Järgnevalt väike foto- ja jutumeenutus reisist Mehhikosse. Ega piiratud ja paljuski muude olulisemate asjadega hõivatud ajaga väga palju teha ja näha ei jõudnud, aga mingi drive-thru pildi elus-olust, loodusest ja inimestest sai kätte küll. Aga nagu kiirel läbisõidul ikka, siis eks see pilt üsna hägune ja moonutustega on. Mea culpa! Ehk ei ole moonutused liiga suured ja pilt täiesti vale. Eks igaüks ise otsustab.

Esmalt sai maandutud Mexico City’s. Mis oli suur ja jõuluehtes. Ãœks asi, mis Mehhikot minu jaoks ilmestama jäi on see, et kõik müüvad midagi ning kõik kohad on täis restorane, poode, müügilette või lihtsalt vehivad mingite maisitõlvikutega auto ees. Oli ka omapäraste nimevalikutega kohti.

Riik oli kõvasti pappi pannud ja keskväljakule talvepargi üles seadnud. Sai uisutada, kelgutada, mootorsaaniga sõita ja lumemme teha. See viimane käis spetsiaalsete vormide abil . Väga sürr oli vaadata. 25+ kraadi juures nemad rõõmsalt lasevad mäest alla. Väga populaarne oli see koht igatahes.

Nädalavahetusel enne jõule toimus ka mingi indiaaniturg. Aga võibolla on see muidugi igal nädalal, tont seda teab. Indianlased, tantsisid, müüsid asju ja lõid trummi.

Samas aeti välja ka kurjad vaimud. Kusjuures see toimus sisuliselt katedraali hoovis.

Mehhiko ongi huvitav selle poolest, et kristlus ja vana usk on segunenud. Seal oleku ajal Neitsi Maarja (Guadalupe) auks toimunud palverännakud näiteks toimusid vanadesse pühapaikadesse, vulkaanide juurde ja mägede otsa jne.

Guadalupe auks toimusid ka mingid täiesti arusaamatud tõrvikujooksud. Iga ~100 meetri tagant anti vahetus üle. Üks auto sõitus ees ja lasi inimesi maha, teine sõitis taga ja korjas peale tagasi. Ja selliseid oli kümneid erinevaid. Ei teagi kuhu need tõrvikud lõpuks välja pidid jõudma.

Vulkaani jalamil oli terve palverändurite laager. Kusjuures kõrguse vahe asustatud piirkonnaga oli ~2000 m, kilometraaž mööda teed mõnikümmend. Jala olid nad sinna roninud ja jala tulid ka alla tagasi. Allatuleku puhul jäi silma, et üsna kangelt astusid . Teel Popocatepetl vulkaani poole.

Teepeal oli näha endiste aegade hiilgust, kinni pandud… ee.. restorane.

Erinevaid püramiide ja värke oli loomulikult jalaga segada. Kus siis veel kui mitte seal. Niisama arheoloogilise vaatamisväärsusi oli veelgi ohtramalt, mõned neist küll üsna küsitava väärusega. Vähemalt vaatamise seisukohast.
Teotihuacan. Otsa sai ronitud Päikesepüramiidile, kolmandal pildil paistab ka veidi pisem Kuupüramiid.

Guachimontones. Väidetavalt väga ainulaadne, ümmarguse põhjakujuga rajatis. Mingi kümmekond aastat tagasi alles hakati välja kaevama.

Sellist kulda ja karda ja täispuhutud jõuluvanu ning lumememmesid mis Mehhikos igal pool tilpnesid pole minu silmad veel näinud. Venemaal on need pühad ka vähe tagasihoidlikumalt isegi. Stiilinäide – jeesukese sünd + täispuhutav jõuluvana ühe maailma jämedaime puu all.

Puu ümbruses oli kena park ka, keegi oli lasknud hekikääridel kibedalt käia.

Noh, ja Vaikne ookean oli oma vaiksel viisil ka päris kena. Polnud oma jalga vee sellesse veekogusse saanud. Palmid, delfiinid, merikilpkonnad, ülisoe vesi…

Ahjaa, kõiksuguseid püssimehi oli ka jalaga segada. Eestpoolt ei julgenud neid eriti pildistada, näod olid küll sellised peas, et enne tulistavad ja siis küsivad. Sai ka mitmest sõjaväe kontrollpunktis läbi sõidetud – hummveed, kuulipildurite laskepesad jne, automaatidega tüüpid otsivas autosid läbi. Õnnkes gringod last läbi, ühe korra küsiti midagi, aga no habla espanoli peale viibati, et mine edasi. Politsei ei tulnud ka õnneks kordagi kottima, kuigi sõitis ja jalutas ja niisama hängis neid päris palju.

Mägiteed on valdavalt heas korras ja tähistatud, kuigi oli ka kehvemaid lõike, eriti kui väiksemaid teid kasutada. Need neetud topased ja reductorid ikka viskavad kopa ette küll – lamavad politseinikud aga vähemalt 3x suuremad kui Eestis. Auto põhi sai vatti, suhteliselt läbi hooratud amortidga masin vist oli sattunud – ükskõik kui aegalselt proovisid üle ukerdada ikka käis vahel pauk ära.

Kokkuvõttes – ilus mägine maa, kus tahaks pikemalt ringi seigelda. Temperatuur ulatus ookeani ääres +39 kraadini, mis niiskust arvestades oli ikka üsna karm. Õnneks mägedes oli veidi parem, ikka alla 30 kraadi ka päeval.

Inimesed on sõbralikud – tarvitses ainult kusagil seisatada ja kaarti uurida, kui astuti ligi ja uurita kas saab aidata. Rahvas on kirev, selgelt on näha erinevaid juuri ja ajalugu. Inimeste kohta üldistades võiks öelda, et väikesed mehed ja suured naised. Kusjuures mehed pikkuselt ja naised laiuselt. :-p

*hay insectos en nuestra habitacion – meie toas on putukad. Väljend mida sai õpitud, aga õnneks vaja ei läinud. Kuigi ühe eriti kalli ja kirjade järg eliithotelli peldikus jooksis üks hea toitumisega hiire mõõtu la cucaracha ringi küll.

Ahjaa, kõik ülejäänud pildid on – ülla-ülla – pildiSTOOP’is.