tükki veel juurde. Reisieelarveid arvestades on see reeglina ju tühine kulutus. Ja elu olekski juba ilusam. 😉
dets.
24
2007
Sel aastal november ja detsember on masendavad kuu olnud. Fotograafilises mõttes. Ei ole isegi mingit tuju kuhugi minna ja pilti teha, jõulupidudel mõni klõps ja kõik. Või noh, paar korda olen õue ka sattunud. Aga mida sa seda halli-pruunikirjut häma ikka pildistad. Ja kui juhtus vähegi heledam ilm olema, siis seda sai kenasti läbi tööakna vaadatud. Ja nüüd, kui puhkus käes, siis loomulikult koledad ilmad jätkuvad. Way to go, kesiganes sa seda ilma kusagil teed!
Aga mis siin ikka viriseda, ega elu sellest paremaks ei lähe. Häid jõule ja ilusaid ilmu! Pildid on pildiSTOOP’is.
nov.
18
2007
Lugesin uudist peagi Mahtras toimuva fotolaagri kohta. Ja üks osa sellest on loeng-seminar teemal “Digipimik”. Väga tuttav sõna mulle. Lausa nii tuttav, et tekkis mõttepojake teemal, kas keegi enne mind on ka sõna “digipimik” kusagil laiemalt üldse kasutanud. Mina vähemalt polnud küll kuulnud. Google ei ole muidugi jumal, aga jumalapoeg ikka, nii et tundub, et kui mitte täitsa esimesena, siis vähemalt laiemalt ee… hmm… netipõhisesse kasutusse võtsin ma selle sõna küll ühena esimestest.
namstoop@HV
12.01.2006 kell 09:08
No selline “töötlus” oleks ju ainult abiks. Miks inimesed ei mõista, et toores digipilt on sisuliselt nagu negatiiv, millest tegelik pilt tuleb veel välja timmid. Kas siis filmilt ilmutades laboris värvide jms paika sättimine on ka töötlus ja ebasobiv? Seetõttu mulle meeldib muukeelne väljend “digital darkroom”. Võtab asja olemuse kenasti kokku. Äkki võiks maakeeli ka sellisele töötlusprotsessile nimeks anda digipimik vms?
Kui vaadata neid õnnetut 13 vastet, mis Google digipimiku kohta annab, siis 4 toovad otse digiSTOOP’i/pildiSTOOP’i, 3 on kellegi/millegi viited siia ning nüüd siis on juba ülalmainitud fotolaagri kohta ka 3 viidet. Lisaks sellele on olemas kenasti dateeritult (jaanuar 12, 2006 kell 09:08) viide sellele hetkele, kui selline suurepärane sõna nagu digipimik mulle esimest korda pähe turgatas. Mingil kummalisel põhjusel küll on selle leheküljel oleva pildi alt kommentaarid tänaseks päevaks kadunud, kuid Google cache päästab päeva. Või noh, päästab päeva osaliselt, sest kui mu mälu mind ei peta, oli seal terve pikk diskussioon töötluse teemadel. Sellele viitab ka olemasolevate kommentaaride mõnetine ebaloogilisus. Krdi kotermannid, kuhu kommetaarid panite? Ah!? Küberrünnak?
Aga see selleks. Lisaks on veel üks viide fotokala foorumisse, kus ka keegi mõiste digipimik muu jutu sees sisse toob. Aga see toimub pea’ pool aastat hiljem kui minupoolne esmamainimine aset leiab. :-p
Aga nüüd murelapse juurde. Mis seal pattu salata, on ka üks vaste, kus võib olla varem mainitud seda suurepärast sõna – digipimik. Aga ei pruugi. Sest tekst on küll kirjutatud 2005, kuid seda on täiendatud 2006. ja 2007. aastal. Nii et on veel lootust… Isegi mõtlesin, et äkki peaks selle lehe autoriga ühendust võtma ja küsima, aga…nagu juba vanarahvas 1742. aastal ütles,siis ingorance is bliss.
Nii et ma ikka veel loodan… et äkki… noh… no võib ju ometi nii olla… eksju? Või olen ma tõesti kaasaegne popov (või siis marconi, oleneb millise rahvuse poolt vaadata)…
Oh-jah, rohkem küsimusi kui vastuseid.
Aga ilus s̵na on ikkagi. Kordame k̵ik koos Рdigipimik, digipimiku, digipimikut, digipimikusse, digipimikus, digipimikust, digipimikule, digipimikul, digipimikult, digipimikuks, digipimikuni, digipimikuna, digipimikuta, digipimikuga.
Ahjaa, kas ma seda ikka mainisin, et jutuSTOOP’is on selline alajaotus, nagu digipimik?
Väike täiendus: tähelepanelik lugeja juhtis tähelepanu, et ülalolevast tekstis võib jääda ülimalt ekslik ja väär mulje, nagu ma sooviks saada sõnale digipimik mingit ainukasutusõigust või umbes nii. Mulle ei tulnud pähegi, et selline mulje võiks jääda. Ausõna. Lihtsalt tahtsin tibake eputada, et sellise toreda sõna peale olen sattunud. Päriselt-päriselt. Uhkustada ka enam ei või või….?
sept.
26
2007
Pole küll ilus kiruda, aga pagana Eesti Politsei. Rikkus ainulaadse pildivõimaluse ära.
Et kõik ausalt ära rääkida, peab aga alustama sellest, et eile oli taevas täiskuu. Kenasti õiges kohas ka, et rõdult pildistada saab. Nii saigi fotokola rõdule taritud ja pildistama asutud. Peaks ütlema, et MC MTO-11 10/1000 koos 2x telekonverteriga moodustab üsna aukartusäratavalt suure numbri (vt pilti allpool). Kui ka sensori crop factor sisse arvutada, siis teeb see kokku 3000 mm. Njah. Aga nii või teisiti asusin Kuud pildistama, mis, paraku küll, ei mahtunud enam tervenisti kaadrisse ära. Ja kuna oli tuul, siis mõjus ka väike vibratsioon pildile mitte just teravust juurde andvalt. Nii et üksjagu tõhusam alus peaks selliseks tegevuseks olema. Samas muidugi on niimood kuud ka niisama uurida päris huvitav, polnudki teist varem teleskoobiga vaadanud.
Et ka mõni “keskkonnaportree” Kuust teha, siis võtsin lõpuks telekonverteri ära ja klõpsisin niisama. Mingil hetkel vaatasin, et ohoo, politsei on kellegi vilkurite sähvides rajalt maha võtnud, et teen neist ka pilti. Tegingi. Ja siis tõstsin pilgu Kuu poole ja mida ma näen – Kuule läheneb lennuk (mitte sõna otseses mõttes loomulikult) ning lendab kenasti üle Kuu. Risti üle. Keskelt. Ilus. Ainulaadne.
Aga minul on toru kuhugi politsei peale välja rihitud. Kas saab olla veel suuremat ebaõnne. Kui suur on tõenäosus, et on ilus selge ilm, taevas on täiskuu, ma olen fotovarustusega väljas ja üldiselt tegelengi just kuu pildistamisega. Ja siis lendab veel minu vaatekohast nähtuna lennuk täpselt üle Kuu. Ja just sellel momendil olen ma objektiiviotsa märksa maisemate objektide peale välja rihtinud. Erikuradiebaõnn. Ilmselt on kõvasti suurem tõenäosus võita bingolotoga, kui uuesti sellisesse situatsiooni sattuda. Vat sellepärast ma ütlengi, et pagana politsei. Mujal ei võinud siis pätte püüda, pidid ikka minu rõdu alla kiibitsema tulema.
Ãœlalolev pilt Kuust on vähendatud täiskaader. Vot nii suur see on, kui fotoaparaadist teda piiluda… ausõna mina ei tea, miks kuupeal tunneli lõpust paistab valgus. Äkki venelased on kuuvarasid kaevandama läinud? 😉
GcHJzSYZDC
sept.
21
2007
Ma ei tea kuidas teistega on, aga mind hakkas huvitama inimsilm ja taju – kuidas näeb silm piltide kuju ja külgede pikkuseid ning milline küljesuhe tundub silmale kõige “õigem”.
Mõnede aastate eest, kui algas minu tee digifotograafia juurde, pildistasin digikompaktiga, mis tootis kenasid 4:3 küljesuhtega pilte. Nüüd on kaamera, mis teeb klassikalisi 3:2 küljesuhtega pilte. Pole vahet? Ma arvasin ka nii.
Ãœhesõnaga oli (on?) mul kombeks lõikuda pilte arvutis just selliseks, et toetaks maksimaalselt pildi kompositsiooni, olgu selleks ruut või mingi suvalise küljesuhtega riba. Ja imestasin, kui kusagil pildihindamiskeskkonnas keegi kellegi pildi kallal nurises, et isegi 4:3 küljesuhe riivab silma, ei tundu nö “loomulik”, et talle meeldib 3:2. Tundus täieliku pseudoprobleemina – miks peaks veebipildi puhul küljesuhe kedagi kottima, kama kaheksa ju. Oleks jutt väljatrükist, siis veel, sest seal saab omad piirid fotopaber, aga see on ka kõik. Nii et pidasin seda mingiks luuluks, mille tingib aastakümnete pikkune kogemust filmile pildistades vms. Et silm lihtsalt on pikaajalisest kindla küljesuhtega piltide vaatamisega ära harjunud ja ei osata enam raamist välja murda.
Aga asjad on minujaoks muutunud miskipärast. Olles nüüd mõned kuud pildistanud 3:2 formaadis pilte, avastasin end ühel hetkel pilte arvutis veebi panekuks ümberkadreerides alateadlikult umbestäpselt analoogilist küljesuhet hoidmas, isegi kui pildi kompositsiooniga sobiks miski muu. Ja mis kõige ilmelikum – 4:3 küljesuhe tundub isegi veidi ilmelik ja võõristust tekitav, pildil nagu oleks midagi puudu… või siis üle, nii et tahaks kohe servasid lõikuma asuda. Asi ei saa ju olla selles, et ma selle mõne kuuga nüüd hirmsasti ära harjusin teise kujuga pilte vaatama vms. Enne olin mitu aastat rahulikult lõikunud nii nagu vaja, ja nüüd järsku mitte.
Kirjutasin isegi üldsemittevägaammu (eelmise aasta lõpus) ühes jutukeses, et
… Või kui pole mingi kindel küljesuhe üldse oluline, siis saad läheneda kunstiliselt ja lõigata pildi selliseks, nagu täpselt tahad. Kasvõi ruuduks. Peaasi, et pildil tuleks välja just see, mida sa tahad, et tuleks. Kui on vaja mingisse nö imeliku formaati lõigata, siis ära kõhkle seda teha. Liiale ei maksa muidugi ka minna, et formaat liialt sisu üle domineerima ei hakkaks….
Nii et korraldame väikese eksperimendi – võtame ühe ja sama pildi ning vaatame mis lugeja asjast arvab. Saabki teada, kas keegi üldse loeb või kedagi üldse kotib.
Nii et siis. Kumb pilt on silmale parem vaadata, kas:
näide 1
a)
või
b)
näide 2
a)
või
b)
Teine fenomen, mis silma on jäänud seisneb selles, et portreeformaadis pilt tundub alati kuidagi piklikum kui maastikformaadis. Nii et vaba käega lõikumisel lõikan vertikaalformaadis pildi alati veidi rohkem ruuduks kui horisontaalformaadis. Ja nüüd võrdle portreeformaadis pilti eelnevatega, kas ei tundu küljesuhe veel suurem (tegelikult on täpsed samad pildid mis eelmised, lihtsalt teistpidi keeratud):
a)
ja
b)
Vot nii. Minu arust ikka naljakas asi see nägemine. Järjekordne tõestus, et ära usu oma silmi, usu joonlauda. Või umbes nii.
Aga igatahes oleks kommentaaridest väga kena lugeda teie arvamusi, et kas olen mina ainuke loll, kellele selline mõte on pähe tulnud. Ja sellest, milline küljesuhe teile meeldib.