androidiga fotoaparaadi akumajandus

Tegelikult ühtegi Androidil jooksvat fotoaparaati veel toodetud ei ole (vist) – nutitelefonid teevad lihtsalt kõike korraga. Muuhulgas pilti ka. Ja enam üldse mitte väga kehvasti, vähemalt kui valgust piisavalt on. Küll aga on suurte ekraanide ja paljude lisavidinatega lisandunud probleemid akukestvusega. Selle parandamisvõimalustes järgnev jutuke ongi.

Korraks veel pealkirja juurde tagasi tulles – mina ootan küll aega, mil’ peegelkaamerad ka veidi mõnusama ja kasutaja poolt laiemalt seadistatava kasutajaliidese saavad.

Järgnevad “nipid” baseeruvad HTC originaal kasutajaliidesel, opsüsteemiks Android 2.2.1 (Froyo), seega teatud menüüd võivad mõne teise tootja või vanema Androidi puhul olla veidi teiste nimedega või teises kohas, aga üldpõhimõte on sama. Root’itud telefonide puhul on kontrollivõimalusi rohkem, aga kuna sellise tegevusega kaasnevad probleemid garantiiga, jäägu see igaühe enda leiutada.

Esimese asjana tasub tutvuda veidike oma akukasutusega, kus on näha mis ja kui palju on protsentuaalselt akut kasutanud. Vastavatele alajaotustel vajutades saab teada juba ka konkreetse kasutusaja jm informatsiooni. Menu-> Settings-> About Phone-> Battery-> Battery Use.

Üksteist sammu parema eluni

1) Screen brightness – kasuta ekraani automaatset heledust. Või kui viitsid käsitsi mässata ja oled valdavalt tubastes oludes, siis keera heledus nii maha kui süda ja silmad lubavad. 20% on enamikel juhtudel veel täiesti kenasti kasutatav. Menu-> Settings-> Display-> Brightness
2) Screen timeout – säti lühemaks. Menu-> Settings-> Display-> Screen timeout
3) Andmeside ja GPS – kui sa neid ei vaja, siis hoia välja lülitatuna – eriti käib GPS, WiFi ja BT kohta, aga mobiilne ka muidugi. Appide abil saab WiFi seada automaatsel sisse ja välja lülituvaks, telefon tunneb tuttavad võrgud ära ning loob ainult siis ühenduse. Samas kui
4) Energiasäästu Appid – kasulikud asjad. Näiteks Juice Defender

Annab seadistada kõikvõimalike asju – kas ja millal andmesidet (ükskõik millist) kasutatakse (kui ekraan välja lülitatud, siis ka andmesida väljas, ebooki lugemise ajal väljas, telefoniga rääkimise ajal väljas jne). Juice Defenderil erinevaid sätteid väga palju, kui root’itud telefon siis mõned veel lisaks.
5) Background data sync – mida hõredama intervalliga, seda parem (või üldse täismanuaalne ja vastavalt kasutusvajadusele). Kas on ikka vaja, et FB ja Twitter jms ennast iga minuti tagant uuendaksid? Ilmselt mitte. Samuti ilmaennustusvidinad jne. Tasub üle kontrollida meilikontode sünkroneerimise seaded. Vaata üle ja mõtle läbi. Menu-> Settings-> Accounts & sync
6) Power control / Quik settings vidinat – saab seada nii andmesidet kui ekraani heledust lihtsalt ja kiiresti ilma menüüdesse kaevumiseta.
7) Animatsioonid ja live wallpaper’id – mida vähem neid on, seda parem akule. Live taustapilt näeb äge välja, aga sellel on hind… AMOLED ekraani korral tasub taust valida võimalikult tumedates toonides, võtab vähem energiat. Menu-> Settings-> Display-> Animations
8 ) Widget’id avalehel – vähem iseuuendavaid vidinaid avalehel tähendab vähem ressurssi ja väiksemat energiakulu.
9) Installeeritud Appid – mida ei kasuta, pole mõtet telefonis niisama alles hoida – aegajalt käivituvad ja üritavad ühendust luua uuenduste kontrollimiseks jne. Settings-> Applications-> Manage Applications
10) Task Killer – olid ajad, kus see tasus ära, aga alates 2.2 versioonist pole erilist mõtet, sest aku kasutamise seisukohast võib tulemus olla vastupidine – appside sulgemine ja uuesti käivitumine võtab rohkem energiat kui nende mälus tiksuda lubamine. Enamikel juhtudel saab Android halvasti käituvatega ise ka hakkama.
11) Vibrate when typing – kui vaja energiat säästa, siis tasub välja lülitada, kuigi võib trükkimisel mõnus asi tunduda. Menu-> Settings-> Display-> Language & Keyboard. Välja saab lülitada ka ekraaninuppude vajutamisel vibreerimise. Menu-> Settings-> Sound-> Vibrate feedback

Aku kalibreerimine

On kurdetud, et mõnedel juhtude lülitab telefon ennast välja juba siis, kui akut on veel alles 5-10%. Et see toimuks normaalsel ajal (st 1-2% juures), võib kasutada aku kalibreerimist. Väidetavalt abiks ka üldise auk kestvuse jaoks ning soovitatakse iga mõne kuu tagant korrata. Ei oska kommenteerida, aga ehk halba ka ei tee.

NB! Mõnede väitel võib kalibreerimine mõjutada aku üldist eluiga! Seega tehke omal vastutusel.

Aku kalibreerimine (üks meetod paljudest):
1) kasuta telefoni kuni aku tühi ja telefon ennast välja lülitab;
2) lülita uuesti sisse ja oota kuni telefon uuesti ennast välja lülitab;
3) eemalda aku umbes 10 sekundiks;
4) pane aku tagasi, aga telefoni ära sisse lülita;
5) lae kuni aku on täis ja siis veel vähemalt tunnike;
6) kasuta telefoni kuni aku tühi ja telefon ennast välja lülitab;
7) lülita telefon sisse ja lae vähemalt 8 tundi;
8 ) võta laadimisjuhe tagant, lülita telefon välja ja lae veel vähemalt tunnike;
9) võta laadimisjuhe tagant, lülita telefon sisse, oota 2 minutit;
10) lülita telefon välja ja lae veel umbes tunnike;
11) lülita telefon tööle ja kasuta tavapärasel moel.


Ja veel mõned sammud parema eluni (tõele vastavust pole kontrollinud)

* Lülita sisse USB debugging mode. Lisaks väikesele aku säästmisele pidavat süsteem ka tiba sujuvamalt jooksma. Vähemalt oli see nii vahetult pärast 2.2 versiooni välja tulekut, võimalik et antud probleem on uuendustega juba niigi lahendatud. Menu-> Settings-> Applications-> Development-> USB debugging.
* Kui võimalik, siis laadimisel eelistada arvuti USB-d vooluvõrgule. Võtab küll kauem aega, aga tagab hiljem ka aeglasema tühjenemise (kuni tund aega pikem kasutus).
* Akut tasub (/võib) laadida juba siis, kui täituvus on alla 50% langenud
* Akule mõjub hästi, kui kord kuus teha nii: kasutada telefoni kuni ~20% täituvust on alles, seejärel lülitada telefon välja ja eemalda korraks aku; laadida kuni roheline tuluke on süttinud ning siis veel vähemalt paar tundi.
* Root’itud telefoni korral on aku säästmiseks võimalusi veelgi rohkem.
* Hoia oma Appid uuendatuna – uuendused on sageli muuhulgas suunatud ka väiksemale akukasutusele.
* RSS Feed’i uuendamissagedus – ei pea olema kord tunnis, las olla pikem või koguni manuaalne. Google readeri puhul: gReader-> Menu-> Settings-> Syncronization
* lülita välja Always-On Mobile Data. E-kirjad liiguvad ka ilma selleta. Väidetavalt võib probleem tekkida kui on palju Appe, mis tihti netiühendust vajavad. Settings-> Wireless & network-> Mobile networks-> Enable always-on mobile data
* kui netil 3G kiirust pole vaja, kasuta 2G, võtab vähem voolu. On Appe mis seda otseteena lubavad ümber lülitada.

Lisalugemist
http://www.xda-developers.com/android/
http://androidforums.com/
http://hemorrdroids.net/
http://www.google.com/
etc

Pentax K10D VS K20D VS K-7

Pentax K10D VS K20D VS K-7

k7_panoraam_02_600

Olles nüüd juba mõned kuud Pentax K-7 kasutanud jõudis kätte viimane aeg teha väike vahekokkuvõte ning kaua-kaua aega mustandi staadiumis olnud jutuke ära lõpetada. Algselt plaanitud põhjaliku ülevaadet siit küll ei tule, rohkem juhurezhiimis mõtted ritta lükitud. Tabel ehk annab veidi süsteemsema võrdluse ju nagunii kätte.

Kuna kolm on ilusam number kui kaks, siis teatud vastuolus reaalsusega on võrdluses kolm kaamerat. K20D kohta peab tõe huvides ütlema, et käes olen hoidnud seda vaid paaril korral. Nii et päris võrdlus on tegelikult K10D ja K-7 vahel. K20D kui nö üleminekuvorm nende kahe vahel on illustreerivatel eesmärkidel, et näidata Pentaxi lipulaevada arengurida. Tabelis paksus kirjas on K-7 uuendused võrreldes K10D-ga, sinisega on tähistatud ainult konkreetsele kaamerale omased omadused. Selgelt on erinevuseid K10D VS K-7 skaalal rohkem, kuid nii mõnigi oluline asi on täienenud ka viimatise kaameraga võrreldes.

Pentax K10D olen varem juba teiste kaameratega ka võrrelnud – siin, siin ja siin.

Tehnilised andmed

K10D K20D K-7
Välja kuulutatud – 14.09.2006 – 24.01.2008 – 20.05.2009
Kere ehitus – löögikindla plastikuga kaetud metallraam
– kummitihenditega tagatud tolmu- ja ilmastikukindlus
– löögikindla plastikuga kaetud metallraam
– kummitihenditega tagatud tolmu- ja ilmastikukindlus
magneesiumist korpus
– roostevabast terasest raam
– 77 kummitihendiga tagatud tolmu- ja ilmastikukindlus
Mõõtmed – 142 × 101 × 70 mm – 141.5 × 101 × 70 mm 130,5 × 96,5 × 72, 5 mm
Kaal – 717 g (ilma aku ja mälukaardita)
– 793 g (koos akuga)
– 715 g (ilma aku ja mälukaardita)
– 800 g (koos akuga)
670 g (ilma aku ja mälukaardita)
754 g (koos akuga)
Efektiivsed pikslid – 10,2 miljonit – 14,6 miljonit 14,6 miljonit
Resolutsioon – JPEG: 10M (3872x2592px),
– 6M (3008x2000px),
– 2M (1824x1216px)
– RAW: 10M (3872x2592px)
– JPEG: 14,5M (4672x3104px),
– 10M (3872x2592px),
– 6M (3008x2000px)
– 2.2M (1824x1216px)
– RAW: 14,5M (4672x 104px)
JPEG: 14,5M (4672x3104px),
– 10M (3936×2624px),
– 6M (3072×2048px)
– 2.2M (1728×1152px)
RAW: 14,5M (4672x 104px)
Sensor – 23,5 × 15,7 mm CCD
– 10,75 miljonit pikslit
– vaatevälja kordaja 1,5
– PRIME pildiprotsessor
– 22-bit A/D muundur
– pikslitihedus 2.7MP/cm2
– 23,4 x 15,6mm CMOS
– 15,1 miljonit pikslit
– vaatevälja kordaja 1,5
– PRIME pildiprotsessor
pixel mapping
– pikslitihedus 4MP/cm2
23,4 x 15,6mm CMOS
15,1 miljonit pikslit
– vaatevälja kordaja 1,5
– PRIME pildiprotsessor
pixel mapping
– pikslitihedus 4MP/cm2
Stabilisaator – CCD sensori nihutamine magnetvälja abil
– tolmueemaldus
– CMOS sensori opto-magneetiline 3D nihutamine (annab täiendavad 2,5-4 astet)
– tolmueemaldus (Pentax SP pinnavääristus, Dust Alert hoiatussüsteem)
CMOS sensori opto-magneetiline 3D nihutamine (annab täiendavad 2,5-4 astet)
tolmueemaldus madalpääsfiltri nihutamise abil (Pentax SP pinnavääristus, Dust Alert hoiatussüsteem)
Tundlikkus (ISO) – auto (määratav ulatus 100, 200, 400, 800, 1600)
– manuaalne 100, 125, 160, 200, 250, 320, 400, 500, 640, 800, 1000, 1250, 1600
– auto (määratav ulatus 100, 200, 400, 800, 1600, 3200)
– ISO 6400 erifunktsioon
– manuaalne (1EV, 1/2 EV or 1/3 EV sammuga)
– auto (määratav ulatus 100, 200, 400, 800, 1600, 3200)
ISO 6400 erifunktsioon
manuaalne (1EV, 1/2 EV or 1/3 EV sammuga)
Failiformaadid – 3 JPEG
– RAW (DNG/PEF)
– RAW+JPEG (eraldi failide samaaegne salvestamine)
– 4 JPEG
– RAW (DNG/PEF)
– RAW+JPEG (eraldi failide samaaegne salvestamine)
4 JPEG
– RAW (DNG/PEF)
– RAW+JPEG (eraldi failide samaaegne salvestamine)
Motion JPEG (AVI) 1536 × 1024 (3:2), 1280 × 720 (16:9), 640 × 416 (3:2) pikslit, 30 kaadrit/sek, kuni 25 minutit või 4 GB
Värvussügavus – 8 bit (JPEG) või 12 bit (RAW) kanali kohta – 8 bit (JPEG) või 12 bit (RAW) kanali kohta – 8 bit (JPEG) või 12 bit (RAW) kanali kohta
Värviruum – sRGB
– Adobe RGB
– sRGB
– Adobe RGB
– sRGB
– Adobe RGB
Teravustamine – 11-punktiline SAFOX VIII sensor
– AF abivalgus (integreeritud välklambi abil)
– 11-punktiline SAFOX VIII sensor
– AF abivalgus (integreeritud välklambi abil)
Catch-in Focus mode (pilt tehakse ära kohe esime teravustamise järel)
11-punktiline SAFOX VIII+ sensor
AF abivalgus
Catch-in Focus mode (pilt tehakse ära kohe esime teravustamise järel)
Särimõõtmine – 16-segmendiline TTL
– multi-segment
– keskmestav
– punktmõõtmine
– 16-segmendiline TTL
– multi-segment
– keskmestav
– punktmõõtmine
– töövahemik 0 – 21 EV
– 77-segmendiline TTL
– multi-segment
– keskmestav
– punktmõõtmine
töövahemik 0 – 22 EV
Särirezhiimid – “roheline” rezhiim
– P (hüperprogramm)
– Av (avaprioriteet)
– Tv (säriajaprioriteet)
– M (hüpermanuaal)
– Sv (tundlikkuse prioriteet)
– TAv (säri&ava prioriteet)
– B (bulb)-
X (välgu X-sünkro)
– USER (kasutaja eelistused)
– “roheline” rezhiim
– P (hüperprogramm)
– Av (avaprioriteet)
– Tv (säriajaprioriteet)
– M (hüpermanuaal)
– Sv (tundlikkuse prioriteet)
– TAv (säri&ava prioriteet)
– B (bulb)-
X (välgu X-sünkro)
– USER (kasutaja eelistused)
– “roheline” rezhiim
– P (hüperprogramm)
– Av (avaprioriteet)
– Tv (säriajaprioriteet)
– M (hüpermanuaal)
– Sv (tundlikkuse prioriteet)
– TAv (säri&ava prioriteet)
– B (bulb)-
X (välgu X-sünkro)
– USER (kasutaja eelistused)
videorezhiim
Särikompensatsioon – ±3 EV ühikut, sammuga 1/3 või 1/2 ühikut – ±3 EV ühikut, sammuga 1/3 või 1/2 ühikut ±5 EV ühikut, sammuga 1/3 või 1/2 ühikut
Särikahvel – 3 või 5 kaadrit, 0,3 – 2,0 EV (sammuga 1/3) – 3 või 5 kaadrit, -0,3 – 2,0 EV (sammuga 1/3 või 1/2 ühikut) 3 või 5 kaadrit, -0,5 – 2,0 EV (sammuga 1/3 või 1/2 ühikut)
Minimaalne säriaeg – 1/4000 sek – 1/4000 sek – 1/8000 sek
Maksimaalne säriaeg – 30 sek + aegvõte – 30 sek + aegvõte – 30 sek + aegvõte
Sarivõte – 3 kaadrit sekundist (JPEG – piiramatu, RAW – 9 kaadrit järjest) – 3 kaadrit sekundist (JPEG – 38 kaadrit järjest, edasi 2,1fps kuni kaardi täitumiseni, RAW 14 kaadrit (PEF), 16 kaadrit (DNG)
kiirvõte: 21 kaadrit sekundis (1,6MP)
5.2 kaadrit sekundist (JPEG – 40 kaadrit järjest, edasi 2,1fps kuni kaardi täitumiseni, RAW 15 kaadri (PEF), 14 kaadrit (DNG)
3.8 kaadrit sekundis kuni kaardi täitumiseni (JPG), RAW 17 kaadrit (PEF, DNG).
Iseavaja – 2 või 12-sek viivitusega
– automaatne
peegli üleslaskmine
– puldiga (0sek, 3sek, sarivõte)
– 2 või 12-sek viivitusega
– automaatne
peegli üleslaskmine
– puldiga (0sek, 3sek, sarivõte)
– 2 või 12-sek viivitusega
– automaatne
peegli üleslaskmine
– puldiga (0sek, 3sek, sarivõte)
Eelvaade – optiline
– digitaalne
– optiline
– digitaalne
– live view (4x ja 8x suurendus)
– optiline
– digitaalne
täiustatud live view (4x ja 8x suurendus)
Värvustasakaal (WB) – automaatne
– päevavalgus
– vari
– pilvine
– hõõglamp
– päevavalguslamp (3 valikut)
– välklamp
– manuaalne
– värvustemperatuur (3 mälupesa, ühik: Kelvin või Mired)
– tasakaalu nihutus ±7 ühikut
automaatne
– päevavalgus
– vari
– pilvine
– hõõglamp
– päevavalguslamp (3 valikut)
– välklamp
– manuaalne
(muutmine otse pildilt)
– värvustemperatuur (3 mälupesa, ühik: Kelvin või Mired)
– tasakaalu nihutus ±7 ühikut
automaatne
– päevavalgus
– vari
– pilvine
– hõõglamp
– päevavalguslamp (4 valikut)
– välklamp
CTE (Color Temperature Enhancement)
– manuaalne (muutmine otse pildilt)
– värvustemperatuur (3 mälupesa, ühik: Kelvin või Mired)
– tasakaalu nihutus ±7 ühikut
Pildiotsija – pentaprisma
– kaadri katvus 95%
– suurendus 0,95×
– diopterkorrektsioon -2,5 kuni +1,5
– Natural Bright Matte II teravustamisklaas
– pentaprisma
– kaadri katvus 95%
– suurendus 0,95×
– diopterkorrektsioon -2,5 kuni +1,5
– Natural Bright Matte II teravustamisklaas
– pentaprisma
kaadri katvus 100%
suurendus 0,92×
– diopterkorrektsioon -2,5 kuni +1,5
Natural Bright Matte III teravustamisklaas
LCD-ekraan – 2.5″, 210 000px – 2.7″, 230 000px
– live-view
– 3.0″, 921 000px (640×480 RGB px)
-live-view (histogram, võrgustik, üle- ja alasäri indikaator, ekraani visuaalne kalibreerimise võimalus)
Välklamp ja rezhiimid – integreeritud automaatne käsitsiavamisega P-TTL välklamp
– juhtarv 11 (ISO 100)
– katab kuni 18 mm objektiivi vaatevälja (27 mm 35 mm ekvivalendis)
– sünkroaeg 1/180 sek
välgukompensatsioon -2 kuni +1 EV sammuga 1/3 või 1/2 EV
– pesa välise välklambi jaoks
– integreeritud automaatne käsitsiavamisega P-TTL välklamp
– juhtarv 11 (ISO 100)
– katab kuni 18 mm objektiivi vaatevälja (27 mm 35 mm ekvivalendis)
– sünkroaeg 1/180 sek
välgukompensatsioon -2 kuni +1 EV sammuga 1/3 või 1/2 EV – pesa välise välklambi jaoks
– x-sync peasa
integreeritud automaatne käsitsiavamisega P-TTL välklamp
– juhtarv 11 (ISO 100)
– katab kuni 18 mm objektiivi vaatevälja (27 mm 35 mm ekvivalendis)
– sünkroaeg 1/180 sek
välgukompensatsioon -2 kuni +1 EV sammuga 1/3 või 1/2 EV
– pesa välise välklambi jaoks
X-sync pesa
Muud lisad – mitmiksäritus (kuni 5 kaadrit) – mitmiksäritus (kuni 9 kaadrit)
– kahe pildi võrdlemine
-mitmiksäritus (kuni 9 kaadrit)
– kahe pildi võrdlemine
– sisseehitatud lood
– automaatne (ja manuaalne) horisondi ning kadreeringu korrigeerimine, kromaatilise aberratsiooni korrigeerimine
– HDRI
– dünaamiline ulatuse suurendamine
– erinevad pilditöötlusfiltrid (infrapuna, vana fotokas, kalasilm jne)
– intervallvõte (kuni 24h)
– autoriõiguse kirje lisamine EXIFi
Salvestusmeedium – SD või SDHCmälukaart – SD või SDHC mälukaart – SD või SDHC mälukaart
Ühilduvad objektiivid – PENTAX KAF, KAF2-, KAF-, ja KA- bajonetid
– K bajonetiga objektiivid ühilduvad osaliselt
– M42 ja 67/645 objektiive saab kasutada adapteri abil
– SDM tugi
– PENTAX KAF, KAF2-, KAF-, ja KA- bajonetid
– K bajonetiga objektiivid ühilduvad osaliselt
– M42 ja 67/645 objektiive saab kasutada adapteri abil
– SDM tugi
– PENTAX KAF, KAF2-, KAF-, ja KA- bajonetid
– K bajonetiga objektiivid ühilduvad osaliselt
– M42 ja 67/645 objektiive saab kasutada adapteri abil
– SDM tugi
Liides – USB 2.0
– AV väljund (PAL/NTSC)
– USB 2.0
– AV väljund (PAL/NTSC)
– USB 2.0
– AV väljund (PAL/NTSC)
HDMI
– mikrofoni sisend
Vooluallikas – D-LI50 liitiumaku – D-LI50 liitiumaku – D-LI90 liitiumaku

Muutunud on üheltpoolt palju ja teisalt jälle vähe. Sest ega pilditegemise põhimõtted pole muutunud ning võtterezhiimid on ju ka ikka endiselt samad. Ning neid endiselt rohkem kui nii mõnelgi konkurendil.

Kuna pikka juttu ei viitsi kirjutada, siis lühidal mõtted, mis pähe on turgatanud.

Kuju ja kättesobivus – eks esimisel hetkel oli harjumatult väike ikka küll. Nüüd tundub seevastu K10D harjumatult suur ja raske. Üldiselt on kaamera kere üsna mugav, käepide on piisavalt suur ja püsib kenasti näpuvahel. Kuna kaamera kere pole enam löögikindlast plastikust vaid magneesiumisulamist, siis talvel paljakäsi pildistama ei kutsu.

P7IM4792_k7_600

Pentax K-7; Sigma 17-70 mm @ 70 mm; F/4.5, 1/100, ISO200

Nõmeda disainiga on mälukaardi pesa ja luuk. Varem oli keeratav hoovake, mille liigutamise peale luuk lahti hüppas. Nüüd on tavapärane luugike, millega on see probleem, et mälukaardi pesa paikne selle hingedele väga lähedal, nii et kaardi pesast kätte saamine on suhteliselt raskendatud. Ja noh need ülejäänud kummikattega luugid ei kannata üldse kriitikat. Eks on tore küll, et näiteks kaugjuhtimistpuldi auk on eraldi luugi all – vähendab kehvade ilmaolude korral tõenäosust, et pulti kasutades lund kaameraase tuiskab, kuid selle luugi kinni saamine on paras PITA.

Pildiotsija – 100% vaateväli on mõnus ja selge. Selle võrra muidugi suurendus on väiksema, aga kui makrotamiseks vajalikuks osutub, saab osta teise pildiotsija. Live-view on ka mõnes olukorras kasutatav. Kuigi teravustamine on endiselt kohmakas. Kuid siiski on paaril korral abiks olnud ja eks kasutab edaspidigi.

P7IM4791_k7_600

Pentax K-7; Sigma 17-70 mm @ 70 mm; F/4.5, 1/80, ISO800

Nuppude paigutus ja ergonoomika – tahab harjumist, mõneti häirib see, et ekraani vasakul küljel pole enam ühtegi nuppu. Ekraani suurus nõuab ohvreid. Ja ekraan on tõesti tuntavalt suurem ning kvaliteetsem. Samas on lisandunud uusi nuppe, näiteks ISO seadmiseks. Kuigi ka varem sai seda osased rezhiimides OK-nupp all hoides teha. Kohati oli isegi veidi mugavam.  Teine suurem uuendus on ümber OK-nupu asuva valikuketta asendamine lihtsalt nelja eraldi nupuga, millest igal omad kindlad funktsioonid. Mõneti mugavam, jõuab osade seadeteni kiiremini kui varem. Samas tähendab see fookuspunkti valikul, et enne tuleb teha lisaliigutus ja OK nuppu vajutada, et nimetet neli nuppu hakkaks tööle nooleklahvidena, mitte funktsiooninuppudena. Ja siis tuleb jälle uuesti OK pressida, kui valik tehtud ja soov mõnda kaamera funktsiooni seadistada. Esimesel hetkel oli harjumatu. Ausalt öeldes ei viitsinud manuaali lugeda ja esimese hooga ei saanudki aru, mida fookuspunkti valimiseks tegema peab. Nüüd hakkab asi vaikselt näppu jääma juba ning fookuspunkti lukustamine ei olegi nii paha mõte – K10D puhul ikka aeg-ajalt juhtus, et kogemata vastu nuppu minnes oli punkt suvalisse kohta sattunud.

Uut (või ammuunustatud vana) stiili on rezhiimivalikuketas. Ketta keskel on nüüd nupp, mis tuleb ketta keerutamiseks alla vajutada. Mina olen selle uuendusega küll rahul, sest harvad ei olnud juhud kui K10D-d fotokotist võttes oli automaagiliselt rezhiim muutunud millekski muuks kui ma eeldasin. Ning esimese kaader seega aiataha läks, sest see toimus bulb rezhiimis või umbes nii… Samas on selle uuenduse osas lugeda olnud ka nurinat, et “režiimi  muutmiseks  tuleb  ketta  keskel olevat nuppu all hoida, mis on metsikult ebamugav, sest kui seda sõrmeotsaga vajutada, ei saa sama käe teiste sõrmedega seda mitte mingil moel mugavalt keerata”.  Selline mure jääb küll täiesti arusaamatuks, vasaku käe kahe näpu abil (nimetissõrmega vajutan nuppu ja pöidlaga keerutan) pole mul küll mingit probleeme olnud rezhiime vahetada. Ei tea miks nurinat tõstnud inimene poksikinnastes pildistamis käib, teist loogilist põhjendust ei suuda küll leida… kui just digi taaskord hämmastava pealiskaudusega ometi ei hiilga.

P7IM4816_k7_600

Pentax K-7; Pentax DA* 50-135 mm @ 135 mm; F/5.6, 1/200, ISO2500

Menüüsüsteem sisaldab endas varasemaga võrreldes veel rohkem valikuid. Äärmiselt positiivne on see, menüüdes ei pea enam üle-alla kerima, vaid kõik ära paigutatud kõrvuti paiknevatele “lehekülgedel”. Igatahes leiab tunduvalt kiiremini soovitud alajaotused üles kui K01D puhul. Minul küll kunagi meelde ei jäänud millist menüüd tuli üles-alla kerida, et soovitud käsklusteni jõuda.

Lisaks ülemisele ekraanile kuvab K-7 kogu seadete infot ka suurel ekraanil. Mina selle infotabeliga sõbraks ei saanud ning lülitasin välja. Ei ole vaja, et tagumine ekraan terve aega midagi kuvab, sama inf on paljuski isegi pildiotsijas ju olemas.

HDRI – huvitav funktsioon kaameras kasutamiseks, aga ebatäiuslik. Kasutatav ainult statiivilt ning ega tulemus nüüd nii vinge ka ei ole kui võiks. Samas mõningatel juhtudel võib täitsa praktiliseks osutuda. Tehes kolm erineva säriga kaadrit ei ole muidugi mingit probleemi arvutis pilti kokku pannes üksjagu ilusam tulemus saavutada.

Nagu alljärgnevad pildid – esimene kaamerast ja veidi värve töödeldud, teine sama kaameraga tehtud kolmest erineva säritusega kaadrist arvutis kokku pandud.

x1_sdup_k7 (97)_pisem

Pentax K-7; Sigma 10-20 mm @ 10 mm; F/8, 1/60, ISO200; kaamerasisene HDR, arvutis töödeldud

X1_k7 (94)_5)_3)_2_pisem

Pentax K-7; Sigma 10-20 mm @ 10 mm; F/8, ISO200; 3 kaadrit kokku pandud Photomatix'is

Mulle igatahes meeldib teine rohkem, on kuidagi mõnusam. Ja ümber puude puudub halo. Samas otse kaametast tulev aste madala HDRI töötlusega pilt on rasketes valgusoludes algmaterjaliks üsna sobiv. Kui veidi kahvatu.

X2_sdup_k7 (98)_pisem

Pentax K-7; Sigma 10-20 mm @ 10 mm; F/8, 1/60, ISO200; kaamerasisene HDR, ilma töötluseta

K-7 on uuendatud (võrreldes K20-ga) dünaamilise ulatuse suurendamise funktsioon. Valida saab kas kaamera üritab tuua esile lisadetaile varjualalt või siis hoopistükis üritab päästa ülepõlevaid alasid. Ja seda esimest mitte ainult on-off rezhiimis vaid kolmetasemelise skaala piires. Pidevalt sees hoida ei maksaks, aga kontrastsetes oludes pildistades mõju varjualadel on nähtav-tuntav (loomulikult ka müra tekitav). Kuigi aus olles saab enam-vähem sama tulemuse ka hiljem arvuti abil kui väga vaja. Sama muidugi kui juba võimalik on, siis miks mitte lasta sama asi kaameral korda ajada, peab pärast vähema aega digipimikus konutades veetma.

Võrdluseks pilt esiteks automaatsäritusega ning seejärel kaamerasisese varjualade maksimaalse järeleaitamisega.

R_k7 (94)_normaal_pisem

Pentax K-7; Sigma 10-20 mm @ 10 mm; F/8, 1/60, ISO200; otse kaamerast

R_DRcorrect_k7 (96)_pisem

Pentax K-7; Sigma 10-20 mm @ 10 mm; F/8, 1/60, ISO200; kaamerasine varjualade korrektsioon

Stabilisaator paistab kenasti töötavat, kuigi netist leiab juhtumeid, mille puhul stabiliseeritakse pilti liiga usinalt ning tulemuseks on udusem pilt kui ilma stabilisaatorita. Veidi paha on, et ära on kadunud nupp stabilisaatori sisse ja välja lülimiseks. Nüüd peab seda menüüst tegema. Ega väga tihti seda polegi vaja, sest stabilisaator lülitub automaatselt välja kui kasutada aegvõtet, pulti või Bulb-rezhiimi. Seega nendel juhtudel, mil ilmselgelt toimub pildistamine statiivilt.

Väga tore uuendus on sisse ehitatud lood. Ehket nii ülemisel ekraanil, pildiotsijas kui live-view korral ka suurel ekraanil on skaala, mis näitab kas ja kui palju on kaamera viltu (üks pulgake on ligikaudu kolmandik kraadi). Geniaalne lisandus. Saaks selle info veel EXIF-isse kuidagi ja siis hilisemal töötlusel kasutada… mmmm… (või teab keegi, et see on kuidagi võimalik?)

Ühe täiesti uue lisana saab sensori liigutamisekse mõeldud mehhanismide abil liigutada sensorit pildi ümberkadreerimiseks ning horisondi otseks keeramiseks. Mõeldud see juhuks, kui kaamera fikseeritud statiivile ja vaja veel teha pisikest korrektsiooni. Horisonti saab keerata mõlemale poole ühe kraadi ulatuses. Mina näen küll üsna mitut kohta, kus see abiks võib tulla. Sest sageli on statiivi paika sättimisega mingi jama ning väike liigutamine võin reaalselt kaadrit muuta üsna palju. Seega selline väike kaamerasise korrektuuri tegemise võimalik pole sugugi paha. Kui reaalselt pole veel kasutama pidanud.

Kaamerasiseid töötlus ja korrektuurivõimalusi on teisigi, näiteks CA vähendamine ning optikast tulenevate geomeetriliste moonutuste korrektuur. Lisaks veel terve hulk digitaalseid filtreid mis vähem või rohkem mänguasjade alla kategoriseeruvad – kõi.

IMGP8214_k10d_600

Pentax K10D; Pentax 18-55 mm @ 50 mm; F/6.3, 1/60, ISO500

Varasemalt rohkem kompaktkaamerate pärusmaaks olnud intervallvõte on nüüd ka peegelkaameras. Saab seadista kas ja millal ja kui palju ja millise aja tagant kaamera pilti teeb. Ja siis kaamera teebki. Lisaks on tunduvalt kiiremaks muutunud sarivõte – fps 5,2 on tõesti kohe väga kiire. Õnneks on ka aeglasem versioon olemas :-). Muidu saab kaart liiga ruttu täis.

ISO ja müra – kahtlemata saab kasutada kõrgemat ISO väärtust kui K10D puhul. Samas maksimaalne võimalik – ISO6400 on siiski üsna kehvapoolne. Uue asjana on võimalik müraeemaldus seadistada eraldi kõrgete ISO-de jaoks ning pikkade säriaaegade jaoks. Jällegi väga tänuväärne uuendust.

AWB töötab nüüd ka kunstlikus päevavalguses. Ei enam kollaseid nägusi. Mis, tuleb tõe huvides öelda, olid sellised lähtuvalt varasemast filmile pildistamisest. Pentax lihtsalt jättis selle sätte analoogiliseks filmiajastuga, et sellega harjunud fotograafidel oleks lihtsam. Paraku tänapäevases digimaailmas tekitas see ohtralt probleeme ja kisa-kära. Aga mitte enam. Ehk. Võibolla.

P7IM4809_k7_600

Pentax K-7; Sigma 17-70 mm @ 70 mm; F/5.6, 1/125, ISO500

Video – vahel täitsa huvitav mängida. Kuigi täisresolutsioonil ja kvaliteediga video on selline, mille mahamängimiseks on üsna võimekat arvutit vaja. Paari aasta vanune rüperaal sellega päris korrektselt igatahes hakkama ei saa, heli ja pilt lähevad paigast ära. Aga pilt on muidugi vägagi korralik.

Pildikvaliteet – pole miskit ette heita. Kuna K10D kippus ka pärast esinduses kalibreerimist veidi ette või taha fokusseerima (sõltuvalt objektiivist), siis nüüd on see mure murtud ning saab objektiivid kõik ise sobivaks kalibreerida. Nii et teravuse üle kurta ei saa, kuigi ega varem see probleem ka nii suur ei olnud.

Panen võrdluseks paar pilti ka. Mõlemad tehtud samade sätete juures (Av rezhiim, F/9.0, ISO200, 34 mm, kuna säri mõõdetakse automaatsel, siis erineb – K-7 puhul 1/6 sek, K10d puhul 1/8 sek, objektiiviks uus veekindel kit 18-55 mm). Pildistatud jpg-sse, lõigatud (100% crop), töötlus puutub ja ka kaameras on kõiksugused teravustamised ja kontrastilisamised maha keeratud. Kuna MP arv erineb, siis sama suure väljalõike korral pildi olev erinev.

K10D pilt (pildil klõpsates avaneb suurem kaader):

B_18_55_k10d_K_pisem

Pentax K10D; Sigma 17-70 mm @ 23 mm; F/9, 1/8, ISO200

K-7 pilt (pildil klõpsates avaneb suurem kaader):

B_18_55_k7_K_pisem

Pentax K-7; Sigma 17-70 mm @ 23 mm; F/9, 1/6, ISO200;

Üldiselt on tulemus üsna võrreldav, K10D kipub pilti veidike rohkem alasäris tegema kui K-7. On see hea või halb, eks see sõltub oludest.

Kokkuvõtte

Nagu üks teine Pentax K-7 testinud inimene on juba kusagil kirjutanud, siis oleks narr oodata revolutsioonilisi muutusi. Selle tegi K10D juba ära. Nüüd toimus evolutsioon – ning seda täitsa õiges suunas.

Üleminek K-7 peale on vähemalt minu jaoks täitsa tuntav, lihtsalt niivõrd palju on uuendusi ja muudatusi lisandunud küll. Õnneks on ka enamik vana ja head ja tuttavat alles. Viimaste aegade pildid on ka juba K-7 tehtud, nii et – pildiSTOOP.

Rohkem lugemist ja vaatamist:

http://www.digitest.ee/pentax-k-7-taiendatud-ja-parandatud/

http://blog.photopoint.ee/point-tv-6-pentax-k-7/

http://www.imaging-resource.com/PRODS/K7/K7A.HTM

http://www.dpreview.com/previews/pentaxk7/

http://www.dpreview.com/reviews/PentaxK20D/page9.asp

http://www.dpreview.com/reviews/PentaxK10D/page2.asp

http://www.pentax.ee/showtoode.php?active=2&page=1&show=476&type=1

http://www.dpreview.com/reviews/compare_post.asp?method=sidebyside&cameras=pentax_k10d%2Cpentax_k20d%2Cpentax_k7&show=all

väike vahepaus

väike vahepaus

vanalinn_14.jpgPisike teadaanne  – digiSTOOP läheb lähipäevil värskenduskuurile, palun olla kannatlik. Lihtsalt on praegune WordPressi versioon juba ammusest ajast uuendusteta ja vigane ning hakkab ajale jalgu jääma. Kaasnevaid turvariske ei jõu üles lugedagi. Loodetavasti miskit olulist värskendamise käigus kaotsi ei lähe ja mõne tunni/päeva/nädala/kuu pärast om digiSTOOP tagasi, ilusama ja osavamana kui kunagi varem. Seni võib pildiSTOOP-ist pilte vaadata ja või siis näiteks hoopis Photopointi ajaveebi lugeda. Või õue minna. Tühja sest sajust.

fotoraamat

fotoraamat

{fotoraamat}Kevad on lõpetamiste aeg. Ülikoolid ja gümnaasiumid, põhikoolid ja lasteaiad. Suurel hulgal inimestel saab läbi üks eluetapp ning ootab ees astumine järgmisesse. Juba vanarahvas teadis, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Seega ei oleks ju paha lõppenud etapi mälestuste paremaks säilitamiseks midagi ette võtta. Koostada kasvõi fotoraamat. Just sellega puutusin mina kokku sel kevadel poja lasteaia lõpetamisega seoses.

Nö “klassikaline” viis sääraste mälestuste kogumiseks on lihtsalt kaaned, mille siseküljele on kleebitud kõikide kaaslaste näod ja nimed kah alla pandud. Teoreetiliselt lihtne ja elegantne lahendus, et vähemalt on koht mille abil nimed ja näod vajadusel meelde tuletada. Aga paraku vaid teoreetiliselt. Sest see, mida valmiskujul pakutakse, erilise elegantsiga just ei hiilga. Nagu näiteks need siin. Kui hetkel oleks käsil 90-ndate esimene pool, siis võib olla (ja just nimelt võib olla) tunduks sellised asjad ilusad. Hetkel küll ei tundu… Ja hinna/kvaliteedi suhe on lausa eriti kehv. Sellise asja eest 190 EEKi maksta! Mida veel…

Võimalikud variandid

{fotoraamat}Seega tuli otsima hakata paremaid variante. Alati on üheks võimaluseks kõik ise teha – trükkida pildid ja kleepida mingite kaante külge. Või siis käsitööna album valmistada või mida iganes. Kuna aga ühelgi asjaosaliselt vastavat varasemat kogemust ei olnud, siis ei julgenud sellise eksperimenteerimise peale välja minna ning tuli otsida trükkimisvõimalusi. Maailmas on selliseid kohti kümneid ning isegi Eestis mõned – Fotohaus, Omaraamat, Picturehappy. Omaraamatu suurim miinus on hind. Mis on ikka eriti kirves ja ületas eelarve piire mitmekordselt. Picturehappy osas pani kõhklema välimus ja köitmisstiil ja ega see päris kodumaine nüüd pole vist ka. Lisaks selline ludul paberil ja klambriga keskelt kokku löödud. Veidi liiga “odav” ja brošüürilik. Lõpuks jäi kaalukausile kaks teenust. Välismaine Blurb ja Fotohausi Photobook.

Blurb

{fotoraamat}Blurb on üks tore välismaine firma, mis pakub raamatute trükiteenust. Nii puhtalt teksi sisaldavaid raamatuid kui ka neljavärvitrükis pildiraamatuid. Teenus on küllaltki odav, saadaval on erineva suurusega raamatud ning üldjoontes oleks see soovitud eesmärgi täitmiseks sobinud. Ainukeseks kõhkluse kohaks jäi trüki- ja köitekvaliteet ning tellimisaeg. Negatiivne pool on osaliselt välja toodud ka siin. Nii et pani mõtlema, kuigi algselt oli Blurb üsna kindel kandidaat. Muidugi tore kui lahti tulnud köide ringi vahetatakse, aga kuna ajavaru on piiratud, siis sellise riski peale ei tahtnud välja minna. Ahvatlev oli muidugi suur lehekülgede arv – poleks ju paha $13 eest saada kuni 40 leheküljeline värvitrükis raamat. Nii või teisiti, plaan kunagi  Blurb’i veidi teisel eesmärgil kasutada on kusagil aju tagasopis olemas.

Fotohaus Photobook

{fotoraamat}Nii et läheme teise (ja võidukaks osutunud) kandidaadi juurde – Fothausi Photobook. Tegu on tõesti justnimelt fotoraamatuga ja seda sõna otseses mõttes. Trükitakse fotopaberile ning lehed liimitakse omavahel mitte servapidi raamatu selja külge vaid hoopis nutikamal ja vastupidavamal moel üleni tagumist külge pidi kokku. Käisin enne otsuse tegemist näidiseid ka kohapeal poes katsumas ning positiivne mulje süvenes veelgi. Jäi tõesti vastupidav ja kena mulje. Aga eks aeg seda veel näitab.

Creative Photos

Kuidas see kõik siis täpselt käib? Iseenesest imelihtsasti. Kodulehelt on allalaaditav vastav tarkvara – Creative Photos. Tegu pole just kõige loogilisema kasutajaliidesega programmiga, mida ma olen oma elus kohanud, kuid asi töötab.

Kui programm käes ja installeeritud, tuleb käivitamisel ette järgmine pilt:

{fotoraamat}

Saab valida nii uue projekti koostamist kui ka eelmise poolelijäänu jätkamist. Esmakordsel käivitamisel seda viimast muidugimõista pole võimalik teha ;-).

Edasi liikudes tuleb valida välja pildid, millest album koostatakse.

{fotoraamat}

Isiklikult mind see natuke häiris, et ühtegi pilti valimata edasi ei saanud. Sest pärast juba albumit koostades saab ju pilte veel lisada küll ja küll, milleks seda siis üldse tingimata kohe alguses teha on vaja. Aga no ju siis on, sest mingil hetkel saab soovi korral valida ka automaatse piltide paigutamise, ilmselt selle jaoks on siis vaja.

Next vajutades tuleb ette järgmine lehekülg, kus tuleb teha valik erinevate suuruste vahel.

{fotoraamat}

Mina valisin sel korral ruudukujulise (ehket 20 cm x 20 cm), tundus sellise optimaalse hinna ja suuruse suhtega.

Edasi tuleb valik, kas pildid paigutatakse automaatselt või manuaalselt.

{fotoraamat}

Esimest varianti ma ausalt öeldes kordagi ei kasutanudki, nii et ei oska kommenteerida. Seega liigume edasi manuaalse valikuga ning jõuamegi lõpuks konkreetsete albumilehtede koostamiseni.

{fotoraamat}

Nagu näha, on leht jagatud kolmeks veeruks. Keskel on tööpind, kus albumileht näha. Vasakul servas on võimalik lisada uusi pilte, kuvada pisipiltidena kõiki valmis lehti või siis vaadata töösoleva projekti kohta infot – palju lehekülgi on jne. Paremal servas on vahendid erinevate paigutuste valikuks (kaane puhul pakutakse miskipärast küll ainult ühte võimalust) ning toimub ka taustavärvi/piltide valimine.

Piltide lisamine toimub lihtsalt.

{fotoraamat}

Tuleb vasakul servas olevast sobivast pildist kinni võtta ja lohistada kirjale “Place a photo here“. Mis veelgi parem – tegelikult ei pea piirduma ainult seal vasakul olevate piltidega, vaid samamoodi saab pildi hiirega õigele kohale lohistada Windows Explorer’i aknast. Kui pilt paigas, saab selle suurust ja paigutust muuta. Ülal tööriistaribal on veel rida valikuid, kõiksugused raamid ja eriefektid (Picture Frame, Effects). Võimalik on isegi piltide tonaalsust muuta ning punasilmsuse vastu võidelda (Adjusts). Pole paha.

Siin veel mõned näited erinevatest kujundusstiilidest ja võimalustest:

{fotoraamat}{fotoraamat}

Tõe huvides pean küll märkima, et ise läksin kergema vastupanu teed ja kujundasin õige suurusega lehed valmis Photoshop Elements’is. Selliselt oli lihtsalt rohkem võimalusi protsessi sekkuda ning tausta kujundada. Näiteks lisada sinna asjaosaliste mõtteteri ning joonistusi. Kui oleks vaja tõesti ainult puhtalt fotosid lehele paigutada, siis saaks sama asja tehtud otse Creative Photos.

Kui raamat kujundatud ja valmis, ei jäägi muud üle kui tellimus sisse anda. Seda saab teha ainult juhul, kui loodud on nõutud miinimumkogus lehti (4tk + kaaned). Nii et pressigem jälle nuppu Next

{fotoraamat}

Avanenud vaates kuvatakse kõiki valmis lehekülgi. Allservas on soovitud eksemplaride arvu valimise koht. Vajutades Confirm satud edasi uuele lehele, kus suurt midagi tarka ei kuvata, sest hinda programm kokku ei arvuta.

{huntauk}

Nii et klõpsa aga rõõmsasti Finalize order.

{fotoraamat}

Nüüd tuleb täita mõned lahtrid enda kohta käivate andmetega, et tellimuse saaja ikka teaks, kellele arve esitada. 😉 Veel paar klõpsu ja tulebki ette viimane lehekülg.

{fotoraamat}

Siin pakutakse lõpptulemuse salvestamist kas plaadile või mälupulgale/kõvakettale. Kui valik tehtud, salvestab programm valitud kohta hunniku faile. Iga lehekülje kohta üks ning veel lisakski. Selleks, et raamat korrektselt välja trükitaks, tuleb Fotohaus’i toimetada need kõik. Mõneti on tobe, et Creative Photos lõpptulemust ise näiteks Fotohaus’i serverisse ei taha laadida, vaid failide kohale toimetamine jääb tellija enda mureks. Täpsemalt saab lugeda siit.

Tulemus

{fotoraamat}Nonii, ongi raamat trükikotta toimetatud, jääb üle ainult tulemust oodata. Oleneb rahakoti paksusest, kas 24h või kolm päeva. Hinnaklasse on valida mitu, sest lõpphind sõltub nii tellimuse kiirusest kui ka tellitud eksemplaride arvust. Ja loomulikult ka lisalehtede arvust. Endale sobiva peaks leidma igaüks. Kui just hinnapiiri väga pisike pole või siis soovitud lehekülgede arv kole suur. Sest tõepoolest, on ka ülemine piir – näiteks 20 cm x 20 cm raamatu puhul ei saa see olla paksem kui 15 lehte (ehket 28 lehekülge + kaaned). Suuremaformaadilisel isegi veelgi vähem.

{fotoraamat}Siinkohal peab vahemärkusena ka veidi nurinat tõstma. Ei, üldse mitte toote kvaliteedi üle. Vaid suhtlemise üle. See paistab olevat paljudele kodumaistele firmadele sümptomaatiline, et e-kirjadele ei vastata või vastatakse väga pika aja pärast, kui esitatud küsimus on oma aktuaalsuse juba kaotanud. Ei olnud ka Fotohaus mingi erand. Alguses nagu suhtlemine sujus ja saime kenasti jutule, aga kui tellimuse sisseandmine päevakorda jõudis, siis paarile täpsustavale küsimusele (nt värviprofiilide kohta) enam vastust ei saanud. Ja ka mitte selle kohta, millal täpselt raamat valmis saab. Kuna tähtaeg surus peale, polnud aega ka pikalt oodata. Jah, tõepoolest on olemas ka telefonid ja eks ma seda siis lõpuks kasutasingi, aga selliseid tehnilisi küsimusi oleks minu arust küll parem e-kirjatsi lahendada. Nii et selles osas võiks Fotohaus veel oma teenust lihvida küll. Enesetutvustuses lubatakse parimat kvaliteeti fotodele ja personaalset lähenemist, kui sellele lisanduks veel sama hea suhtluskvaliteet, olekski edu võti leitud. Mina olen küll nõus hea kvaliteedi eest  ka veidi rohkem maksma, kuid sellisel juhul peab kõik ülejäänu seal juures samuti kiiresti ja muretult sujuma. Kui ei, paneb juba paljudel juhtudel mõtlema….

{fotoraamat}Nagu selle loo kirjutamise ajal selgus, ühe raamatuga kogu tiraažis oli ikka tehniline probleem ka. Nimelt kleepusid kaks lehte teineteise külge niiviisi kinni, et enam lahti ei saanudki. Või noh sai küll, aga ühest lehest väljarebitud tükkide hinnaga. Kui Fotohaus’iga ühendust võtsin, reageeriti sel korral täitsa operatiivselt ja asendusraamatu sai kätte ühe päevaga. Tunnistati, et tõesti on vahel harva juhtunud, et liim satub mõne lehe vahele ja mingist hetkest neid enam lahti üksteise küljest ei saa. Eks tegijal juhtub ikka, peamine on, et ei hakatud midagi tagasi ajama ja hämama. Nii et taaskord positiivne sooritus.

{fotoraamat}Igatahes sai raamatud õigel ajal kätte ja kvaliteet on tõesti korralik. Need mõned vajakajäämised, mis mulle silma jäävad, on tingitud minu vigadest (mõnede piltide tonaalsus liiga soe), mitte labori vigadest.  Ning vahe fototrüki ja tavalise trükikoja vahel on samuti silmaga nähtav. Kui kunagi kalendrit tellides nurisesin liiga tumeda pildi ja mustade alade detailituks muutumise üle, siis käesoleva fotoraamatu puhul seda küll ette heita ei saa. Fotolabori dünaamiline ulatus on ikka tunduvalt suurem kui tavaliselt trükil. Veel üks asi, mida ma küll võtsin arvesse, aga ju siis mitte piisavalt, oli äärealade äralõikamine. Mõned elemendid on ikkagi jäänud veidike liiga serva, kuigi varu oli jäetud.

{fotoraamat}Teise suure plussina tuleb ära mainida köitmistehnoloogia, mis annab raamatule tugevust juurde ka sellega, et lehed on paksud – tegu ju kahe selgapidi kokku liimitud fotopaberiga. Kuna fotopaber on juba nagunii paksem ja tugevam, siis on tulemus juba üsna kenake. Ja loodetavasti pole ka köite lagunemist karta. Vähemalt esmamulje on küll selline, et lagunemiseks peaks ikka midagi tõsisemat juhtuma või siis paber lihtsalt läbi kuluma.

{fotoraamat}Ning see pole veel kõik – tänu sellisele tehnoloogiale on raamat kenasti avatav (ning avatuna ka püsimajääv) igast kohast ning pildid võivad ulatuda üle kahe lehekülje – murdekoht küll on, aga minimaalne ja paber ju vahepeal ei katke. Seega on 20 cm x 20 cm suurusega raamatu korral tegelikult kasutada 40 cm x 20 cm pind. Eriti mõnusaks muudab see näiteks panoraamfotode kasutamise, saab kogu lehepinna ilusasti ära kasutada.

Kokkuvõtteks

{fotoraamat}Kõik oluline on vist juba ära öeldud. Et Fotohaus’i Photobook’i puhul on tegu korraliku ja kvaliteetse asjaga, kui eesmärgiks on just nimelt fotode trükkimine. Ja tähtis on vastupidavus. Ning kvaliteet, mitte kvantiteet. Ehket lehekülgede arv on piiratud, mingit illustreeritud piiblit selle abil välja ei anna. Suurema mahu puhul tasuks mõelda juba mõne teise teenuse peale, näiteks Blurb. Kuid sellise eesmärgi jaoks nagu minul oli püstitatud – ühe väikese vaheetapi fotokokkuvõte – on tegu lausa ideaalse tootega. Mahuvad ära nii tavapärased portreefotod koos nimedega ning lisada saab ka veidike pilte meeldejäävamatest hetkedest. Samas ei lähe maht liiga suureks, nii et ka asjasse mittepuutuvatel inimestele ei hakka sellist albumit sirvides igav.

Samuti kujutan ma ette, et selline lahendus sobiks päris hästi fotograafia portfoolioks, olles piisavalt kvaliteetne ja stiilne, et muljet avaldada, kuid samas mitte ülepakutud.

Plussid

+ fotolabori kvaliteediga trükk
+ paksust paberist lehed
+ vastupidav köitmisstiil
+ võimalik kasutada üle kahe lehekülje ulatuvaid fotosid
+ üsna mõistlik hind (hinna/kvaliteedi suhe korras)
+ lühikesed tähtajad (isegi alates 24h)
+ mugav kujundamisprogramm

Miinused

– veidi kohmakas failide trükki saatmise viis
– äärtest läheb rohkem kaotsi kui võiks
– lehtede arv limiteeritud (kuni 15)
– koostöö ja suhtlus kliendiga väheaktiivne

Kui hinde peaks panema, siis kõva 9/10. Selle ühe punkti annaks siis juurde, kui vahepealsel perioodil suhtlemine oleks paremini sujunud. Veidi kompenseeris seda aga ühe vea ilmnemisel kiire reageering ja probleemi lahendamine.

Ühesõnaga – kvaliteedi ja hinna suhe on paigas ning tulemus on selline, nagu lubatud. Soovitan soojalt. 😉

e-päev

e-päev

e-kruus_ds.jpg

Nagu vanarahvas juba ütles, siis parem Hilja kui mitte kedagi. Seega selline takkajärgi postitus. Ülemöödunud nädala pühapäeval oli e-päev. Emadepäev. Kuna see tõdemus jõudis kohale suhteliselt sama nädala esmaspäeval, siis läks asjadega veidi kiireks. Tegime lastega mõttetalgud ja otsustasime, et peaks ikka midagi kena meisterdama. Photopointi ajaveebist oli meelde jäänud, et pakuvad nad temperatuuritundlike kruuse. Mis vastavalt joogi kuumusel kas näitavad pilti või ei näita. Kuna tundus lahe, siis asusid lapsed usinalt joonistama ja kirjutama; kes oskas, see luges luuletust ja kes oskas, kirjutas selle üles. Minu tagasihoidlik panus piirdus erinevate ilusate asjade kokku kombineerimisega kruusi jaoks vajalikule pinnale, milleks on 23×8 cm. Kes täpselt ei tea kas ja kuidas, on selle jaoks olemas isegi videoõpetus.

Nüüd veidi niivõrd-kuivõrd virinat ka. Kruusi tellimise juures on kirjas, et kätte saab 5 päeva pärast. Seega läks idee tekkides veidi kiireks juba, et pühapäevaks oleks kruus olemas. Mistõttu sai asi üsna kiiruga kokku pandud ja sama päeva hilisõhtul tellimus ära esitatud ja makstud. Reaalsus oli paraku selline, et juba teisipäeva õhtupoolikul helistati ja öeldi, et võib kruusile järele minna. 😉 Seega oleks saanud asja tunduvalt rahutumalt ja muretumalt võtta ja korralikumalt, aga no teisalt on kaupmehe pikkade tähtaegade andmine pigem positiivne näitaja. Sest parem mitte anda katteta lubadusi ja kui juba anda, siis neist ka kinni pidada. Eriti vinge oleks muidugi kui näiteks tellimus esitamises juures oleks mingi kalkulaator, mis esitatud tellimuste mahu kaudu annab hinnangu eeldatavale tööajale.

Tulemusest ka mõni sõna. Kruus on täitsa selline nagu lubatud ja videoklipid näitavad. Kuna minu poolt kruusile pandud pilti oli valgel taustal ja mitte väga domineeriv, siis nö külmas olekus on see näha ainult väga hoolega uurides. See tagas ilusa üllatusmomendi, kus enne kohvi sisse valamist ei saanud e-inimene arugi, et kruusilt midagi põnevat võiks välja ilmuda. Et lihtsalt mingi uus mustjaspruun kruus, ei midagi erilist. Aga siis….

Seega minu hinnangul on tegu väga toreda asjaga, mis tavapärastest kruusidest, pusledest jms üksjagu eristub. Ja üllatab. Ja on niisama lahe.

geosildistamine

geosildistamine

viljarv_panoplaneet_03.jpgKevad on käes. Aeg minna õue ja pilti teha. Äkki isegi teistele näidata. Kiita saada. Kadedust tekitada. Teised tahavad ju ka sellisesse kenasse kohta minna. Aga ei saa, sest et tea kus see täpselt asub. Kuid ei muret, sellele probleemile on lihtne lahendust – geosildistamine, geoinfo lisamine, piltide sidumine geograafiliste koordinaatidega. Või kuidas iganes keegi soovib seda nimetada. Küsite kuidas seda teha? Imelihtne. Photopointi ajaveebis on ilmunud järjekordne lugu, mille läbilugemisel just sellele küsimusele vastuse saabki.

teemapildistamine

teemapildistamine

{teema}Peab kurbusega tõdema, et kuidagi vaikseks on siin viimasel ajal jäänud. Lihtsalt töö ja muu röövib aja ja polegi nagu aega olnud midagi uut ja huvitavat kirja panna. Mõtteid küll on, aga teostus  venib :-). Viimaseid pilte pildiSTOOP lisades jäin mõtisklema nö teemapildistamise üle. Ehket pildistamine mingi kindla piiritletud temaatika või märksõna järgi.

{teema}Asi ju iseenesest lihtne ning kindlasti on paljud, kui mitte kõik mõnel suuremal või väiksemal konkursil osalenud. Teate ju küll, sellised kohad kuhu laed oma pildid üles ja siis tambitakse need maa sisse ja pannakse enda pildile koostöös kõikgi sugulaste ja sõpradega maksimumpunktid. Aga no vähemalt saab lasta enda pildid nö läbi katsuda ja teiste piltidega võrrelda. Sisuliselt on ju ka konkursside puhul tegemist teemapildistamisega, ainult et paljudel juhtudel on teema kole lai – a la Eesti loodusfoto konkurss vms. Seega veidi kitsam piiritlemine on seega enda jaoks püstitades veidi rohkem väljakutseid pakkuv. Aga pole muret – ka sellised konkursse toimub nii Eestis kui väljaspool iga nädal, päev, tund. Otsi ainult üles ja osale. Sisuliselt on igas vähegi aktiivsemas fotofoorumis selline asi olemas, kõiksuguseid erilehekülgi, mis just selliste konkursside korraldamise tegelevad ei jõua aga üles lugedagi. Nii et Eestis kui kaugemal. Üks suuremaid (ja ka asjalikumaid) on näiteks DPChallenge, seal toimuvad pidevalt vahelduvad konkursid. Eestis päris analoogilist asja vist polegi, küll aga leiab nii- ja naasuguseid asju ikka. Näiteks erinevaid ajaveebnike ühendav fotojaht, mille puhul on igal nädalal(?) uus märksõna, mille raames pilte näidata. Oli aeg, kus HV fotovõistlused olid arvukate osavõtjatega ja aktiivsed, aga pikapeale huvi hääbus ja ei tasunud enam punnida. Vanu pilte saab muidugi vaadata ja alles on jäänud aastaja pikkused võistlused, millel konkreetne märksõna puudub.

{teema}Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tühja neist konkurssidest, sest keegi ei keela ju märksõnu enda jaoks ise välja mõelda. Ei piiranguid, ei tähtaegu. Kui just ise ei kehtesta. Nii võib välja mõelda misiganes teemasid ja misiganes põhjuseid pildistamiseks. Näiteks mõnel reisil olles seada lisaks niisama ilusate kohtade pildistamisele eesmärgiks tabada mõnd väiksemat kohaliku eripära erinevates taustsüsteemides või jäädvustada just tolle konkreetse piirkonna jaoks iseloomulike jooni. Kui vähegi kauem mõnes võõras riigis/linnas viibida, siis kipuvad need märksõnad ise välja kujunema. No näiteks kunagisest Venemaa reisist jäid minule märksõnadena meelde miilitsad ja peldikud. USAst erinevad jaburad sildid ja teeäärsed postkastid. Kahjuks viimaste pildistamiseks polnud aega kinni pidada. Jne, jne, jne – igal pool on midagi eriti iseloomuliku.

{teema}Teisalt aga võib vabalt piirduda ka väga lühiajaliste eesmärkidega ja näiteks mõnel kenal pärastlõunal õue pildistama minnes seada konkreetseid eesmärke. Või siis vastupidi – väga pikkade eesmärkidega. Näiteks mina isiklikult hakkasin juba üsna ammu kollektsiooneerima pilte siltidest/kirjadest/sõnumitest, mis kuhugi mingil põhjusel on püstitatud/kirjutatud/jäetud. Need võivad kanda ennast mingit humoorikat iva või siis lihtsalt antud taustas ja kontekstis mõjuda olulisena. Samas olen vähemalt üritanud asja jätta vaid mitte fakti konstateeringu tasemele – et näete kui äge tekst või pilt oli – vaid teha jäädvustus, mis ka niisama pildina vähegi vaadatav oleks.

{teema}Teine analoogiline pikaajaline projekt on operatsioon “saabas”, mille raames jäädvustan hulkuma läinud jalatseid nende looduslikus keskkonnas. Vahel möödakäijad vaatavad imelikult, aga see on rohkem nende probleem. 🙂 Aga selle kohta võib lugeda ja jube operatsiooni oma kodulehelt ning mis veel toredam – selles ka ise osaleda. Nii et ongi kõigil uus teema pildistamiseks leitud. :-p

fotosüntees

Täna räägime taimedest. Või siis mitte. Räägiks hoopis fotodest ja nende kokku sünteesimisest. Siin ei hakkagi hetkel pikka juttu ajama, see ilmus hoopistükis Photopointi ajaveebis. Nii et teeme lühidalt. Lisaks ICE-ile on Microsoftilt välja tulnud veel üks lahe vidin, millega saab suurest hulgast piltidest kokku panna kõiksuguseid lahedaid asju. Muuta pildi koguni kolmemõõtmiseliseks, teha virtuaalset tuuri, käia asjade ümber ja sees. Nii et loetagu ja vaadatagu ja proovitagu ise ka teha.

panoraamfotod lihtsalt, kiiresti ja tasuta jne

panoraamfotod lihtsalt, kiiresti ja tasuta jne

valaste_pano_01_1.jpgNüüd on see siis käes. Ilmus esimene jutuke Photopointi ajaveebis. Kuna panoraamid on viimasel ajal endale üsna hingelähedaseks muutunud, siis sai just see valitud esimeseks teemaks. Konkreetsemalt paari programmi tutvustamine, mis võivad huvi korral viia igaühe panoraamide tegemise uuele tasemel. Lihtsalt veidi katsetamist ning tulevaste piltide tegemisel olemasolevate võimaluste arvesse võtmist. Kohe-kohe peaks ilmunud artiklile ka teine osa tulema, mis küll läheb tavapäraste panoraamide tegemisest juba veidi kaugemale. Aga sellest juba siis, kui asi käes on.

Esimene tagasiside artiklile oli veidi… eee… ehmatav, kuid järele mõeldes on selline suhtumine elusse ja asjadesse rohkem kommenteerija isiklik probleem. Soovin talle edu.

kalendrindus II

kalendrindus II

{klndr}Et 2009. aasta jaanuarikuu ei jääks ainult ühe postitusega, teen ruttu ühe veel. Nimelt tähistasid ka möödunud jõulud uute seinakalendrite sündi. Kui eelmisel korra oli tegu  järeltuleva põlve aastat kajastavate kalendritega, siis sel korral sai lähenetud veidi teises võtmes ja hoopis geograafia aluseks võetud. Niis sündiski kolm erinevate kalendrit – Viljandist, Valtust ja eelneva kahe kombinatsioon koos Tallinnaga. Ehket kohtadest, kus sageli saab viibitud ja vahel ka pilti tehtud.

Erinevalt eelmisest korrast sai spiraalköites A4 kalendri asemel tellitud A3 kalender. Lootuses, et ehk jääb ilusam. Jäigi. Ainuke väike möödalask toimus taustavärvi valikuga, mis kalendri alumise osa jaoks sai defineeritud kalendri kujundamise käigus veebis ja kalendri ülemise osa jaoks (ehket pilte ümbritsev ala) sai see pildile ise taustaks pandud. Ning mingil põhjusel on trükkimisel need kaks musta veidi erinevad. Aga õnneks mitte väga silmariivavalt, lihtsalt teatud nurga alt vaadates on läige/toon erinevad. Keskelt spiraaliga A4 kalendri puhul see erinevus ilmselt ei paistaks üldse välja.

Üldjoontes võib aga kalendrid.ee rakendusega endiselt rahule jääda, sest  kõik toimib mugavalt, kiiresti ja hea hinna/kvaliteedi suhtega. Ja  möödunud korral sisestatud tähtpäevad olid ka kenasti uuesti kasutamiseks alles ning inimesed olid aasta võrra vanemaks saanud. Kalendri koostamine on üldjoontes samaks jäänud, kui möödunud korra ülevaates kirjutatud sai, veidi on muutunud kasutajaliidese välimus (tööriistad on liikunud paremast servast vasakusse) ning kõik lisatud pildid lähevad nüüd automaatselt ka enda piltide galeriisse, sealt on neid hiljem võimalik uuesti mõnda kalendrisse lisada. Seda ma muidugi ei tea kui palju reaalselt kettamahtu pakutakse, minu ~30 üsna suure pildifail peale igatahes veel nurinat ei tõusnud ning on need kenasti ka praegu veel seal alles.

Valtu:

{klndr} jaanuar{klndr} veebruar{klndr} märts{klndr} aprill{klndr} mai{klndr} juuni{klndr} juuli{klndr} august{klndr} september{klndr} oktoober{klndr} november{klndr} detsember

Viljandi:

{klndr} jaanuar{klndr} veebruar{klndr} märts{klndr} aprill{klndr} mai{klndr} august{klndr} juuli{klndr} august{klndr} september{klndr} oktoober{klndr} november{klndr} detsember

Tallinn:

{klndr} jaanuar{klndr} veebruar{klndr} märts{klndr} aprill{klndr} mai{klndr} juuni{klndr} juuli{klndr} august{klndr} september{klndr} oktoober{klndr} november{klndr} detsember

lambaloendus

lambaloendus

ahven_012.jpgSelleks, et kergemini magama jääda, on väidetavalt kasulik lambaid lugeda. Aga kas selleks, et kergemini üles ärgata, tuleks siis hunte lugeda? Müstika…. Kuna mul huntide loendus pole veel seni õnnestunud, loen hoopis pilte. Ja nimelt seda, kui palju ma kaameraga neid teinud olen. Mõjub ka virgestavalt. Ah et kuidas? Failinimed ju reeglina jooksevad 10K-ni (juhul kui kaamera seda võimaldab ja seadetes on määratud, et kaarti vahetades iga kord ära ei nullitaks) ja siis hakkab jälle otsast peale. Teine küsimus muidugi on, et milleks seda üldse vaja on. Esiteks uudishimu rahuldamiseks. Teiseks selleks, et hinnata kaamera võimaliku eluiga. Ja kolmandaks näiteks siis, kui plaanis kaamera müüks või hoopistükis kasutatud kaamera ost. Oleks ju hea teada, mitu pilti konkreetse isendiga tehtud on?

Nii et oleme siis kokkuleppele jõudnud, et see on huvitav number. Nüüd ei jäägi muud üle, kui teha selgeks, kuidas selle numbri teada saab. Rahvasuu räägib, et mõni kaamera oskab seda ise öelda. Teisalt muidugi rahvasuu räägib aegajalt igasugust jama, nii et mine sa võta kinni.

hansa_31.jpgPalju lihtsam on selleks kasutada ühte pisikest programmijuppi – KUSO EXIF viewer. Tasuta ja puha. Loomulikult on selliseid programme veel ja ehk oskab ka mõni kaameratootja enda vidin sama asja teha, aga vahet ju pole, KUSO töötab ka kenasti. Alljärgneval kuvapaugul on väike väljavõtte murdosast infost, mida KUSO suudab pildi kohta välja lugeda.

kuso2.png

Pööratagu tähelepanu eelviimasele reale (shutter count), seal see koletusuur nummer – 52969 – on minu K10D läbisõit. Aga loomulikult tasub enda pilte vaadates ka muu infoga tutvuda, seal on kõiksuguseid põnevaid asju ära toodud.

egsn_fr_4.jpgSiinkohas tuleb ära mainida, et paljudel juhtude on shutter count’i nägemiseks vaja programmile ette anda RAW formaadis fail, mitte jpg. Kuid osaliselt töötab see ka jpg puhul, tasub proovimist. Ma ausalt öeldes polegi aru saanud, millal töötab ja millal mitte. Igatahes Pentax K10D puhul enamasti näitab. Aga mäletan, et on ka mitte näidanud. Erinevate kaameratega tehtud failide puhul, mis ma proovimiseks otsisin, näitas ka Nikon D80 puhul. Olympuse E-500 shutter count’i seevastu ei näidanud. Nii et katsetamise asi. Kurvem on lugu küll nende kompaktkaamera kasutajatega, kelle kaamera RAW faile ei tooda. Siis vist vähemalt selle programmi abil väga suurt lootust uudishimu rahuldada ei ole. Üks pluss veel KUSO kapsaaeda – suudab korrektselt kuvada ka kolmanda osapoole tehtud objektiivi mudelit. Pentaxi enda pildiprogramm sellega näitaks hakkama ei saa. Ja nii mõnedki teised programmid pakkuvad igasuguseid suvalise objektiive. Aga see selleks, pole praeguse kirjatüki teema.

saar_3.jpgTulles tagasi pildiarvu juurde, siis oletame, et esimese vajadus on kaetud ehket uudishimu rahuldatud. Mida teise ja kolmandaga ette võtta? Kuidas hinnata oma kaamera (katiku) võimaliku eluiga. ja valmistuda selleks ajaks kui see katki läheb. Kui aus olla, siis tegelikult ei saagi, seda teha enne, kui lõpp on  õesti kätte jõudnud. Loomulikult annab tehas alati mingisuguse omapoolse kontrollarvu. Mis näiteks Pentax K10D puhul on 100000. klõpsu Tundub suur number. Nagu ma enda piltide arvust teada sain, siis üle poole oleks mul juba  nagu möödas. Kusjuures paljudel kaameratel on see tehase number tunduvalt väiksema. Siiski pole väga suurt põhjust muretsemiseks – tegu on lihtsalt mingi keskmise näitajaga, reaaluses saab teha ka mitu korda rohkem pilte. Või siis halvemal juhul ka mitu korda vähem, enne kui katik otsad annab.

viis.jpgEt mingitki aimu reaalsest kasutajakogemusest saada, on loodud üks huvitav lehekülg – Camera Shutter Life Expectancy Database. Paraku see andmebaas pole veel teap’ mis suur. Ning sellel on mõned üsna tõsised puudused. Esiteks see, et teoreetiliselt võin pahatahtlik inimene sinna sisestada täitsa suvalisi numbreid. Teiseks see, et number, millal katik veel töötas on suhteliselt juhuslik hetk. Ma võin ju iga päeva sinna uue numbri lisada. Teen oma viis pilti jälle ära ja sisestan aga rõõmsasti andmebaasi. Ja keskmisele näitajale mõjuks see ju tunduvalt. Aga noh, huvitav vaadata ikka. Ikkagi Kaplan-Meieri hinnangul põhinev värviliste graafikutega analüüs ja puha, mida sa hing veel ihaldad.

us059.jpgMa nüüd siis vähemalt tean, et keskmisest elusolevast kaamerast on minu kaamera juba kogenum klõpsutaja, kuid õnnekson  surma põhjustava klõpsuni veel keskväärtuse järgi pikk tee minna. Aga no kas tõesti on keegi 1,6 miljonit pilti jõudnud teha? Kuna K10D tuli välja 2006. aasta lõpus, siis teeb see ju rohkem kui 2000 klõpsu päevas. Mis omakorda teeb poolteist pilti minutis. Kui ma nüüd arvutustege päris puusse muidugi ei pannud. Aga julgen ikkagi sellises piltide arvus kahelda. Vähemalt endale tundub juba oma kaamera tulemus – keskeltläbi 90 pilti päevas – jube suurena. Ja suvel 12h jooksul tehtud 2000 klõpsu olid juba piisavalt väsitavad, nii et igapäev küll samapalju ei suudaks ja ei tahaks :-).

sisuteadlik pildimoonutus

sisuteadlik pildimoonutus

h2rm_9_stpm2.jpgJuba üksjagu aega tagasi levis netis videoklipike content aware scale’ingust. Ehk siis sisuteadlikust pildi küljesuhte moonutamises (või kuidas täpselt peaks seda eesti keeles nimetama?). Ja nüüd siis ongi Adobe selle septembris välja kuulutatud ja massidesse toonud. Vastse Photoshop CS4 kujul.

Mis loom see sisuteadliku pildi(küljesuhte)moonutamine siis ka on (leiab selle muuseas menüüst Edit->Content Aware Scale (Alt+Shift+Ctrl+C))? See on selline kaval asi, et kui tavaliselt moel pilti kokku surudes või  pikemaks venitades moondub koledal kombel ka kõik seal olev, siis uue lahenduse korral võtab programm arvesse pildil olevat ning venitab/vähendab ainult ühtlaseid ja kontrastivaeseid alasid (ehk siis eeldatavalt neid pildi osasid, mis olulist infot endas ei sisalda). Samas saab ka ise ära näidata, mida tohib moonutada ja mida mitte. Loomulikult on sellisel pildimuutmisel teatud piirid, sellega liialdades või ebasobiva pildi puhul tuleb tulemus kole.

Nii või teisiti üllatavalt tõhus ja kiire on vahend küll. Ma ei tea kuidas seda tehakse, aga igatahes on see muljetavaldav. Kui esmalt reklaamvideosid jms vaadates oli ikkagi hinges kahtlus, et ei saa see asi ometi nii roosiline olla, siis nüüd ise järele katsununa võin kinnitada, et just niisama lihtne see ongi. Võtad pildil servast kinni ja lükkad koomale või venitad pikemaks, pilt muutub sujuvalt kaasa ja tulemus on kohe näha. Ja pilt nipsti valmis.

Väike võrdlusnäide:

originaalhansa_26_press.jpghansa_26_stpm.jpg

Pole paha, mis? Alljärgnevaly riburadapidi näiteid suurendustest ja vähendustes, mis ma arvutis ettejuhtunud piltidega tegin. Arvestage seda, et manipulatsiooniks kasutasin jub nö “valmis” faile, ehket neid samu vähendatud ja teravustatud ja pakitud jpg-sid, mis pildiSTOOP’is üleval on. Sellest ka mõningane kaasnev mürasus ja kvaliteedikadu, mida ilmselt tiba tooremaid faile kasutades oleks võimalik vältida.
Nägin helikopteri ja kiirlaeva võiduajamist:

agn_03.jpg

Aga va helikopter lendas liiga kõrgel:

agn_03_stpm1.jpg

Külastasin Kastelholmi lossi Ahvenamaal:

ahven_091.jpg

Oli raip liiga suur ehitatud, mahtus kehvasti pildile:

ahven_091_stpm.jpg

Tegin makrovõte junnihuvilisest putukast:

eluheinarullil_vol4_8.jpg

Paraku oli ta jube arg ja ei julgenud väga lähedale minna, pidin aitama:

eluheinarullil_vol4_8_stpm.jpg

Pildistasin last tuulises rannast:

kakukas5.jpg

Aga pilt jäi kehva formaadiga:

kakukas5_stpm.jpg

Käisin mere ääres:

suurupi_07.jpg

Kivid olid kole hõredalt:

suurupi_07_stpm.jpg

Talv tuli:

h2rm_6_1.jpg

Aga maastik on ilusam kui portree:

h2rm_6_1_stpm.jpg

Käisin lombitaga ilma kaemas:

us103.jpg

Kuid lipud olid liiga kõrgel:

us103_stpm1.jpg

Oli udune jaanipäev:

uduliin.jpg

Paraku oli udus liiga kaugele näha:

uduliin_stpm.jpg

Lõpetuseks ikka tilk tõrva meepotti ka. Loodetavasti ei muutu see tööriist piltnike seas liiga (üle)kasutatuks. Et a la maastikufotol jäi kadreering väheke kehv, pole hullu, venitan juurde. Üldiselt pilt võiks ikka olla enam-vähem selline, nagu pildistamishetkel välja nägi. Ja kui ei ole, siis on see vähemalt teistele näitamisel ka selgelt ja üheselt mõistetavalt välja toodud. Mitte et praegu muude vahenditega soovikorral samu asju teha ei saaks, aga kui see juba nii lihtsaks on tehtud, siis tekkib ehk ka rohkem ahvatlusi nendel, kes seni pole viitsinud või osanud. Idee poolest on see tööriist ju pigem mõeldud kujundustöödeks, et no näiteks pilt ei mahu olemasolevas formaadis ajakirja esikaanele ära, surume veidi kokku. Või ei mahu kodus seinalepanekuks raami ära või tahad oma perekonda ühtsemaks muuta vms 🙂
Ahjaa, kirjutasin postituse lõpetuseks kirja:

nuga3_5.jpg

Aga tundus kuidagi liiga… hmm.. laialivalguv:

nuga3_5_stpm.jpg

Sel kuul vist rohkem poste ei lisandu ka, juba kiired ajad on ees. Njah.

picasa 3

picasa 3

vjuusapanoplaneet_02.jpgSuure tõenäosusega on kõik inimesed, kes seda juttu siin praegu loevad kuulnud Google’ist. Ja ilmselt suurem osa on teadlikud ka sellest, et Google on enda alla koondanud väga suure hulga erinevaid teenuseid ja rakendusi, alates reklaamidest ja kaartidest ja veebibrauserist ning lõpetades millega iganes. Ja sinna vahele jääb ka väike fotohalduse ja -töötluse tarkvara nimega Picasa. Mis on jõudnud juba kolmanda versioonini – Picasa 3.

On asju, mida võiks sellele programmile ette heita – näiteks fototöötluse osasid funktsioone võiks veidi täiustada. Eriti häirib teravustamise osa, mille mõju ei saa ise vähendada, vaid programm teeb nii, nagu heaks arvab. Samas on kolmas versioon toonud ka mõningaid uuendusi töötluse vallas, nii et katsutagu aga järgi. Ja mis eriti positiivne – Picasa‘le sobivad kenasti ka RAW failid, suudab neid avada ja töödelda ning töödeldud pildi jpg-ne ära salvestada. Loomulikult ei saa Picasa vastu spetsiaalsetele RAW töötluse jaoks mõeldud programmidele, kuid need on ka enamasti tasulised. Ja on ka ridamisi muid vidinaid, saab piltides video kokku keerata (ja selle soovikorral otse Youtube’i laadida), kirjutada plaadiks või meisterdada kollaazhe.

picasa3pv_01.jpgAga tegelikuks põhjuseks, miks ma Picasa 3 üldse jutuks võtsin, on uue versiooniga kaasa tulev Picasa Photo Viewer. Mille saab kenasti konfigureerida avama panna paljusid erinevaid pildifaile, kaasa arvatud kõikmõeldavate kaamerate RAW failid ja Photoshop’i failid. Ja seda kõike üllatava kiirusega. Ja kena kasutajaliidese abil. Täisekraanirezhiimis olles avaneb pilt vastavalt ekraani suurusele, jäädes üleni näha. Samas jääb ka taustal olev udustatuna ümber pildi näha (no umbes nagu siin lehel olevad pildidki Lightbox’i abil avanevad). Ekraani alla serva ilmuvad pisipiltidega samas kataloogis olevad teised pildid ning mõned navigeerimiseks, suurendamise-vähendamiseks ja pildi keeramiseks mõeldud nupud; samuti saab pildi avada Picasa’s ning eelseadistatud Picasa Web Albumisse üles laadid. Mittetäisekraanirezhiimis toimub see kõik soovitud suuruses aknast, mida täisekraani klõpsates tekkib uuesti poolläbipaistev taust.

picasa3pv_02.jpgNo ja mis seal siis nii erilist on, küsite? Näiteks navigeerimine. Pildi suumimine. Jne. Eriti mõnus ongi muidugi suumimine: see on kiire ja mis veel tähtsam – sujuv. Ehket suurendus muutub protsenthaaval ja seda täiesti ühtlaselt vastavalt hiire rulliku keerutamise kiirusele. 100% peal toimub väike peatumine ning sealt edasi olenevalt pildi suurusest kasvõi 1000%-ni. Saab seadistada kas on soov hiire rullikut keerutades pilti suumida või järgmis pilti ette saada. Ja siis vastavalt soovidele toimib teine funktsioon rullikukeerutamise ajal Ctrl-klahvi all hoides. Täisekraanrezhiimis saab pilti ekraanil teise kohta tõsta, sisse suumitud pildi jätab programm meelde, nii et sama pildi juurde tagasi tulles kuvatakse see endiselt sama % juures. Ja ekraanipinnast suuremaks suumitud pilti saab samuti hiirega ringi lohista, et näiteks mõnd ääreala täissuuruses uurida vms.

picasa3pv_04.jpgÜks eriti mugav lisanupp on Open With…, kus on kenasti reas arvutis olevad sobilikud programmid ja ka näiteks Blogger, emailimise ja printimise võimalused, kuhu pildi saata saab. Ühesõnaga lihtsalt mugav ja mõnus. Ja kui Photo Viewer’it enam ei taha, vajuta Esc-klahvi ja see kaob. Kõikides minupoolt kasutatavates arvutitesse läks see igatahes Windowsi vaikimisi Photo and Fax Viewer’i asemel käiku. Soovitan proovida, äkki hakkab meeldima. 😉 Uuenduste ja võimaluste kohta saab lugeda ka spetsiaalsest blogist.

S.D.U.P.

S.D.U.P.

sdupbmw_02bw.jpg… aka Suurendatud Dünaamilise Ulatusega Pilt aka HDRI aka High Dynamic Range Image. Aga selleks, et kõik ikka ausalt ära rääkida, peab alustama hoopis sellest, et ma ei ole kunagi varem viitsinud/tahtnud/hoolinud enda SDUP’indusega kurssi viimisest ja ise mõne sellise pildi tegemisest. Sest esiteks on pool interneti neid täis ja teiseks näevad pooled neist välja nagu mingid ulmekad. Mis ei ole ju iseenesest paha asi, kui pildistatud objekt seda toetab. Mulle polnud siiani lihtsalt sellist objekti ette sattunud.  Ja noh viitsimist polnud ka olnud. Aga juba paar nädalat seisab ühe aegajalt läbimisele kuuluva marsruudi ääres üks põlenud bemm. Tõepoolest, Petsil oli BMW… Ja kuigi taust ei ole seal ideaalne (hmm, äkki omanik on nõus seda paremasse kohta paigutama teel kuusakoskisse?), tekkis siiski tung sellest risust pilti teha. Ja kui, siis juba, nii et miks mitte SDUP’indusega algust teha.

Huh. Sissejuhatus kippus keeruliseks. Aga pole hullu, edasine nii keeruline pole, sest mingit põhjaliku kasutusjuhendit pole sel korral plaanis avaldada, pigem väike kokkuvõte asja ideest ja edasi studeerib juba iga huviline ise. Mina ise kaasa arvatud.

Niietsiis. SDUP. Milleks see üldse? Aga vot selleks, et siiski veel üsna kehva dünaamilise ulatusega fotokatega tehtud pilte järele aidata. Ah et misasi see dünaamiline ulatus üldse on? See on see asi, mida silma näeb, aga fotokas ei näe. 😉 No näiteks vaata aknast välja. Päike särab, kõik on ere ja valge. Aga toas on hämar. Sina näed ju nii taevast sinisena, pilvetupse valgetena ning toas suudad samal ajal näiteks ka aknaraamilt kooruvat värvi eraldada. Ah et sajab hoopis ja on pilves ja toas on palju valgem kui väljas, sest lamp põleb? No siis on lihtsalt täpselt vastupidi. Ehket ei digisensor ega ka film (kuigi see suudab veidi paremini) suuda jäädvustada ühele pildile kogu ulatust alates kõige heledamast ja valgustatud piirkonnast kuni lõpetades varjualas olevaga. Silm on veidi osavama riistapuu, mis kiiresti adapteerudes näitab rohkem, üks tehtud pilt paraku on hetkejäädvustus ning seal vaatamisel miski enam ei muutu. Kindlasti oled ju üritanud pilti teha taeva taustal seisvast inimesest ning pärast kirunud, et miks temast ainult kontuur näha on ja heal juhul ka välkuvad hambad. Või siis on inimene enam-vähem näha, aga seljatagune on üks valge lärakas. Tulemuse sõltub lihtsalt sellest, millelt on kaamera säri mõõtnud. Selles konkreetses kirjeldatud situatsioonis tuleb küll pildistamishetkel appi näiteks ka täitevälk, aga igale poole see ka ei sobi ja pole nii põnev ka kui SDUP. Samas tuleb muidugi märkida, et viimasel ajal on ridamisi turule tulnud digikaameraid, millel kõiksugused dünaamilise ulatuse laiendamise funktsioonid juba sisse ehitatud. Ja teevad seda tegelikult päris hästi juba. Aga ikkagi pole nii põnev kui SDUP.

mine ja otsi koht, kus oleks midagi pildistamisväärset. Ja oleks valgust ja varju ja tekstuurseid pindu (need näevad SDUP’ituna eriti ägedad välja). Et kõik kenasti sujuks, tasub ka statiiv kaasa võtta, sest tulevase vinge pildi teravuse huvides peavad kõik tehtud kaadrid kenasti kokku langema. Ja lisaks peab kindlasti osad pildid tegema suhteliselt pika säriga, nii et äraväristamise võimalused on suured. No tegelikult tehakse küll SDUP’e ka ühest kaadrist, eriti hästi õnnestub see raw-formaadis faili puhul, millest genereeritakse 2-3 erinevat kaadrit. Aga see pole ikka päris SDUP, vaid mingi ersats, mille samahästi saab tehtud otse Photoshop’is kasutades selleks Image->Adjustments->Shadow/Higlight… tööriista.

sea kaamera statiivile ja komponeeri soovitud kaader. Nüüd on kaks võimalust – kas kasutada kaamera enda särikahvlit (Exposure bracketing) või lülitada kaamera manuaalsete seadete peale ja pildistamise käigus säri ise muuta. Vaba valik, kes mida eelistab, tulemuse on laias laastus sama. Erinevate särituste samm ja kaadrite arv sõltub valitsetavates valgusoludest, aga enamasti peaks +/-1EV olema selline harjukeskmine valik ning andma soovitud tulemuse. Ehket siis kolm pilti, üks normaalne, üks ülesäris 1EV võrra ja teine alasäris 1EV võrra. Aga kui valgusolud on eriti kontrastsed, siis võib suurendada nii kaadrite arvu kui ka vahemike. Üldiselt tasuks teha pigem rohkem pilte kui vähem, eks pärast annab vähemaks visata. Võimalusel võiks eelistada pildistamiseks raw-formaati, see annab veelgi võimalusi hilisemaks vigadeparanduseks.

vajuta päästikut ja tulista pildid valmis. Ja siis vaata üle, kas on kõige tumedamatel heledad asjad näha ja kõige heledamatel tumedad asjad näha. Kui jah, siis oledki omadega valmis ja võid koju tagasi minna.

Pildid võiks olla umbes midagi sellist (aga rohkem kaadreid muidugi):

sdupbmw_04_alg3.jpgsdupbmw_04_alg2.jpg

lae pildid arvutisse ja kustuta udused ja tuksis kaadrid ära. Ah et kõik on udused? No siis mine tagasi esimese punkti juurde ning tee nagu seal kirjas ja ole sel korral palun hoolikam. Kõikidel teistel juhtudel aga läheb sul nüüd vaja tibakest spetsiaalselt tarkvara, kui päris käsitsi ei viitsi asjaga tegeleda. Üldiselt soovitavad kõik Photomatix’i nimelist tarkvarajuppi. Ainuke probleem sellega on, et kipub tasuline olema ($99, kuid tudengid, õppejõud jt saavad kõvasti alet ka). Aga õnneks on katsetamise olemas tasuta demoversioon, küll teatud kehvade lisadega. Aga katsetamiseks sobib ikka. Nii et lae demo alla ja installeeri. Või otsi mõni muu tasuta variant.

pane Photomatix tööle ja tee nii, nagu programmi abifailides ja juhendites kirjas. Põhimõtteliselt annad pildid Photomatix’ile ette (sobivad ka raw failid), klõpsid avanenud dialoogiaknas veidike ning lased programmile edasi ragistada. Siis lähed teed köögis ühe võileiva ning enne kui jõuad öelda krtvorstonjälleotsaspeabpoodiminema ongi SDUP valmis. Esialgu näeb ekraanil küll veidi ebaSTUP’ilik välja, aga selle seletuseks on kohe kõrval ka väike seletus Nii et ei jää muud üle, kui klõpsata nuppu Tone Mapping ning edasi on, nagu öeldakse, juba ajalugu. Hmm… või siis hoopis tulevik? No vahet pole, soovitud tulemuse saavutamine on sealtmaalt igaühe enda kätes ja fantaasias kinni. Abi enda fantaasiate ellurakendamiseks leiab näiteks siit ja siit, sealt ja sealt.

on pilt valmis. Imetle seda. Tunne uhkust. Ja kustuta ära. Sest tegelikult on veel pikk tee minna, et oma professionaalsust suurendada. Ma pole ausalt öeldes ühegi enda bemmipildiga eriti rahul, kui siis paar tükki mustvalgeks keeratuna on söödavad. Värvilised on sellised ei liha ega kala, pole päris ulmekad ja loomulikud samuti mitte. Kusjuures muidugi ulmekat on palju lihtsam teha, kui loomuliku tulemust saavutada. Aga eks peab edasi üritama.

sdupbmw_04_1.jpgsdupbmw_04_1bw2.jpg

sdupbmw_05bw.jpgavastasin otsingut kasutades, et selline vaata-mina-sain-ka-hakkam postitus SDUP teemadel on sel aastal isegi maakeeli juba netiavarustesse ilmunud. Miskises blogis, millest mingil imelikul põhjusel otse postitusele linkida ei saa… Aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis ei hakanud ülalolevat enda poolt genereeritud heietust ära kustutama. Vähemalt enda jaoks märk maha pandud ja hiljem hea võrrelda, kas olen edasi arenenud. Või taandarenenud. Või misiganes.

Veel kasulike kohti:

http://www.hdrlabs.com/ 

http://en.wikipedia.org/wiki/High_dynamic_range_imaging

http://www.cambridgeincolour.com/tutorials/high-dynamic-range.htm

http://www.naturescapes.net/072006/rh0706_1.htm 

http://hdri.wordpress.com/

http://www.google.com/

geosildistusteekond

geosildistusteekond

ymberj2rve_07.jpgLaias ilmas on viimasel ajal moodi läinud oma piltide sidumine geograafiliste koordinaatidega, ehket geotag’imine (geosildistamine?). Selleks on rida erinevaid võimalusi, ideaalis võiks kaamera seda juba ise teha (ehket omada sisseehitatud GPS vastuvõtjat), kuid enamlevinud viis on pildistamise ajal vastava eraldi seadme kaasaskandmine (mõnedel kaameratele saab säherduse ka juhtmega järgi panna, et info kohe pildile külge lisataks). Ka GPS-seadmeid on erinevaid – isegi Eestis müüakse juba pisikesi GPS-vastuvõtjaid, mille lülitad sisse, pistad fotokotti ja unustad. Pärast kodus lükkad juhtme järgi ja saad andmed kätte, mingit erilisi muid võimalusi sellisega ei kaasne. Või näiteks saab kasutada ka veidi rohkemate võimalustega käsi-GPS’i, mis samuti peab lihtsalt olema kogu liikumist logima pandud. Sellise seadme pluss on selles, et samal ajal saad veel lisaks geopeitust ka mängida või midagi ;-).

ymberj2rve_22.jpgNii või teisiti, aga teele asudes esialgu ei olegi vaja midagi muud, kuis miskit apastraati, mis suudab kogu liikumisteekonna mällu salvestada (keerulisematel juhtudel sobid selleks ka ise, lihtsalt pead hiljem sõna otses mõttes täismanuaalselt geoinfo pildile lisamises osalema). GPS’i kasutmise korral on oluline eelnevalt veenduda, et GPS ja fotoka kell näitaks ühte ja sama aega. Kuna GPS saab õige kellaja ühenduses olevalt sateliidilt, siis tasuks just see aluseks võtta ja kaamera kellaaeg sellega samaks muuta. Samas ei tohi ka ära unustada, et viibides pikalt kusagil kõrgete majade vahel või tihedamas võpsikus võib GPS’i side satelliitidega nõrgaks muutuda (ja seeläbi täpsus halveneda) või sootuks kaduda ja niimoodi jäävad mõned pildid vastavast infost üldse ilma või saavad külge reaalsusest üksjagu erineva asukoha. Seda, kui suur ajaerinevus piltide ja GPS logi vahel veel lubatakse, saab reeglina hiljem geosildistamise käigus määrata.

ymberj2rve_32.jpgPildistamisretkelt tagasi jõudes ei jää muud teha, kui laadida nii pildid kui GPS track arvutisse. Ja alles nüüd läheb huvitavaks. Sest võimalusi edasise töövoo osas on mitmeid, sõltuvalt sellest, millise firma GPS-i on kasutatud. Kuna mul oli kasutusel Garmin GPSmap 60, siis olin kohe väikese probleemi ees – Garmin on selline tobe firma, mis tahab kangesti ainult mingeid omi failiformaate ja protokolle kasutada, mida paraku teised programmid eriti ei tunnista. Seega GPS-iga kaasasolevast tarkvarast (Garmin Mapsource) ei piisanud, sest GPS’i info tuleb edasisteks tegevusteks saada gpx-formaati.

ymberj2rve_37.jpgAga pole hullu, on olemas rida tasuta programme, mis sellega kenasti hakkama saavad. Mina kasutasin programmi EasyGPS, mis on piisavalt lihtne, et igaüks sellega hakkama saab – paned oma GPSi arvutile järgi ja tõmbad käidud teekonna selle programmi vahendusel arvutisse. Kustutad üleliigsed punktid/logid ära ja salvestad allesjäänud käidud teekonna gpx failina. Sellega peab igaüks ise hakkama saama.

ymberj2rve_41.jpgJa ongi juba järgmine etapp – kuidas koordinaadid ja pildid omavahel tuttavaks teha. Ka see pole õnneks eriti keeruline ning selleks on samuti terve rida võimalusi ja programme (Geosetter, Digikam, Microsoft Pro Photo Tools 2, Robogeo, GPicSync jne). Isegi näiteks üldlevinud Picasa võimaldab teatud kujul geoinfo lisamist. Küll jah, sellisel kujul, et klõpsad Google Earth’is õiges kohas nuppu ja sealt võetud koordinaadid lisatakse pildile. Sama asja võimaldavad ka enamik eelpool loetletud programme.

ymberj2rve_44.jpgEga ma tegelikult kõiki loetletud programme katsetada ei viitsinud (üks neist paraku ka Windowsile ei sobi), las see rõõm jääb teistele. Esmalt jäi näppu loetelu viimane, ehket GPicSync. Kirjade järgi lihtne ja loogiline, annad aga õiged failid ette ja tuleb. Aga ei tulnud mitte. Miskipärast ei õnnestunud ka mitme katse käigus õigeid pilte õigetel koordinaatidele saada, kuigi pilditegemise aega ja GPSi vastava punkti aeg olid sünkroonis, siis ikkagi toppis mõned pildid täitsa valesse kohta.

Seejärel asusin proovima  Geosetter’it. Seal oli kõik juba palju roosilisem – otsid soovitud pildid üles (allpool toodud screeshot’il klõpsates avaneb see suuremana)

geosetter_0.png

Seejärel otsid üles nupu Images->Syncronize with GPS data file… (Cltr+G)

geosetter_3.png

Avaneb uus aken, kus saad veel üht-teist sättida

geosetter_2.png

Ning ideaalis ongi tehtud ja piltidel kenasti geoinfo küljes ning asukohta kuvatakse kaardil.

geosetter_1.png

Kui mõni pilt on miskipärast vales kohas (nagu näiteks kehva GPS levi tõttu, või tegu hoopis panoraamiga, mis mitmest pildist kokku pandud ja seega kellaaja info puudub), siis saab neid seal ka kaardile käsitsi imelihtsalt sättida.

Kui see kõik tehtud ja tulemusega rahul ning soov neid pilte sellisel kujul ka teistaga jagada, siis on jällegi mitmeid võimalusi – näiteks kasuta käsklust Images->Export to Google Earth… Avanenud dialoogiaknas saab veel üht-teist sättida, näiteks millist muud EXIF-infot pildiga koos kuvatakse, kui suured pisipildid genereeritakse jne.

geosetter_5.png

Ja saabki kenasti kmz faili salvestada, mida Google Earth’is avada saab. Selleks peab see programm loomulikult arvutis juba olemas olema.

ymberj2rve_49.jpgAga siinkohas sattusin vähemalt mina väikese probleemi ette – fail tõepoolest avaneb kenasti Google Earth’is, kuid mitte enam nii kenasti Google Maps’is. Saab kõik kenasti ka sinna importida, kuid mida ei ole, on pisipildid kaardil. Proovisin nii ja proovisin naa. Ei midagi. Siis proovisin kolmandat moodi aja kasutasin Geosetter’i geosildistatud piltide avamiseks Picasa‘t ja lasin hoopis tollel kmz faili valmis meisterdada. Nagu selgus, siis selline lähenemine töötab. Seega ei oskagi nüüd öelda, kas viga oli minus, programmis või milleski kolmandas, igatahes mina Geosetter’ist välja eksporditud faili korrektselt internetikaadrile ei saanud.

ymberj2rve_58.jpgÕnneks läbi Picasa kantides töötab asi kenasti, võimalik on Google’i kasutajakontot omades kmz faili importimine My Maps alla või siis teise variandina tuleb nimetet fail kuhugi serverisse üles laadida ja siis Google Maps’i otsingule ette anda. Kuna minu fail on küllaltki suur, siis võtab nende kõigi kuvamine alguses veidi aega, aga kui see tehtud, siis töötab kenasti. Ahjaa, lisaks toetavad mitmed netis olevad pildipaigad sinna lisatud ja varem geosildistatud piltide kaardil kuvamist, enamlevinutest tasub mainimist Flickr.

ymberj2rve_61.jpgNii et palun väga, siin see pika töö tulemus on – virtuaalne tuur ümber Viljandi järve. Mitte et see fotoringkäik täielikult kataks kogu terviseraja, lihtsalt pildid, mis endale enim meeldisid. Pildid on eraldi (ja suuremana) olemas ka pildiSTOOP’is. Või siis anna see fail ette Google Maps’is – ymberj2rve_pic.kmz (otsetee kaardiotsingule), või lae alla ja vaata faili Google Earth’i abil.

Head matkamist!

MingiToreFunktsioon

MingiToreFunktsioon

ratturid_11.jpgÄkki tuleb see veel paljudele inimestele üllatusena, aga kõik asjad siin ilmas ei olegi ühesuguse kvaliteediga, mõni on parem ja mõni halvem ja mõni veel halvem. Sama kehtib ka objektiivide kohta. Kui nüüd esimene üllatus möödas, siis äkki veel suurema üllatusena tuleb äkki see, et ka üks ja sama objektiiv produtseerib erineva kvaliteediga pilti tingituna avast ja fookuskaugusest (ja loomulikult veel sajast muust faktorist, millede hulgas üks olulisim on see, kes kaamerat käes hoiab). Aga kõik ei ole veel kadunud. Kui oled valmis endale selgeks tegema mõned ilusad mõisted, siis siit see tuleb.

Sweet Spot

sweetspotter.jpgSellist ava ja fookuskauguse kombinatsiooni, mille juures objektiiv suudab kujutise kõige teravamalt jäädvustada nimetatakse ühes laialt levinud võõrkeeles sweet spot’iks. Nii et üks õige magus asi. Lühidalt öeldes on oma objektiivi magusate seadete kindlaks tegemiseks on üheks võimaluseks katse-eksitus meetod. Ehket võtad kenasti statiivi, sätid kaamera sinna peale ja kukud kõikide erinevate avade juures pilti klõpsutama. Kui tegu on suumobjektiiviga, siis on lisaks avanumbrile oluline ka fookuskaugus. Nii et kombinatsioonide arv võib päris suur olla. Pärast laed need pildid arvutisse ja vahid silm punnis piksleid kuni ongi selge milliste seadete juures on tulemus teravaim.

Sweet spot’ist saab täiendavalt lugeda näiteks siit:

http://digital-photography-school.com/blog/find-your-lens-sweet-spot/

http://www.digital-shot.com/50226711/find_your_lens_sweet_spot.php

http://www.cherrystreet.co.uk/index.php/2008/04/23/prime-lens-and-the-sweet-spot/

http://news.deviantart.com/article/40811/

MTF

m66tmine.jpgTeiseks variandiks on usaldada laboratoorsemaid mõõtmisi ning otsida kusagilt välja oma objektiivi MTF väärtused erinevate sätete juures. Küsite, et misasi? MTF on selline tore asi, nagu Modulation Transfer Function. Kõlab keeruliselt, kas pole? Minu arust ka. Kes soovib selle asja sügavamasse hingeellu süüvida, siis palun:

http://www.kenrockwell.com/tech/mtf.htm

http://www.bobatkins.com/photography/technical/mtf/mtf1.html

http://www.luminous-landscape.com/tutorials/understanding-series/understanding-mtf.shtml

http://www.luminous-landscape.com/tutorials/understanding-series/lens-contrast.shtml

>http://www.normankoren.com/Tutorials/MTF.html

http://www.sigmafoto.ee/lens/icon/mtf.htm

http://fotogenetic.dearingfilm.com/how_to_choose_a_lens.html

http://www.quickmtf.com/

http://www.imatest.com/docs/sfr_MTFplot.html

ja-nii-edasi

Lugemist mitmeks õhtuks ;-). Aga kui nii tehniliseks ei viitsi mina, siis on alati ka lihtsam tee. Mis kindlasti ei ole nii prohvessionaalne ja puha, aga eesmärk pühendab abinõu. Ja meie eesmärgiks on ju midagi uut teada saada objektiivi kohta. Konkreetselt just selle eesmärgi täitmiseks on olemas üks veidi parem koht…

Photozone.de

t2ppisteadus.jpgPhotozone’is on tubli onu Klaus juba raske graafikutõlgendamise töö lihtsate inimeste eest ära teinud ja testinud suurel hulgal erinevaid objektiive ning uued graafikud veidi arusaadavamal kujul Excelis valmis joonistanud. Tasub tähele panna, et ka graafikul toodud ühikud on hoopis teised, kui MTF graafikul on mõõtühikus lp/mm (joone paare millimeetri kohta), siis photozone.de metodoloogia järgi on mõõtühikus LW/PH (joone paksus pildi kõrguse kohta) Lisaks MTF mõõtmisel on sellel lehel veel terve hulk muid toredaid graafikuid ja kasuliku juttu, näidispilte jne, nii et tasub seda lehte uurida.

NB! Paljud tootjad avaldavad enda toodetud objektiivide kohta kohe ka MTF graafikud (kahjuks Pentax nende hulka ei kuulu):
Canon
Nikon
Sigma

Siinkohas pöörame meie tähelepanu ainult sealesitatud MTF graafikutele. Tavaliselt asuvad need mõne objektiivi ülevaate teisel leheküljel, kohe pärast vinjeteerumist.

Et asi lihtsamini arusaadav oleks, teen seda enda kahe põhiobjektiivi näitel Sigma AF 17-70mm f/2.8-4.5 DC ja Pentax SMC-DA* 50-135mm f/2.8 ED [IF] SDM. Esmalt tuleb üle korrata ka seal alati toodud hoiatus – tulemused on numbrilisel kujul omavahel 1:1 võrreldavad ainult sama tootja toodangu piires.

Mida sealt siis tarka saab välja lugeda.

Sigma 17-70 mm

sigma70mm.jpg17 mm juures saab järeldada, et lainurgaks on tegu üsna korraliku objektiiviga – juba maksimaalselt lahtise avaga (f/2.8) on teravus kaadri keskel igati arvestatav ning saavutab maksimumi f/5.6 juures. Servapoole jääv ala nii hea ei ole ning jätkab tõusu kuni f/8-ni. Nurgad on veelgi kehvemad. Kuid siiski on obejektiiv 17 mm juures kasutatav ka päris lahtisena, kui teravust veidi rohkem taga ajada, siis paari stop võrra koomale keeratunuda on kõik mured murtud.

35 mm juures saavutab see objektiiv oma sweet spot’i. Juba täislahtisest avast alates on keskosa kui servaala teravus korralik, tipp saavutatakse f/8 juures.

70 mm juures küll üldine tasen on veidi langenud, kui 35 mm tulemustega võrrelda, kuid midagi hullu pole ning kui kasvõi ühe stopi võrra ava kinni keerata saab pilti juba südamerahuga teha.

Pentax 50-135 mm

pentax70mm.jpg50 mm juures on kaadri keskel teravus suurepärane läbi kohu avavahemiku. Ääred ja nurgad saavutavad maksimumi f/5.6 juures, kuid näitavad ka f/2.8 juures väga head kvaliteeti.

90 ja 135 mm juures on maksimaalselt lahtine ava veidi kehvem kui võiks, seda eriti äärealadel. Kuid juba f/4 peal pole eriti halbu sõnu ütelda ning sweet spot saavutakse f/5.6 juures.

MTFi tõlgendus

egsnrtr_004.jpgJärelduseks nende kahe toru kohta saab öelda, et ka Sigma 17-70mm puhul on tegu täiesti arvestatava kvaliteediga suumobjektiiviga, mis näitab head kvaliteeti täiesti lahtise ava juures ning suurepärast kvaliteeti ühe-kahe stopi võrra koomale keeratuna. Magusaimaks on 35 mm fookuskaugus kõikide avade puhul, parim kvaliteet saavutatakse f/8 juures. Pentax 50-135 mm näitab üldiselt üksjagu kõrgemaid tulemusi kui Sigma objektiiv ning seda lahtisema ava juures, sweet spot’iks on f/5.6. Nii et kui on vaja pildistada alates 50 mm vahemikus, siis tasub igal juhul valida just Pentaxi objektiiv. Ja seda ma loomulikult olen teinud ka :-p. Kui võrrelda neid objektiive Pentaxile sobivate teiste objektiividega, siis on tegu täiesti tugevate kandidaatidega, tulemus julgelt üle keskmise. Ei saa loomulikult võrrelda Limited seeria fiksobjektiividega, kuid kit ja teised pimedad suumid jäävad kaugele maha.

Kokkuvõtteks

hansa_24.jpgIgasugused mõõtmised on toredad asjad. Aga kuidas mõõta pildi vaatamisega kaasnevat emotsiooni? Keerulisevõitu. Nii on see ka tegelikult mõõdetavate väärtuste puhul – see, mida pikslitasandil näha on, ei ole pilti tervikuna vaadates sageli eriti märgata, siin ei tooda vastuseid kandikul kätte. Eks oskus selliseid detaile näha tuleb kogemusega ja kogemus tuleb ainult pilti tehes ja tehtut vaadates ning analüüsides. Loomulikult mingi kogus teravust võiks ju igal pildil ikka alati olla, kui just eesmärgiks pole udust pilti teha olnud, kuid seda meeleheitlikult taga ajada ka ei tasu ning siis kõigile jutustada, et krt, mul on kit-obje ja sellepärast ongi mul nii kehvad pildid, aga siis kui uue objektiivi ostan, siis… siis tuleb ainult puhast taevamannat. Jeah, right…

NB! pentaxistidele rõõmustamiseks ka ikka midagi – osades Pentaxi digipeeglites (nagu näiteks K10D ja K20D) olemas seadetes (Custom settings->Program line) olemas selline salapärane asi nagu MTF priority. Väljavõte manuaalist (lk 145): “MTF prioriteet on automaatne säriporgramm, mis üritab valida parima ava antud objektiivi jaoks. Toimib kõige paremine DA, D FA, FA ning Fa J objektiividega”. Nii et valida seal seadeteks MTF ja samas Custom settings’ite menüüs Green buttoni vajutamise mõjuks panna Program Line, siis peaks teoorias kaamera suutma Pentaxi enda objektiivide puhul valida sobivad avaparameetrid lähtuvalt objektiivide võimekusest. Ilmselt eriti kasulik asi selliste objektiivide puhul, millel erinevused on suuremad ja muutused järsud. Ühe stopi võrra ava muutes võib sellisel juhul pildikvaliteet muutuda tuntavalt (paremaks).

Nii et MTF puhul on näitajaga, mis teoreetiliselt annab infi objektiivi poolt joonistatava kujutisi teravuse kohta, kuid ei tohi unustada, et see on vaid üks objektiivi omadustest. Sageli on palju tähtsamaks kontrast, värviedastust, bokeh (kuigi ka seda saab MTF kõverate järgi hinnata), vinjeteerumine, pildimoonutus; loomulikult ka konstruktsioon ja kasutusmugavus. Paljud eespool loetletud omadused on ka mõõdetavad, aga paljud jälle ei ole. Nii et baseerudes ainult MTF testi tulemustele objektiivi valikul on muidugi selgelt tobedus, kuid teatud otsustusabi see muidugi on.

Palju olulisemaks on (vähemalt minu jaoks), et see näitaja annab võimaluse olemasoleva objektiivi puhul paremini tundma õppida selle piire. Ehket kui eesmärgiks on üliterav pilt, siis ei maksa kehva MTF skooriga fookuskauguse ja ava kombinatsiooni valida vaid pigem katsuda tabada sweet spot’i. Mis muidugi ei tähenda, et teistes oludes samade näitajaga piisavalt pädevat pilti teha ei saaks vms. Nii et teravus on oluline, kuid mitte absoluutne kvaliteedi näitaja ja jääda ülihea MTF skooriga objektiivilt ootama ikka ja ainult teravaid pilte on selge narrus. Sest suure tõenäosusega väristab fotograaf ise neist juba suure hulga uduseks, olgu MTF või ziljon 😉

Kokkuvõtte kokkuvõtteks

m2ng_03.jpgKui kogu eelnev jutt tundus ikkagi liiga keeruline ja päris täpselt teemat ei tabanud, siis  on üks üldine reegel, mis tasub meelde jätta. Sweet spot (ükskõik kui hea või halb see konkreetsel objektiivil absoluutskaalas on) on reeglina mistahes objektiivil ava 2-3 stopi võrra kinni keerates. Nii et f/4 objektiivi puhul  f/8-f/11 kandis, f/2.8 objektiivi puhul f/5.6-f/8 kandis jne. Umbestäpselt selline lähenemine on alati kindlapeal minek. Ning ühtlasi argument võimalikult valgete objektiivide ostmiseks, sest seda lahtisema avaga suurepärane teravus saavutatakse. Seega hoidu äärmustest – seda nii ava, fookuskauguse (eriti tele-otsas) kui ka kaadri serva mõttes, ning kõik on hästi.

pildiotsingud

pildiotsingud

122000_15.jpgEsmalt on pildi otsimiseks vaja muidugi fotoaparaati. Kui see juba olemas on, siis on pilt juba poolenisti leitud, sest pildiotsija on kaameral küljes. Ja see jubina ka, millest läbi vaadates pilti otsitakse. Vähemalt peegelkaameral kindlasti. Paraku ei pruugi see alati olla kõige mugava ja mõnusam. Seega on isegi meie kaubandussüteemis olemas laias valikus erinevaid pildiotsijaid (või nende katteid? või kuidas neid iganes eesti keeles tuleb nimetada) erinevatele kaameratele.

pildiotsija_03.jpgNüüd tekkib kindlasti küsimus, et misasja, mis seal siis vahet on? Aga veidike ikka on küll. Vast on iga peegelkaamera omanik mõelnud pärast tõsisemat fotosessiooni kaamera enda LCD-lt pilte vaadates, et krdi nina jälg, tuhkagi ei näe ju… Ja nii ongi – reeglina on tavapärasel kaameral pildiotsija suhteliselt… eee…. madala profiiliga. Ehket nägemaks sealt korralikult läbi tuleb silm võimalikult kaamera vastu suruda, mis ühtlasi tähendab ka nina vastu LCD ekraani surumist. Ja suurepäraseid ninajälgi selle klaasipinnal.

Mind tüütas see lõpuks ära ja lugenud siitsealt positiivseid kommentaare veidi suuremate pildiotsijate aadressidel, sai ette võetud poodi minek sooviga erinevaid mudeleid oma kaameraga proovida. Netist leitud info põhjal sõelusin oma K10D jaoks välja kolm kandidaati  – Pentax Eyecup MII, Pentax O-ME53  ja Nikon DK-21M. Paraku seda viimast oli saadaval ainult mitte-M versioonina, ehket ilma suurendusvõimeta ja kuna olemasolevast oluliselt kõrgem ei olnud ka, siis oleks see suhteliselt mõttetu vahetus.

pildiotsija_02.jpgNii et lõplik valik toimus MII ja O-ME53 vahel. Mis põhimõtteliselt on küllaltki erinevad asjad. MII puhul on tegu lihtsalt oluliselt kaugele ulatuvama kummijullaga, mis lubad silma veidi kõvemini pildiotsjale vastu suruda ilma, et nina kaamerasse tungiks. O-ME53 seevastu on küll veidi madalam (samas kõrgem kui kaameraga kaasas olnud jubin), kuid see-eest sisaldab ka tibakest optikat, mis annab 1.18x suurenduse. Mis väidevalt on käsitsiteravustamise ja makrovõtete puhul eriti hea asi.

Proovisin neid nii ja proovisin neid naa. Tükk aega sai poes madistatud. Aga ei saanud mina aru selle 1.18x suurenduse olulistest eelistest. Tõepoolest oli pildiotsjast vaadates pilti veidi rohkem “täis”, ehket puudus see tavapärane pisike must raam. Samas pidi jälle all servas oleva olulise info nägemiseks veidi silma asendit korrigeerima. Kergemal kujul on sama ka MII puhul täheldatav, kuid tunduvalt vähem.

pildiotsija_04.jpgSeega lõpuks sai minu valikukriteeriumi üheks peamiseks aluseks  muuhulgas ka hind. 150EEK VS 390 EEK. Kuna tuntavat vahet pildi tegemiseks ei olnud, ja kindlasti mitte üle kahe korra tuntavat vahet, siis võtsin odavama ehket minu valikuks sai MII. Mis ühtlasi näeb ka ägedam välja, kas pole ;-). Ja on on üksjagu ka kõrgem kui O-ME53. Nii et kui päris buratinooga tegemist pole, siis ka silma päris kõvasti vastu pildiotsijat surudes on võimalik LCD ninajäljevabaks jätta. Pilti küll paraku ei suurenda,  aga noh, keegi ei ole ju täiuslik…

Analoogilised jubinad on loomulikult olemas ka teistel kaameratootjatel – Canon, Nikon, Olympus jne. Canoni omade hulgas on tegelikult isegi veidi ägedamaid, kui sobivat kaamerat omaks siis mõtleks näiteks selle ostmise peale.

Nii et kui ninajälg kaamera tagumisel ekraanil hakkab ära tüütama, siis tasub selle vältimiseks midagi ette võtta.

peaaegu keeniuss

peaaegu keeniuss

kurevari_3.jpgKuigi tegelikult leiutasin vist jalgratta, ja paraku mitte väga töökindla. Aga nii või teisiti polnud ma varem selle peale tulnud, nii et vähemalt minu jalgratas ja ajab asja ära ka kui vaja. Ühesõnaga on asjalugu selline, et viimasel ajal olen oma piltidega tegelenud rüperaali vahendusel. Ja nende ekraanid on teadagi millised – heledus/tumedus sõltub peamiselt nurgast, mille all ekraani vaadatakse. Olen ekraani küll kenasti ära kalibreerinud ja puha, aga mis sellest tolku, kui ekraani asend määrab selle, millisena ma pilti näen ja järelikult mõjutab ka seda, milline on lõpptulemuses. Sellest tingituna kipuvad mu digipimiku tulemid sageli olema tiba tumedamad, kui võiks või peaks.

Ja nüüd siis selle ratta leiutamise osa juurde. Sudisin just Ida-Virumaa retke piltide kallal, kui tekkis mingi ootamatu inspiratsioonipuhangu ajel mõte, et miks mitte teha arvutile heleduse/tumeduse silmajärgi “kalibreerimiseks” sobilik taustapilt. Et kui tekkib kahtlus ekraanil nähtava reaalsuse üle, siis minimeerin jooksvad rakendused ja aknad ning sätin taustapildi järgi ekraani vaatenurga optimaalseks. Keniaalne. Vist.

Igatahes sai netis natuke ringi kolistatud ja erinevaid halltooni tabeleid otsitud. Ja selle tulemina valmiski uus taustapilt, mida ma küll kardetavasti autoriõigustega mitte vastuollu minekuks siinkohas jagada ei saa. Aga ma usun (või noh, loodan), et enda tarbeks võib seda veebilehelt vaatamise asemel ka taustapildina kasutada. Aga üldiselt ei ole selliseid visuaalse kalibreerimise vahendeid netist raske leida, nii et endale sobiliku leidmise ja meisterdamisega peaks igaüks ka ise hakkama saama. Näide minu arvuti taustapildist pisemana:

testtaust-2.jpg

Kohe jäi silma, et hoolimata oma väiksusest (14.1″) on mu mappraali ekraani valgustatus üsna ebaühtlane. Just alumine ja ülemine serv erinevad suurelt ja muutuvad kiiresti olenevalt vaatenurgast. Alumises servas sulavad heledad toonid veidi rohkem kokku ja ülemises tumedad. Õnneks keskkosa on veidi stabiilsem, nii et vähemalt keskelt peaks pildid siis õiged tulema :-).Juhuu.

ukri-mukri

ukri-mukri

mukri_17.jpgEhee, ei ole vigaselt kirjutatud ugri-mugri. Tegelikult on lihtsalt Mukri. Mukri raba nimelt. Äraütlematakenakoht. Ausalt. Eriti päikesetõusul. Lausa lust oli vaadata, kuidas päikesekiired kuldasivad puudelatvu ja udu nagu kuldne jõgi puude vahel voogas. Ja kõik need muud luulelised metafoorid. Ahjaa, keda huvitab, siis Mukri raba asub Kehtna vallas.

Aga igatahes avastasin ma enda jaoks ühe raba, kuhu tasub tagasi minna. Loosalu ja Keava olidki juba ära tüüdanud. Lisaks on Mukri rabas paganama kõrge torn, millest avaneb paganama hea vaade.

mukri_panoraam_2.jpg

Nii et ukri-mukri sai koguni ekstra endale pühendatud albumi, mis jääb lisanduvaid pilte ootama. Loomulikult pildiSTOOP’is, kus siis veel.

uued teadmised

uued teadmised

ymberjooks_06bw.jpgEnne uute teadmisteni jõudmist tuleb nentida, et Viljandi on üks kena, ja möödunud nädala põhjal otsustades ka paganama sportlik linn. Peaaegu iga päev mil seal olin toimus mingi suur võistlus. Alguses Ümberjärve jooks, siis miski ratturite tänavasõit (sai oma ihusilmaga isegi Kirsipuud sõitmas näha) ja lõpuks veel Mulgi rattamaraton. Kõik säherdused pildistamisväärsed üritused.

Lisaks sai veel paari järve ääres käidud ja niisama sooja kevadet nauditud.

Küsite, et kus on siin uued teadmised? Tulevad-tulevad. Vähemalt minu jaoks uus teadmine, kuigi nüüd mõeldes tundub igati loogiline ja tiba tobe, et varem pole ise juba selle peale tulnud. Nimelt, et kui teed panning‘ut (kaasavedamist või misse maakeeli ongi?), siis lülita SR (värinastabilisaator) välja. Lihtne ja loogiline (kui sul just ei ole eriti edevat objektiivi, millel on kahesuunalise ja eraldi välja lülitav stabilisaator) ja vajalik. Kahjuks lugesin ma selle kohta alles täna. Äkki oleks paremaid pilte saanud. Njah.

ymberjooks_04.jpgratturid_01_2.jpgratturid_05.jpgratturid_07.jpg

Aga tegelikult on muid pilte ka. Nagu ikka, pildiSTOOP’is.

kuldsed kolmandikud

kuldsed kolmandikud

vil_udu_2.jpgTegelikult oli kunagi plaanis kirjutada miski põhjalikum heietus kolmandiku reegli ja kuldlõike ja muudel taolistel kompositsioonilistel teemadel. Aga paistab üsna läbileierdatud asi juba olevat, isegi maakeeli leiab ühtkomateist. Seega teen hoopis lühiülevaate :-p

muidugi seda, et tegu on soovitusliku, mitte kohustusliku reegliga. Ja pildi kompositsiooni valikult võiks (või peaks) selliselt paigutamine toimuma pigem alateadlikult, mitte kohustuslikus korras mingite abijoonte järgi.

vahe2mmelg_3.jpg seisneb asja idee lühidalt öelduna selles, kuidas inimese silm pilti vaadates liigub ja millised proportsioonid tunduvad kõige loomulikumad. Siinkohas tuleb mäng kuldlõige, mille kohta saab lugeda siit, siit, siit ja siit. Üldistades saab vast öelda, et kolmandikureegel on kuldlõige lihtsustatud kujul. Silma järgi mingit lõik intuitiivselt kolmeks jupiks jagada on tunduvalt lihtsam, kui 1,618033988-ga korrutades, jagades, liites ja lahutades :-).

siis kolmandikureegel. Väga lihtne – jaga oma kaader nelja sirge abil mõtteliselt üheksaks ruuduks ja paiguta olulised objektid sirgete lõikumiskohtade lähedusse. Ja ongi surematu teos sündinud. :-p

uduliin.jpgtea, et kolmandikureeglit kasutatakse tihti maastikufotograafias (näiteks horisondi paigutamiseks) ja portreefotograafias (näiteks silma(de) asukoht kaadris). Kusjuures horisondi kolmandiku peale paigutamine aitab paljudel juhtudel kenasti pilti paremini tasakaalu vedada. Kui just ei ole keskne kompositsioon eesmärgiks omaette.

v6rrid_17.jpgvõta teadmiseks, et kolmandikureeglit tasub ka liikuvate objektide pildistamisel meeles pidada – kuna liikumissuunas tuleb nagunii vaba ruumi jätta, siis paigutada parem kohe objekt keskohast veelgi kaugemalt. Vahel liiga kiiresti liikuva objekti puhul selliselt tabamine küll ei pruugi kohe õnnestuda, siis tuleb appi hilisem korrigeerimine lõikamise näol. Aga ka selleks peab algmaterjal olema piisavalt hea.

arvesta, et sama kehtib ka elusolendite pildile paigutamise puhul – kui tegu pole päris otsevaates portreega, vaid veidigi küljelt võetud kaadriga, siis tasub pilgu/liikumise suunas rohkem tühja ruumi jätta kui tahapoole. Selle kohta väike näide ka.

n2idis_keskel.jpg VS n2idis_kolmandik.jpg

Kaks üsna järestiku tehtud kaadrit. Ühel juhul keskse kompaga, teisel juhul kolmandiku kanti paigutatud. Kumb on parem? Muudele võimalikele häirivatele detailidele ärgu palun tähelepanu hetkel pööratagu, no ei leidud ilmekamaid näiteid…

egsn_fr_4.jpgpeab rõhutama, et paljudel juhtudel tasub kindlasti kaaluda kaamera teravustamispunkti valikut – kasutades keskmist punkti on küll piisava aja olemasul võimalik objektil teravustada ja siis kaader ümber komponeerida, kuid vahel seda aega äkki pole. Või näiteks statiivilt pildistades pole ju suurt mõtet kaamerat muutkui paigast ära nihutada. Siis on lihtsal kasutada kohe teravustamispunkti, mis asub tsentrist kaugemal, just seal, kuhu tahad lõpptulemusel oma tähelepanuobjekti paigutada. Või kolmas variant – kasuta käsitsiteravustamist.

aitab sellest jutust küll, sest kolmandikureeglist on netiavarustes päris palju lugeda, siis sellest pikemalt ei jahu. Näiteks siit, siit, siit ja loomulikult siit.

Räägiks hoopis mõne sõna sellest, mida juba valmis kaadriga peale hakata, kui kohe üldse mitte kompa ei meeldi.

sirelan_21_joontega.jpgava Photoshop ja leia, et seal saab üsna lihtsalt pildile tõmmata abijooned, mille abil kompositsiooni kolmandike peale sättimine on lapsemäng.

Mine Edit -> Preferences -> Guides, Grids & Slices. Selle peale avanab dialoogiaken, kus alajaotuses Grid muuda lahtris Gridline every: väärtuseks 33.3 ja ühikuks percent. Subdivision väärtuseks anna 1 (vaikimisi on 4). Klõpsa OK.

Pildiga ei juhtunud midagi? Veel ei pidanudki. Nüüd mine menüüsse ja klõpsa View -> Show -> Grid (Ctrl + ‘). Ja peakski su pildil olema kenasti kolmandike kaupa võrgustik peal. Nüüd ei jäägi müüd üle kui pilt sobivaks lõikuda, võrgustika jääb ise kolmandikude peale püsima.

kivkunn_2.jpgvaatasin huvipärast pildiSTOOPi pildid ka läbi, ega tõupuhtaid kolmandike teap’ mis palju polegi. Samas ei saagi (ja ei tohigi) mingi säärase reegli järgmine olla eesmärgiks omaette, vaid vahendiks.

Üks asi, mis enda piltide puhul selgelt silma jäi, on, et tegelikult meeldib mulle vist asju isegi keskmest veidi kaugemale paigutada – umbes veerandiku peale. Nii et hoopistükis veerandikureegel. Njah… Igatahes oli täitsa huvitav piltidele ülalkirjeldatud meetodi abil võrgustik peale panna ja neid natuke ringi lõikuda ja vaadata mis juhtub. Mõnel juhul juhtus vist paremaks minema küll.

Nii või teisiti – mõningaid näiteid sealt igatahes leiab, osad paremad ja osad halvemad.

tekkib küsimus, et kus on kogu loo moraal? Lihtne – mängi oma kaadriga ja sinna paigutatud kraamiga. Tee nii keskse kompositsiooniga, kolmandikureegliga, kui üldse ilma reeglita. Oma tuba, oma luba. Ja pärast tulemuste analüüsimiseks on võrgustiku kasutamine täitsa põnev. Mul oli küll huvitav.

raamidesse surumine

raamidesse surumine

ahv88_9.jpgKui räägitakse piltide raamimisest, siis ilmselt esimese asjana turgatavad pähe liistud ja klaasid ja konksud ja millegi kuhugi riputamine. Või siis äärmisel juhul arvutis mingi musta kasti vms asja ümber pildi joonistamist. Aga mitte sellest ei räägi me täna. Vaid hoopis sellest, kuidas pildil olevat pildil olevaga raamidesse seada. Tuua esile oluline ja anda pildile sügavus ja ruum ja mitmemõõtmelisus ja kõik need teised targad sõnad. Ehket räägime hoopis pildil olevatest objektidest nö loomuliku raami kujundamisest, et hiljem ei peaks enam kastikesi ümber pildi joonistama :-p.

stromka_2.jpgsaab tõdeda, et sellisest raamikasutusest tulebki peamine vabadus – kui hiljem lisatud raam peab reeglina olema ikkagi suhteliselt kitsas ja ühtlase laiusega, siis pildil olev raam võib olla (ja enamasti ongi) misiganes kujuga ja kuiiganes lai. Raamiks võib loomulikult olla ka tõepoolest raam – näiteks läbi akna tehtud pildi puhul aknaraam. Aga samahästi mõni puutüvi, oks, teised inimesed ja noh üleüldse kõik, mis vähegi ilmas olemas on. Ja mis on piisavalt suur ja õige koha peal, et sinu surematul kaadril raamiks hakata.Raam võib olla nii eespool kui tagapool kui ka samas tasapinnas põhiobjektiga. Ja mis asja juures kõige parem – selline raam ei pea olema ümber kogu pildi, piisab täiesti ka ühes või kahest servast.

turaida_2.jpgtekib äkki küsimus, et milleks pagana päralt see üldse hea on? Esmalt muidugi selleks, mida juba eespool sai mainitud – et anda pildile mitmemõõtmelisus. Aga vähemtähtis ei ole ka see, et mõne loodusliku (või inimtekkelise) asja abil saab kenast varajata muidu tähelepanutõmbavaid ja pildil ülearuseid detaile. Pildistades arhitektuuri saab näiteks rõhutada mõnd detaili, kuid samas panneks ka raami kaasa mängima – näiteks tehes pilt läbi mõne värava või akna, mille puhul ka see sama värav või aken muutub pelgalt raamist juba ka pildi osaks.

prnm_080.jpgarvesta, et raami osav kasutus mitte ainult ei anna lisadetaile pildile juurde vaid tekitab koguni pildi vaatajas lisahuvi – sest alati on huvitav just see, mida ei näe. Paneb fantaasia paremini tööle. No näiteks portreevõtte puhul raami taha suunatud pilk, midagi, mida pildil olija näeb, aga pildi vaataja eest varajatakse. Kuigi selliste asjadega tasub ettevaatlik olla – kui üle pingutada, siis võib pilt vaatajale tunduda poolik, sest oluline osa välja jäänud.

egsn_fr_14.jpgsuurepärane uudis: raami abil saab – sest see raam ei pruugi asuda ainult kitsa ribana pildi servas – juhtida tähelepanu peamisele objektidele pildil. Ehket näiteks saab raami kasutada vaataja pilku pildi sisse “imeva” diagonaalina. Isoleerides samas ümbritseva ja garanteerides, et vaataja pilk kuhugi uitama ei lähe.

fin_29.jpgtõdegem, et ei maksa üledoseerida – väga suurel osal juhtudest on pilt parem ilma raamita. Seega katsu alati eelnevalt hinnata kas ja kuidas raamimine mingil konkreetsel juhul vaataja jaoks toimida võiks. Nii et ei maksa üle punnitada ja meelheitlikult esiplaanile mingeid objekte otsida. Kui ei ole, siis ei ole, saab ka niisama pilti. Kui aga on, siis nende kasutamis peale mõtlemine tasub ikka ära, sest võib olla just väike nüanss, mis annab pildile selle “vau” efekti, mille poole me kõik püüdleme… Teisalt aga paljudel juhtudel pole selliste asjade peale aega pildistamishetkel mõelda ja tuleb tegutseda instinktiivselt.

gron_aken.jpgja viimaseks, kuid mitte vähemoluliseks küsimuseks on, kas raam peaks olema terav või udune. Ehket kas fookus peaks ulatuma ka raamile? Ega siin ühest vastust ei ole, sõltub väga paljudest asjadest. Ruumilise mulje loob paremini udune raam – seega kasuta kaameral lahtisemat ava (ehk väikesemat teravussügavust) ja paiguta raam pigem esiplaanile. Kui raam oma detailidega peab moodustama osa pildist, siis kasuta kinnisemat ava (saad suurema teravussügavuse). Oluline on muidugi ka põhiobjekti ja raami vaheline kaugus ja see, millise fookuskauguse juures pilti teed – paljudel juhtudel lihtsalt ei ole enam nii objekti kui esiplaani samaaegne teravus võimalik. Ja mis kõige toredam – vahel võib hoopis raam fookuses olla ja põhiobjekt udune. Lahe.

kivkunn_3.jpgütleks – nagu ikka – eksperimenteeritagu. Murdke raamidest välja. Mõelge väljaspool raame. Ja need kõik teised loosungit, mis praegu kohe meelde ei tulnud. Ahjaa, kui veel mingeid näitekesi vaja, siis need leiab pildiSTOOP’ist. Ega need teap’ mis vinged näited pole, aga ehk tekitab mõne mõtte.

tolmutalumatust

tolmutalumatust

prnm_026.jpgMõnda aega tagasi sai kirjutatud peegelkaamera sensorist ja tolmujänkudest ning sellest, kuis jäneseid ära saab ajada ja sensori puhtaks. Kuid selleks, et väga tihti puhastusse ei peaks kaamerat viima, saab üht-teist ka preventiivselt ette võtta. Aga enne peab vanast sodist lahti saama. Loomulikult ei pea esimese asjana kohe teenindusse tormama, vaid ka nö koduste vahenditega (kui juhtud endale tihti klistiiri näiteks tegema) saab ise veidike seda momenti edasi lükata. Vähemalt teoorias, sest lõppkokkuvõttes oleneb kõik sodi olemusest ning kasutusel puhastusvahenditest.

tolmuahv_keskm.jpgtuleb loomulikult kindlaks teha, kas probleem üldse eksisteerib, äkki polegi vaja midagi ette võtta. Kui sa oma tavapiltidel pole mingeid kahtlaseid täppe täheldanud, siis ei pruugi see veel tähendada, et neid polegi. Äkki on kõik su pildid tehtud mingil kireva ja detailiderohke taustaga, kus väikesed täpikesed lihtsalt silma ei torka. Või siis teed pilte enamasti küllaltki lahtise avaga. Või siis on sul lihtsalt silmadega probleeme. :-p

Üldiselt võik pildil olla näha midagi umbes sellist nagu kõrvaloleval kaadril. Ei pea ust olema eriline silmakeenjus, et seal ebasoovitavaid täpikesi tuvastada. Eksoleju?

Tolmujänkude tuvastamiseks keera objektiivil ava võimalikul kinni (suur f-number, enamasti midagi f/22 kandis) ja pildista ühevärvilist pinda – mõni sein või asi. Või siis taevas ajab ka reeglina asja ära. Lihtsalt eelnevalt veendu, et seal palju linde ja lennukeid ei lenda, muidu hakkad neid veel sensorilt eemaldama…

kui pilt tehtud, siis vaata seda täissuuruses. Põhimõtteliselt on need ka kaameras näha, aga arvutis on seda täna suuremale monitorile lihtsam teha.

Nägid kahtlaseid täppe? Tore…. siis loe edasi.

prnm_034.jpguuri mis kaamera sul üldse on ja ega see äkki sisemist tolmueemadlust ei sisalda. Ja kui sisaldab, siis kas sa oled selle ikka sisse lülitanud? Arvamused säherduse sensoriväristamise osas on vastakad – mõni arvab, et kasu on null, teised jälle on rahul. Üldiselt peale Olympuse on teistel tootjatel tolmuga ka dust reduction’i olemasolul rohkem probleeme. Olympus saab väidetavalt üksjagu paremini hakkama. Kui see tehtud ja kasu pole, siis on variante mitu – kas minna fotopoodi, apteeki või digipimik appi võtta. Esimene variant on suhteliselt rahakotivaenulik (aga siiski odavam kui pidevalt lasta puhastada), teine üsna odav ja kolmas ajamahukas ning lõppkokkuvõttes mõttetu.

leiad kindlasti, et fotopoodides on müügil kõiksuguseid komplekte tolmu eemaldamiseks. Suruõhku ja pintsleid ja pumpasid ja vedelike jne. Hinnad algavad üsna kõrgelt. Aga kui sobib ja poes kaubale saad, siis miks ka mitte. Õpetus on loodetavasti kaasas, nii et selle pikemalt ei peatu.

otsustasid äkki hoopistükkis apteegi kasuks. Ah et mida sealt osta? Klistiiripump loomulikult. Neid on erineva suurusega, vali omale käepäraseim. Ja ongi sul üsna kena õhupump sensorilt tolmu ära puhumiseks olemas.

loosalu_4.jpgei jäägi muud üle, kui kontrollida, et kaamera aku on laetud ning seejärel kaamera menüüst otsida üles käsk Sensor Cleaning (või midagi analoogilist, olenevalt tootjast). Selle käsu aktiveerimisel laksab kaamera peegli üles ja jääb tolmu eemaldamist ootama. Keera eest objektiiv ja suuna pumba abil ettevaatlikult (et pumba otsaga kuhugi sisse ei sõida) sensorile tugev õhujuga. Kaamerat hoia nö nägu alaspidi, et lendu puhutud tolm ikka välja kukuks, mitte kaamerasse tagasi. Selline tegevus võiks su kaamera kenasti üsna suurest osast tolmust vabastada.

Paraku juba “kinni kuivanud” sodi juba naljalt ära ei puhu. Selleks on ikkagi fotopoest vaja üht-teist hankida või siis teenus sisse osta. Aga nii või teisiti tasub sensorit puhastama asudel olla kindel selles, mida teed ja teha seda ülima ettevaatlikusega. Kui enda värisevaid käsi ei usalda, siis vii parem kohe teenindusse. Käesoleva kirjatüki autor ei võta mingit vastutust, kui lolli peaga kaamera maha pillad või klistiiripumba sensorist läbi torkad.

jõuame lõpuks asjani. Et kuidas üldse vältida tolmu sattumist kaamerasse. Või noh – ilmselt täielikult vältida seda ei õnnestugi, kuid kogust vähendada annab küll. Ilmselt suhteliselt vähe tolmu sattub kaamerasse, kui objektiivi üldse ei vaheta. Samas kui ei ole tegu vee ja tolmukindla kere ja objektiiviga, siis üht teist aja jooksul sattub ikka. Kasvõi suumobjektiiv võib seda kasutamise käigus kaamerasse “pumbata”. Aga kui vähegi objektiive vahetama juhtud, siis on tolm garanteeritud kaaslane.

tasub läbi lugeda ja alatiseks meeles pidada järgnevad õpetussõnad:

lülita objektiivi vahetades alati kaamera välja. Kuna sensor omab teatud laengut, siis tõmbab see tolmu ligi nagu esimene lilleõis mesilasi.

vali objektiivi vahetamiseks õige koht ja aeg. Tolmuses, tuulises jne keskkonnas viibides jäta objektiivi vahetamine parem pärastiseks. Nii et kasulik on pikemalt ette mõelda ja kasutada objektiivi, mis vastavas pildistamiskeskkonnas oleks võimalikult sobiva vahemikuga.

kui objektiivi vahetad, hoia kaamerat nägu alaspidi ja kindlasti mitte avausega vastu tuult. Sellisel juhul ei lange juhuslikud tolmuteraksed su kaamerasse ja ei puhu ka tuul sinna midagi soovimatut.

objektiivi vahetama asudes veendu eelnevalt, et objektiiv ise on tolmuvaba. Eriti loomulikult tagumine ots, mille olev tolm vägagi kähku su kaamera sensorile jõuab.

enne objektiivi vahetamist pane kõik vajalik valmis ja mõtle kas on olemas ka koht, kuhu eest ära võetud objektiiv turvaliselt asetada. Seda kõike selleks, et toiming oleks sujuv ja kiire, kuid samas mitte rabistav ja ohtlik su ülejäänud varustusele

colesbukta.jpgpõlegi midagi enam lisada. Kui sa ei taha, et su kaamera surnuaias ei lõpetaks, siis ole lihtsalt ettevaatlik ja tegutse läbimõeldult, seda nii objektiive vahetades kui ka sensorit puhastades. Ja midagi hullu ei tohiks juhtuda ning kord aastas teeninduses käimisest peaks täitsa piisama. Sest need mõned üksikud kinnisemad kübemed saab digipimikus ka täitsa edukalt välja kloonida.

valgus ja valgustatus

valgus ja valgustatus

kumu016.jpgMingil n-hetkel 2007. aasta lõpus jäi kusagil (ilmselt ajakirjas Praktiline Arvutikasutaja) silma reklaam, et jaanuaris ilmub digipraktiku seerias raamat “500 valgustamise nõuannet ja töövõtet“. Kuna fotograafia on nii sisulise olemuse kui ka nime poolesti valguse jäädvustamine ning valgustamine tehnilisse köögipoolde ma seni süüvida polnud viitsinud, siis tundus kohe, et vot see ongi raamat, mida ma olen oodanud. Ei peagi hakkama pikki traktaate teooria kohta lugema vaid saab kiirelt ja kontsentreeritult olulise iva ja algtõed kätt. Lisaks oli mu kaamerale väline välk ka varsti saabumas, nii et seda enam. Nii ma selle raamatu millagi veebruari alguses poest ligi võtsingi.

Reaalsus päris selline polnud kui alguses arvatud, aga väga pettuma vähemalt ka ei pidanud. Mõned kasulikud ivad ja ideed on selles raamatus täitsa olemas.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

seljapoole täpsustamine*

seljapoole täpsustamine*

viljandi_01.jpgOeh… nüüd on see siis ametlik. Nähtud-viidud-tehtud. Läinud. Pole. Kaks nädalat mureta (või just murega), vähemalt lubati, et mitte rohkem, kui kaks… Nii ma siis vaikselt loodan, et tõesti läheb nii ruttu. Aga teades, et elu ei ole sageli selline, nagu lubadused, siis ilmselt minimaalselt kolm. Aga eks näis, äkki Nordic Digital (aka Photopoint) suudab taaskord meeldivalt üllatada. Igatahes teen kalendrisse rasvase punase ringi ümber 8. aprilli. I’ll be watching you…

ahven_165.jpgEhket, eelneva virina kokkuvõtteks, selgus kurb tõsiasi, et mu K10D tegeleb mõõdukalt ja hobikorras backfocusing’iga. Ma ei teagi mis selle maakeelne vaste on – tahateravustamine? möödafokuseerimine? Vahet pole tegelikult, kehv ikkagi. Aga õnneks ei midagi pöördumatut, hoolduses kalibreeritakse autofookus vastavalt objektiividele ära. Asja oleks muidugi lahendanud ka see, kui Pentax suvatseks K10D jaoks uue softi välja lasta, kus saaks – nagu K20D puhul kuuldavasti saab – tekitada objektiividele profiilid. Aga ei jõudnud seda valget laeva enam oodata ja tahaks enne suvehooaega asja jonksu saada.

fotugraaf.jpgNii et misasi üldse on… ee… möödateravustamine? See on selline kuri asi, mille puhul kaamera AF objektiive lahtiseima ava korral (ehk siis kui tervussügavus on väga väike) teravustab soovitud tasapinnast reaalsuses tibake (varieerub sõltuvalt objektiivist jne) tahapoole. Ehket piltlikult öeldes, tehes inimest otsevaates portree ja teravustades silmale, saate hoopis teravad kõrvad. Ja selleks, et silmad oleks fookuses, tuleb fookuspunkt seada hoopis ninale. Päris nii hull õnneks asi minul küll polnud, aga siiski piisavalt, et häirida.

Pikemalt probleemist ja sellega seonduvast, ning sellest, mida ette võtta, võib lugeda siit:

http://focustestchart.com/chart.html

või siis alla laadida sama asi pdf-ina:

http://focustestchart.com/focus21.pdf

Sealoleva pika jutu lühike kokkuvõte võiks olla selline:

1) kui kahtlustad, et su kaamera fokusseerib mööda (ükskõik, kas ette- või tahapoole), siis prindi välja ülalviidatud pdf-is olev testtabel
2) säti kaamera statiivile, nii täpselt kui võimalik 45 kraadise nurga alla (osadel statiividel on skaala küljes, kui ei, siis kasuta oma silmi)
3) aseta testtabel hästi valgustatud horisontaalsele pinnale sobivale kaugusele kaamerast (et ikka kaadris kenasti näha oleks, kaugus sõltub su objektiivist jne)
4) keera objektiivil ava nii lahti kui võimalik (väikseim f/arv), ISO nii madalaks kui võimalik ning kasuta keskmist fookuspunkti
5) säti kaamera ja testtabel üksteise suhtes nii, et keskmine fookuspunkt oleks suunatud joonele, millel kiri “Focus here
6) pildi tegemiseks kasuta viivisega pildistamist või pulti, et vähendada värinaid ja sellest tingitud udusust
7) lase kaameral fokuseerida ja tee pilt

Tegelikult tee koguni mitu pilti, erinevate fookuskauguste (kui on suumobjektiiv) juures jne jne jne. Ja tee mõni pilt ka käsitsi fokuseerides. Ja võrdle. Seda, mida võrrelda, loe ülaltoodud viidetelt.

Ja siis tee veel pilte ja hinda tulemusi. Ja tee veel pilte. Ja hinda jälle. Ja kui eriti kahtlustav oled, siis otsi keegi, kellel on sama kaamera, ja katseta oma objektiive tema kerega ja tema objektiive oma kerega ja siis jälle vice versa. Nagu tegin mina. Ja tõdemus oligi kurb. Et on jah.

K10D+ smc PENTAX DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM
135mm, f/2.8, ISO 100:

autofookus

50-135_135_f28_af.jpg

manuaalfookus

50-135_135_f28_mf.jpg

Vahet näed? Näed küll. Mina ka nägin. Ja paralleelselt proovitud teine K10D tegi autofookusega samasugust pilti, nagu minu oma manuaalselt. Analoogiline seaduspära valitsed – rohkemal või vähemal määral – ka teiste proovitud objektiivide puhul. Nii ei jäänudki muud üle, kui kere kalibreerimisele saata.

Kuigi, et üdini aus olla, oli üks objektiiv, millega ka minu kaamera mööda ei teravustanud – legendaarne smc PENTAX FA 50mm F1,4, ja seda just nimelt f/1.4 juures. Nii et respekt. Peab endalegi hankima.

Tegelikult on ka K10D puhul võimalik ise üht-teist ette võtte sellise probleemi ilmnemisel, kuid kuna erinevad objektiivid käituvad erinevalt, siis selline üha lauga löömise lahendus pole eriti hea. Ja garantiiajal pole see ka eriti mõtteks, sest saab ju teisiti. Aga sellest kõigest mõni teine kord. :-p

Vot siis sellised lood.

* pealkiri on eriti vaba tõlge ingliskeelsele terminile backfocusing.

aku(utne) probleem

aku(utne) probleem

energia.jpgTaaskord tekkis ühe veebikeskkonnas diskussioon akude teemal. Kuna probleem on nii akuutne kui ka aktuaalne, sest elektrit läheb meil kõigil vaja (olgu see või staatiline :-)), siis panen mõned mõtted kirja. Asja olemuseks on see, kas mugavam/odavama/jne on AA-akudega kaamera või spetsiaalakuga digikaamera. Mina olen alati eelistanud spetsiaalakut. Miks? Ilmselt esimesel korral kaameravalikul oli see juhus, aga teisel korral juba suhteliselt teadlik valik – loomulikult mitte peamine, kaameral on üksjagu olulisemaid parameetreid, mida vaadata, kuid ka akumajandus on siiski üks argument teiste seas, mille peale tasub juba enne ostmist mõelda.

Nii et vaatame tiba lähemalt, mis on ühe või teise “süsteemi” plussid ja miinused (toodud suvalises järjekorras).

Spetsiaalakuga kaamera:

Plussid

kasutusmugavus: aku on kompaktne ja seda on ainult üks – lihtne paigaldad, lihtne hoida, lihtne laadida.

aku on reeglina suure mahtuvusega, sätitud just täpselt pildi tegemiseks vajaliku energialaksu andmiseks. K10D puhul pole näiteks probleemi 800+ klõpsu tegemiseks ühe laadimisega.

ei pea ostma eraldi akulaadijat, on juba kaameraga kaasas (või siis kaamerasisene laadimine spetsiaalse kaabli abil).

hind: kuigi originaalakud on suhteliselt krõbeda hinnaga leiab ka Eestis teiste tootjate toodangut, mis on minu kogemusel täpselt sama hea kui originaal. Suure tõenäosusega toodetud samas tehases. Ja saab kätte keskeltläbi 200-300 EEKiga. Samas väga odavate hiina junnide kohta on mujal maailmas raporteeritud ka probleemidest.

Miinused

Kui aku tühi ja teist pole, siis ilmselt on pildistamine lõppenud. Aga õnneks läheb sinnani kaua aega. 🙂

Kui omada mitut (eri firmade) kaamerat, peab omama ka mitut laadijat. Kui näiteks on väline välk kasutusel, siis selle jaoks on AA-akud nagunii mõistlik muretsed.

Saab kasutada ainult konkreetses mudelis või heal juhul mõnes teises sama firma mudelis (kui miinus see muidugi üldse on…).

AA-akudega kaamera:

Plussid

Universaalsus: akusid saab kasutada paljudes teistes seadmetes ning saab kasutada paljude teiste seadmete jaoks ostetud akusid. Pildistamas olles näiteks vahetada akusid välgu ja kaamera vahel jne.

kui fotoretkel akud tühjaks saavad, saab ehk mõnelt sõbral tema omasid laenata. Teisalt kes see ikka annab, äkki läheb endal vaja. :-p

kaamerabrändi vahetades saab samu akusid edasi kasutada.

teoorias saab kasutada suvalisi AA patareisid. Praktika võib olla karmim – kaamera lihtsalt ei käivitugi nendega. Vajab testimist, et tulevikus kindla südamega mõne külapoe peale loota. On kinnitatud, et K100D teeb patareidega pilti küll, aga näiteks *ist DL pilti ette ei võta. Sama on netiavarustes veel nii mõnegi kaamera kohta kirjutatud.

tugev pluss on, et viimasel ajal on turule tulnud ilma tühjenemisefektita akud – näiteks Sanyo Eneloop jne. Varem ei omanud pikalt ette laadimine suurt mõtet. Mahtuvus on samuti saavutanud mõistliku taseme.

hind: komplekt (4tk) korralike akusid maksab suurusjärgus 200-300 EEKi, nii et üsna ühte auku spetsiaalakuga.

Miinused

AA-akusid on alati vaja mitu – suur tõenäosus tühjade ja täislaetud akude segiminekuks, mõne pulga ära kadumiseks, vahetamisel käest pudenemiseks jne.

laadimisel ja kasutamisel peab jälgima kompleksust – et AA-akude eluiga pikendada võiks alati laadida koos samu akusid ning ka kasutama koos. Kui just ei oma vinget laadijat, mis akusid ükshaaval suudab menetleda.

nõuab kaamera ostmisel täiendavat investeeringut laadija ja akude näol. Samas tõenäosus, et laadija juba majapidamises olemas, on ilmselt üsna suur.

Kokkuvõtteks

litr_01.jpgVat sellised mõtted siis. Väike mõõdetav võrdlusmoment ka: Vastavalt CIPA-standardile tehtud testidele suudab Pentax K10D teha 480 pilti (Lithium-Ion, 7.4 V, 1620 mAh), K100D 300 pilti (4 x 2500 mAh NiMH). Nagu ma juba ülal kirjutasin, siis minu tagasihoidlikul hinnangul pole ilma sisemise välgu kasutamiseta K10D-le 800 ja rohkem pildi tegemine ühe laadimisega mingiks probleemiks. Sama numbrit küll K100D kohta ei oska kõrvutamiseks välja tuua.

Kokkuvõtteks saan enda vaatenurgast öelda, et less is more, ehket eelistan ühte ja spetsiaalset akut peotäite kaupa AA-de asemel. Neid küll erinevateks otstarbeteks (lambid, GPS, hambahari, klaviatuur, mänguasjad jne) küll nagunii peotäite kaupa juba vedeleb, aga siis vedeleks veel rohkem. Kuna ma päevikut (või umbes nii) akukasutuse kohta ei viitsi sisse seadma hakata, siis olen hetkel igati rahul oma kaamera kahe akuga – 1600 pilti on piisavalt suur kogus, et probleeme ei tekkiks. Ja kui on tõesti vaja a la kuuks ajaks Aafrikasse puu otsa elama minna, eks ma siis ostan kolmanda juurde ja pildistan ikkagi rahus.

Aga tegelikult pole üldse tähtis mida energiaallikana kasutada, peaasi, et vajadusel saab kasutada.

Mida sina eelistad ja miks?

kuuurimine

kuuurimine

kuuurimine.jpgNagu kõik ehk juba kuulnud on, siis 21.02 varahommikul on hea võimalus kuuvarjutust vaadelda. Ja fotohuvilistel loomulikult ka jäädvustada. Kuna viidatud leheküljel on kõik saabuva varjutusega seonduv juba kirjas, sellel lähemalt siinkohas ei peatuks. Kuigi ilma just eriti ei luba, on endalgi plaan kuud sensorile püüdma minna. Seega vaatasin veidi netiavarustel ringi, et mida kuuvarjutuse pildistamisest siis ka räägitakse. Ja nagu selgus, räägitakse nii mõndagi. Nagu kõik kindlasti niigi teavad, on vana tõde, et täiskuu pildistamisel kehtib säritamisel reegel F/16 ja 1/ISO. Aga kuuvarjutuse puhul ju kuu on.. hmm… varjus. Seega tuleb reeglit väänata.

Eriti põhjalik lehekülg on How to Photograph a Lunar Eclipse, seal on toodud üksikasjalikud juhendid selle kohta, mida kuuvarjutuse pildistamisel arvestama peab. Eriti abiks on säriparameetrite valikul üks seal toodud tabel. See tasub lausa välja trükkida ja pildistama minnes kaasa võtta. Nii on vähem võimalusi säritusega puusse panna.

Keda huvitab lähemalt kuuvarjutuse hingeelu, siis ka sellele küsimusele leiab samalt lehelt vastuse – Lunar Eclipses for Beginners.

Põhilised asjad mida peab enne pildistamist läbi mõtlema:

peaks kindlasti kasutusel olla statiiv, seda eriti pikemate torude puhul, kus värinad on väga kerged sisse tulemas. Teoreetiliselt saab küll pildistada käelt, kuid parem siiski mitte.

et mitte pead vaevata valgetasakaalu pärast ning võtta detailsuse osas hiljem maksimum, pildist võimalusel RAW-s. Ja et müra vähendada, siis kasutades võimalikult madalat ISO, mis sobivata säriparameetrite juures võimalik on.

tee tähtis otsus – lainurk VS tele, ehket millise objektiiviga pildistad. Kas eesmärk on saada üldplaan koos maastikuga või detailne pilt kuust kõigi oma pinnavormidega. Kuna varju piirl tulevad kraatrid paremini välja, siis tele on kindla peale minek. Ei pea nii palju pead vaevama üldise kompositsiooniga ja kuu paigutusega kaadris. Kuigi arvestades seda, et sel korral toimub varjutus meie heaks koidikul, siis võib ka kuu paigutamine maastikusse päris hea tulemuse anda – on juba piisavalt valge, et kuu korrektsel säritamisel midagi muud ka näha jääks. Õnneks kestab kuuvarjutus piisavalt kaua (3:43 – 7:49), et erinevaid objektiive jõuab kasutada kenasti.

vali lähtuvalt eesmärgist korrektsed säriparameetrid – terav ja detailne pilt VS kuu jälg taevas ja kõik mis sinna vahele jääb. Või koguni mitmiksäritus? Kuigi viimase saab ka hiljem arvutis kokku ehitada. Nii või teisit oleks tark mõte kasutada kaamera manuaalrezhiimi, saab kiiresti erinevad võimalused läbi mängida. Ava valikul pead sobiva kompromissi leidma, liiga lahtise avaga ilmselt pildistama ei tasuks hakata. Ilmselt oleks optimaalseks vahemikus F/8 – F/16, vastavalt sellele ja ISO-le tuleb säriaeg ümber arvutada (sul on ülalviidatud tabel juba välja trükitud, onju?).

pane ennast soojalt riidesse. Kuna väidetavalt on praegu aasta kõige külmem kuu, siis ei maksa nalja tegema minna. Täpsemalt loe jutuSTOOP’ist.

huvitavad sind äkki hoopis teiste tehtud pildid kuuvarjutustes? Neid leidub lademes näiteks siin, siin, siin ja siin ja veel sajas muus kohas. Tekkib küsimus, et miks seda siis üldse pildistada, kui säherdusi klõpse juba nii palju tehtud on? Vastus on lihtne – ise on palju ägedam teha. Vahet ju pole, et keegi on seda varem teinud… sööte ju ka iga päev midagi, mis siis, et sama toitu on varem ka söödud… :-p

polegi enam midagi lisada jäänud, jälgi ilmaprognoosi ja hoia pöialt, et taevas varahommikul pilvitu oleks.