digipimiku töövoog 3

Netiavarustes ringi jalutades ja foorumites teemasid lugedes jääb sageli mulje, et inimesed pildi tegemisega saavad hakkama, aga mida edasi teha, on juba keerulisem. No hea küll, natuke ülepakutud väide, tavaliselt osatakse pildid ikka arvutisse ka tõmmata. 😀

Aga mida ja kuidas edasi? Sellele üritabki käesolev artikkel vastust leida. Sihtgrupiks on pigem oma esimest digikompakti käes hoidvad fotograafihakatised kui peegelkaameraga ringi vehkivad asjapulgad. Nii et kui sa tead, mida tähendab RAW (ei, see täheühend ei tähenda tagurpidi sõda) ja milleks seda kasutatakse, siis see jutt siin ilmselgelt ei ole sulle. RAW formaadist ja sellega seotust alljärgnevalt parem juttu ei tee ka. Läheks liiga pikale.

võta midagi ette sellega, et pildid kaamerast arvutisse saada. Selleks on põhimõtteliselt kaks enamlevinud viisi – otse kaamerast spetsiaalse juhtme abil või siis mälukaart kaamerast kaardilugejasse (on nii sisemisi kui väliseid) ja sealt supsti arvutisse. Reeglina kipub kopeerimiskiirus kaardilugejal tunduvalt suurem olema kui kaamerast tõmmates. Aga viimasel juhul ei kulu vähemalt kaamera kaardiluugi hinged :-D. Mis programmi piltide allalaadimiseks kasutada, on juba maitse asi. Kes kastub lihtsalt Windowsi enda tööriistu piltide ühest kataloogist teise lohistamiseks, kes kaameraga kaasas olnud tarkvara ja kes mõnd spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud jubinat. Ka piltide sorteerimine ja ümbernimetamine on harjumuste küsimus.

Mina, laisa inimesena, kasutan piltide kaamerast laadimiseks kaameraga kaasas olnud tarkvara, vähemalt selle poolest hea, et jätab meelde millised pildid on juba kaamerast ära tõmmatud ja millised mitte, kui juhtub nii, et vanu alt ära ei kustuta. Ja lasen pildid sorteerida allalaadimise kuupäeva järgi erinevatesse kataloogidesse. Teine variant oleks pildistamiskuupäeva järgi, aga niiviisi läheks mitmepäevaste sündmuste pildil liiga laiali. Nagu öeldud, maitse asi.

vaata pildid üle. Kustuta ära ilmselgelt metsas kaadrid – udused, objekt on minema jalutanud jne. Kui oled näiteks kasutanud sarivõtet, siis ka selgelt dubleerivad kaadrid on paras kohe ära kustutada. Ja ka lihtsalt sellised pildid, mille kohta kohe oskad öelda, et ei huvita sind ennast selle vaatamine ega ka teistele näitamine. Kuigi selliste piltidega eelistan ise teha nii, et need kustutan ära mõne aja pärast, piltide arvutis olevalt kõvakettalt tagavarakettale tõstmise käigus. Üllatav, kui palju rohkem pilte siis ära raatsib kustutada, kui kohe pärast pildistamist. Aga ikkagi oleks ehk sobilik koht allesjäänud piltidest tagavarakoopia teha, näiteks plaadile kõrvetada. Või siis teisele kõvakettale tõsta.

võta teadmiseks, et pole midagi koledamat, kui viltune ja kiivas pilt. Muidugi välja arvatud juhul, kui see just nii ei pea olema. Seega oleks paras hetk pildid otseks keerata. Nii et oleme lõpuks jõudnud juba peaaegu pilditöötluse juurde. Hetkel ei keskenduks otseselt ühelegi programmile, vaid katsub üldised põhimõtted paika panna.

Esimese asjana peaks pildid olema arvutis vaatamiseks sobilikud. Juhul, kui kaameral puudub orientatsioonisensor, siis ilmselt on mõistlik esmajärjekorras portreeformaadis tehtud kaadrid sellesse formaati ka ekraanil kuvamiseks keerata. Muidu võib nende vaatamiseks kael kangeks jääda või siis pole alati ju võimalust monitori 90 kraadi keerata. 😀

NB! Horisont ei pea alati horisontaalis olema – mõnest alguses kergelt kiivas pildist saab palju huvitama tulemuse, kuid seda viltusust veel juurdegi keerata. Või siis kohe niimoodi pildistada. Ole julge, eksperimenteeri. Kuiv dokumenteering pildistamishetkel valitsenud olukorrast ei ole reeglina see, mida ühelt meeldejäävalt kaadrilt oodatakse.

On olemas kõiksugused lossless rotation tööriistad, kuid ma eeldan, et käesoleva jutukese lugejat rahuldab üldjuhul ka väike, pildi ühekordse keeramisega kaasnev kadu. Sest kui tõesti tekkib maru suur vajadus ilma kaota fail saada, siis mäletate ju, et eelmises punktis sai originaalid juba plaadile kõrvetatud.

Kuid 90 kraadi kaupa keeramine annab ideaalse tulemuse vaid siis, kui pildi tegemisel suutsid kaamerat tõesti täiesti otse hoida. Digikompaktidega pilti tehes on aga paraku (“tänu” LCD abil pildistamisele) veidi kiivas kaadrid kerged tulema. Seega veendu, et silmapiir, puud, inimesed, majad või mis iganes looduslikud või tehislikud objektid, mida oled harjunud horisontaalis või vertikaalis nägema, nii ka pildil oleks. Muidu on üks esimesi märkuseid, mida oma piltide kohta kelleltki saad, stiilis “aga miks horisont viltu on?” Seda ju pole vaja.

See kuidas täpselt sa horisondi otseks saad, sõltub juba sinu poolt kasutusel olevast tarkvarast. Üks lihtsamaid pildikeeramisvahendeid, mida mina olen kohanud, on programmil Picasa. Lihtsalt valid õige tööriista ja siis pildi alla tekkinud kerimisriba vasakule või paremala nihutades “kiigub” pilt kaasa. Ja niimoodi kiigutadki pildi selleks otstarbeks kuvatava võrgustiku abil paika. Veidi keerulisematel (aga võimalusterohkematel) programmidel on sageli samasuguse tulemuse saamiseks ka mitmeid võimalusi. Näiteks üsna paljudel (k.a. Photoshop) on imepäraseks abivahendiks joonlauad (Measure Tool). Lihtsalt tähistad kahe otspunktiga mõne pildil oleva sirge, mille kohta sa tead, et see peaks teoreetiliselt täitsa otse olema, valid Image->Rotate Canvas->Arbitary… ning imede-ime – seal on juba eeltäidetult kirjas, kui palju su pilt täpselt viltu on. Ei jäägi muud, kui klõpsata OK ja pilt on otse.

Või siis muuda samast kohast pilti käsitsi kaldenurki sisestades. Või siis keerad vastava vahendi abil (Ctrl+A, Move Tool) pilti käsitsi just niipidi kui tahad. Selleks otstarbeks oleks kasulik pildil kuvada mõnda abivahendit (Grid, Guidelines jne, kuidas kusagil).

Aga see pole veel kõik. Said näiteks hakkama suurepärase merepildiga, kuid oh häda, silmapiir paikneb kusagil äärealadel (või noh – kolmandiku peal nagu peab ;-)) ja on täitsa kumer. Või siis nõgus. Ka see viga on paremates programmides parandatav. Otsida tasub filtrite alt (Photoshopis näiteks Filter->Distort->), või siis mängid Trasform Tool-iga. Viimane on abiks ka kõiksuguste kergelt viltuste asjade sirgeks ajamiseks. Olgu selleks siis mõni äärealal asuv post, sein või inimene.

Kui see kõik tehtud, siis võiks su pilt olla juba üsna otse ja kõik vajalikud sirgjooned ka sirgjoonelised.

lõika ära kõik see, mis pildi keeramisel ja väänamisel üle jäi. Lisaks võid lõigata veidike ära ka täiesti kindalt nö üleliigset, kuid selles staadiumis tasub äralõikamisega veel suhteliselt tagasihoidlik olla, et pärast jääks piisavalt mänguruumi ja hiljem kahetsema ei peaks. Või mis veel hullem – algusest peale pildiga tegelema hakkama, sest lõpuks selgus, et see äralõigatud taevariba on just see kõikse olulisem komponent pildil üldse.

Üldiselt oleks siinkohas sobiv hetk ka järjekordse tagavarakoopia tekitamiseks, et edasised tõsisemad värvi jms korrektsioonid oleks vajadusel hilisemas järgus võimalik veel tagasi võtta. Nii et Save As… ja faili nimele näiteks laiend “_2”. Et säiluks ilmeksimatu side originaalfailiga, lihtsalt see “_2” näitab nö versiooninumbrit. Aga faili nimetamise süsteemi välja töötamine on juba igaühe isiklike harjumuste asi.

arvad ilmselt, et pilt juba hakkab looma. Aga ei hakka veel midagi. Siin etapis on õige hetk korjata pildilt ära kõiksugused artefaktid jms, mis pildil olema ei peaks. Olgu nende põhjuseks räpasest objektiivist tingitud plärakad pildil, halvemal juhul mõnu surnud sensoripiksel või siis DSLR-i puhul sensorisodi. Päevakorda võib kerkida ka mõni silmatorkavalt esile tükkiv muu “täpike” pildil – taustast eristuv kivike, kommipaber, ehitusdefekt või kasvõi vistrik portreteeritava näos.

Veidi suuremamahuliste eemaldustena võib esile tuua kõrrekesi, oksakesi jms, mis kipub sageli kusagilt servast kaadrisse ronima ja ei peaks seal tingimata olema. Eriti sage külaline on näiteks taeva taustal mõni mõttetu puuoks kusagil nurgas – ei anna pildile mitte kui midagi juurde, kuid serva päris ära ka lõigata ei saa, sest samas servas on ka midagi olulist. Seega tuleb muul moel lahti saada.

Ja loomulikult need kurikuulsad punased silmad. Kui oled vähegi kompaktkaameraga välgu abil inimesi pildistada üritanud, siis kindlasti oled kohanud.

Siin tulebki appi jälle digipimik oma arvukate tööriistadega. Väga lihtsatel programmidel paraku on võimalusi vähe, heal juhul on sisse ehitatud spetsiaalselt punasilmsuse vastu võitlemise vahend. Asisemad programmid aga omavad ka säherduste asjade jaoks mitmeid erinevaid võimalusi – Photoshopis on näiteks Clone Stamp Tool, Spot Healing Brush Tool, Marquee Tool jne. Loomulikult tasub alati piiluda ka menüüsse Filter.

on kätte jõudnud paras aeg timmida pildi heledust/tumedust ja kontrastsust ning lahti saada digipiltidega sageli kaasas käivast “hallist loorist”. Jällegi – eks igal programmil ole omad meetodid, on nii täisautomaatseid kui veidi rohkem sekkumist nõudvaid. Aga kindel võid olla, et igas fototöölust pakkuvas programmis midagi saab kindlasti ette võtta.

Kui rääkida jälle Photoshopist (CS2), siis näiteks kui pilt on tehtud kontrastsetes oludes (no näiteks mingi varjus olev maastik ja ribake ka heledat taevast, saab erinevusi tasakaalustada Shadows/Higlight tööriista kasutades (Image->Adjustment->Shadows/Higlight). Vastavad väärtused tasub seal jätta kindlasti alla 10 ühiku, vastasel korral on tulemuseks kaader mõnest sürrealistlikust multifilmist. Aga üldiselt on tegu väga kasuliku tööriistaga, mõned nimetavad seda koguni digitaalseks täitevälguks. Eks põhimõtteliselt seda tööd see teeb jah.

Kui aga üldine heledus/tumedus on niigi enam-vähem paigas ja ise palju ei viitsi vaeva näha, võid proovida ka käsklust Image->Adjustment->Auto Levels (Shift+Ctrl+L). Kui on selgelt näha, et programm pingutab üle, siis enda silmale sobilikuma tulemuse saad välja timmida Edit->Fade abil. See tööriist võimaldab viimati kasutatud käskluse mõju lisada või vähendada soovitud tulemuseni. Fade on üldse üks kasulik tööriist igas etapis, ükskõik kas keerad leveleid, lisad värvi või teravust. Kui tahad ise protsessi rohkem sekkuda, siis loomulikult on ka menüüvalik Image->Adjustment->Levels, kus saad käsitsi ette anda valge, musta ja neutraalse punkti pildil ning histogrammi abil soovitud tulemuseni jõuda. Ja ära ei saa unustada ka sellist suurepärast abivahendit nagu kurvid (Image->Adjustment->Curves). Aga sellest, mida ja kuidas seal täpselt tegema peab, mõni teine kord. Võimalusi on tohutult rohkem kui sa arvata oskad :-D.

Pilti on keeratud ja pööratud ja lõigutud. Hallist loorist oleme ka lahti. Mis siis nüüd?

tegeleme värvidega. Milleks? No hea küll siis, võibolla ei tegele ka. Sest lihtsalt pole vaja. Tänapäevad kompaktkaamerad reeglina krutivad värve niigi piisavalt, et midagi veel juurde keerata oleks juba liig. Samas mitte alati ja kõikides tingimustes. Seega kui tundub, et miskit nagu ikka veel puudu, otsi oma programmi menüüdest märksõnu Colors, Saturation jne. Halvimal juhul saad lihtsalt automaatselt värve lisada, paremal juhul ka korrigeerida ja muuta pildi üldist tonaalsust. Võid koguni mõnda värvi eraldi rõhutada või maha keerata jne jne jne. Photoshopis tuleb näiteks värvide keeramisele abiks varem mainitud Curves tööriist.

Aga jällegi, kui värvide rõhutamine pole eesmärk omaette, siis üle ei maksa pingutada, sest tulemus võib lõpuks olla koledam, kui sa arvata oskad ja mõjub lihtsalt ebaloomulikult. Kui värve üldse ei taha ja eelistad mustvalget, siis loe üht teist artiklikest (http://digistoop.trsm.eu/jutustoop/digipimik/mustvalgendamine/).

muuda kõike, mida veel muuta tahad. Äkki jääb silma veel mõni pisidetail, mis ei peaks pildil olema? Vaata pilti kriitilise pilguga ja mõtle, mida sa sellega vaatajale öelda tahad. Kas tervik on tasakaalus, miski ei häiri? Suurenda pilti 100% peale – kuidas on lood digimüraga? Kuna kompaktkaamerate sensorid on väga pisikesed, siis on müra vähegi kõrgema ISO korral kerge tulema. Nii et õhus on tõenäosus, et pildi veelgi paremaks saamiseks pead appi võtma mõne müra vähendava programmi. Või hoidma pöialt, et sinu poolt kasutavasse programmi on see juba sisse ehitatud.

Lisaks eelnevale on selles etapis jälle kätte jõudnud aeg salvestada vahekoopia. Ega see nüüd otseselt kohustuslik ei ole, ja alati isegi mitte otstarbekas, aga sõltuvalt senitehtud korrektsioonide mahust tasub ära. Sest

hakkame jälle pilti lõikuma. Siinkohas pead sa teadma, mida sa pildiga teha tahad. Kui tahad oma fotoalbumisse 10×15 cm väljatrükke, siis pead lõikama ühe küljesuhtega pildid, kui rahuldab 10x13cm, siis teistsugusega. Nii et kui saadad pildid trükki, siis pead arvestama, et enamik kompaktkaameraid teeb pilte küljesuhtega 4:3. Aga klassikalised 35 mm film ja sellest lähtuvalt ka traditsioonilised väljatrükid on küljesuhtega 3:2. Nii et sul on valida – kas lõigata oma pildid ise sobivasse mõõtu, usaldada see tee fotolabori hooleks (eriti ei soovitaks) või siis tellida pildid selliselt, et kahele poole serva jäetakse valged ribad ja kogu sinu kaader on kenasti pildil.

Enamik tänapäevaseid kompaktkaameraid annavad 15×23 cm pildi jaoks sobiliku punktitiheduse kenasti välja. Sealt edasi minnes võib klassikalisest 5-6 MP kaamerast juba veidi väheks jääda, kuid arvestades, et suurt pilti ei vaadatagi nina-vastu-lina, siis pole koduseks otstarbeks mingit probleem ka 4-5 MP kaamerast tulnud pildist A3 väljatrükk teha. Lähedalt vaadates varjualad ja üleminekud on veidi karvased, aga mõistlikult distantsilt jääb pilt igati nauditavaks.

NB! Parima trükikvaliteedi saamiseks peaksid arvestama järgnevate suurustega: 10x15cm – 1228×1818 pix (~2 MP)
15x23cm – 1830×2752 pix (~5 MP)
21x30cm – 2516×3570 pix (~9 MP)
25x38cm – 3036×4536 pix (~13 MP)

Või tahad hoopis oma arvutile taustapilti? Nüüd sõltub asi sellest, millist monitori ja mis seadetega kasutada. Kui on tavapärane CRT, siis enamlevinud resolutsioonid on 800×600 px, 1024×768 px, 1280×1024 px, 1600×1200 px jne. Kui on mõni edevam LCD, näiteks koguni laiekraan, siis pead lihtsalt seadetes järgi vaatama, mis resolutsioon sul parajasti kasutusel on.

Või kui pole mingi kindel küljesuhe üldse oluline, siis saad läheneda kunstiliselt ja lõigata pildi selliseks, nagu täpselt tahad. Kasvõi ruuduks. Peaasi, et pildil tuleks välja just see, mida sa tahad, et tuleks. Kui on vaja mingisse nö imeliku formaati lõigata, siis ära kõhkle seda teha. Liiale ei maksa muidugi ka minna, et formaat liialt sisu üle domineerima ei hakkaks.

Ilmselt on sul praeguseks hetkeks selge, mida sa töödeldud pildist saada tahad. Kas väljatrükki või siis hoopis näiteks internetis teistele demonstreerida. Viimasel juhul oleks otstarbekas pilti tunduvalt vähendada. Kuna enamlevinud ekraaniresolutsioon on endiselt 1024×768 px, siis võiks pildi pikim küll jääda alla 800 px. Tegelikult võiks läheneda veel veidike loomingulisemalt ja võtta aluseks see, et pildi horisontaalne külg (ehk pildi laius) jääks alla 800 px ja vertikaalne külg (ehk pildi kõrgus) jääks alla 600 px. Siis on enam-vähem kindel, et misiganes moel sa oma pilti internetis esitad, mahub see enamikele vaatajatest korraga ekraanile ära ja terviku nägemiseks ei pea kuhugi kerima.

Lisaks on vähendamisel selline väike boonus, et tunduvalt väheneb müra ja ka veidi fookusest väljast olnud pildist võib veel täitsa kena terava tulemuse saada.

Pildi vähendamiseks on enamikel programmidest kuhugi vähem või rohkem ära peidetud käsklus Resize. Reeglina on seal juba vaikimisi ees seaded, mis parima tulemuseni viivad.

peab lisama pildile ka veidi teravust juurde, et lõpptulemusel oleks rohkem jumet. Pole vahet, kas pilti on vähendatud või mitte, tibake teravust kulub ikka ära. Lihtsalt kogus ja seaded võiks veidi erinevad olla. Samas peab tõdema, et paljudel lihtsamatel programmidel on probleemiks seadete vähesus ja sellest tingituna kipuvad need reeglina pilte üle teravustama. Eriti käib see vähendatud piltide kohta, kus terve piksli suuruse ala kaudu lähenedes on tulemuseks üsna koledad halod pildil olevate joonte ümber.

Kui tulla taaskord meie sõber Photoshopi näite juurde, siis seal on selleks tarbeks koguni terve rida võimalusi. Esimese sammuna suurenda pilt 100% juurde, sest vaid nii näed teravustamise tegelikku efekti. Klassikaliselt on olemas tööriist Filters->Sharpen->Unsharp Mask… Selle peale avaneb väike aknake, kus näed osa pildist ja selle all muuta kolme väärtust – Amount (näitab lisatava teravuse “kogust”), Radius (näitab, kui palju mõjutab teravustamine lisaks servaalal olevale pikslile ümbritsevaid), Threshold (näitab, kui palju peab üks piksel teisest erinema, et seda käsitletaks kui serva ja hakatakse teravustama). Täismõõtudes pildi puhul hoia Amount olenevalt pildist vahemikus 50-200%, Radius 1px ümbruses (kindlasti mitte üle 4px) ja Treshold vahemikus 0-4px (vahel ka veidi rohkem, kuni 20px). Kuva aknas oleval pildil klõpsates ja hiirekõrva all hoides näed algset pilti ja saad seda mööda akent ringi lohistada, et pildi teisi osasid vaadata. Nii saad hinnata lisatud teravuse mõju ja vastavalt sellele midagi lisada või vähendada.

Mõned soovituslikud seaded teravustamiseks:

Pehmejooneline objekt (lapsed, loomad, lilled): A 150 %; R 1px; T 10 px.
Portreefoto: A 75 %; R 2 px; T 3 px.
Keskmise tugevusega (arhitektuur, maastikud): A 225 %; R 0,5 px; T 0 px.
Maksimaalse tugevusega (udused pildid, palju konkreetseid jooni): A 65 %; R 4 px; T 3 px.
Universaalne (toimib enamikel juhtudel): A 85 %; R 1 px; T 4 px.
Veebigraafika (vähendamise tõttu uduseks muutunud pildid): A 200 %; R 0,3 px; T 4 px.

Aga see pole veel kõik, alates Photoshop CS-ist on olemas ka uus tööriist Filters->Sharpen->Smart Sharpen. Kuid see jäägu juba igaühel avastamisrõõmuks, üldised põhimõtted on sarnased Unsharp Mask-iga. Ise ma viimasel ajal ainult seda kasutangi. Nagu varem juba juttu oli, siis ka pärast teravuse lisamist võib päevakorda tulla Edit->Fade kasutamine, et mõju kogu pildile veidi vähendada. Tihti muudetakse selle käigus hüpikmenüüst Mode Luminosity peale, et vähendada võimalust soovimatute halode tekkeks. Ühesõnaga – katseta.

salvesta oma pildist järjekordne, seekord siis loodetavasti lõplik koopia, mis läheb trükki või internetti või mida iganes sa parajasti oma pildiga teha plaanid. Siinkohas peaks ehk rääkima ka värviprofiilidest ja muust sellisest, kuid ilmselt ei tasu hakata asju liiga keeruliseks ajama, tekitab ehk rohkem segadust kui kasu. Ma loodan, et senikirjeldatud töövoo läbimisel on tulemus juba parem kui ilma oleks, nii et monitori, printeri ja pildi värviprofiilide ja nende kokkusobivuse kohta loe tõsise huvi korral parem kusagilt mujalt.

tegelikult polegi midagi enam öelda, aga tosin etappi tundus lihtsalt kenam kui üksteist.

Ahjaa, üldise soovitusena tasuks alati tutvuda PÕHJALIKULT nii oma kaamera kui ka järeltöötluseks kasutusel oleva programmiga – RTFM ja UTFG – et teada kasutusel olevate vahendite võimalusi ja piire.

Kõiksugused automaagilised funktsioonide on kenad küll, ja paljudel juhtudel ajavad asja ära, kuid siis võiks ju juba pildi tegemise ka mingile robotkaamerale jätta.

Digipimik on täpselt samasugune osa tööprotsessist nagu päästikule vajutamine – pildi põhiolemuse paned küll selle tegevusega paika, kuid lõpliku sõna ütled pimikus.


Eelneva teksti kirjutamiseks on kasutatud lingiSTOOP’is toodud materjalidest ammutatud teadmisi, autori enda kogemusi ning tibake ka üht suurepärast raamatut: Kelby, S. 2005. The Photoshop CS2 book for digital photographers. New Riders / Peachpit, USA, 459 pp.

3 thoughts on “digipimiku töövoog

  1. Pingback: .:. digiSTOOP v3.0» Blog Archive » suhe, küljesuhe

  2. Pingback: .:. digiSTOOP v3.0» Blog Archive » horisontaalimine

  3. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply