g3 VS k10d 2

g3.jpgVSk10d.jpg

Olles alates 2003. aasta sügisest kasutanud digikompakti (Canon Powershot G3), oli käesolevaks aastaks kogunenud juba kuhjajagu pilte ja ilmselt oli jäänud vähe erinevaid seadistusi, millega poleks juba eksperimenteerinud. G3 on igati aus ja hea kaamera, kuid nagu digikompaktile omane, oma teatavate piirangutega. Kuid loomulikult ka plussidega. Aga sellest kõigest juba hiljem lähemalt.

Nii või teisiti hakkasid teatud asjad piirama ja kuna kaameral vanust ka juba üksjagu, siis liikusid juba 2006. aastal mõtted peegelkaamera soetamise poole. Kuna senine kogemus Canoniga oli igati positiivne, siis peamiselt sai ka sama firma DSLR silma peal hoitud. Aga kui 350D oli mõistlik, siis 400D pakkus juba kerget pettumust. Ja 30D jäi eelarve piirist selgelt välja. Ja siis kuulutas Pentax välja K10D… pärast tehnilise infoga tutvumist oli selge, et seda tahan mina proovida. Ja nii saigi.

Loomulikult saan ma aru, et võrrelda mitme aasta tagust G3 ja nö tehnika viimast sõna K10D-d on tiba tobe, aga ega käesoleva kirjatüki eesmärgiks ei ole anda 1:1 võrdlust või ülevaadet, vaid anda aimu tunnetest ja mõtetes mis on tekkinud digikompaktilt digipeeglile üle kolides. Äkki on mõnel tulevasel analoogilise otsuse langetajal sellest kirjatükist veidi abi.
Välimus ja ergonoomika

2_g3.jpg VS 2_k10d.jpg

G3 puhul on tegu robustse, kandilise karbiga, mille ainuke puudus on värv – ma ei ole eriti hõbedaste asjade fänn, kui tegu just päris hõbedaga pole. Käepide on olemas, mitte teap’ mis suur, aga sellise kaaluga kaamera jaoks piisav. Kuna pidevalt on mul ees ka adapter tube, siis ka sellest on vajadusel mugav kinni hoida. Nii et käespüsimise üle ei kurda, nagu ka nuppude paigutuse vms üle. K10D on juba tiba teine tükk. Kaalu kordades rohkem, soliidne mattmust, kummise käepideme ja tagaküljel oleva pöidlatoega. Igast nurgast mõeldud sellele, et käes püsiks. Ka nuppude üldise paigutuse üle ei saa nurised, kust ja kuidas midagi leida, on juba harjumuste küsimus, aga sellest veidi aja pärast. Nii et kui nüüd võrrelda kumb kaamera on nö tõsiseltvõetam, siis läheb auhind küll K10D käsutusse – näeb välja nagu päris. G3 oli ka kena kaamera ja puha, aga nüüd seda kätte võttes tundub veidi mänguasjalik ja kerge karbike. Samas mitte piisavalt kerge ja väike, et näiteks taskusse panna.

Menüüd ja nupud

3_g3.jpg VS 3_k10d.jpg

Nagu ikka ei toimu üleminekud ühe loogikaga vidinalt teisele päris valutult. Ja käesoleval juhul mitte otseselt fotograafilises mõttes – manuaalrežiimi on ikka manuaalrežiim ja avaprioriteet on avaprioriteet. Pigem pidid muutuma harjumused. Ei saa midagi ette heita Pentaxi menüüsüsteemile – see on kenasti umbes analoogilise loogikaga kui Canoni oma – kuid nuppude paigutust ja see, mida miski nupp teeb, erineb juba suuremalt. Asi, mis alguses kõige rohkem (ja vahel veel tänini) peavalu valmistas on see, et K10D-l on mitu nö mehaanilist lülitit. G3-l piirdus see ühega – režiimivaliku kettaga. Aga K10D on lisaks sellel mehaanilise lülitiga ka särimõõterežiimi valimine, teravustamisala valimine, SR ning loomulikult ka teravustamisrežiimi valimine. Viimased on muidugi sellised asjad, mida G3 ei olnud, aga vähemalt SR võiks olla küll mittemehaaniline, ehket vaikimisi on välja lülitatud, kui tahan siis lülitan sisse.

Säri mõõtmise ümberlülitus

4_g3.jpg VS 4_k10d.jpg

Enim probleeme (ja kehvasid pilte) on põhjustanud eelkõige vale särimõõterežiim – lihtsalt eelmisest sessioonist on hoob jäänud näiteks punktmõõtmise peale ja järgmisel korral läheb meelest ära tagasi lülitada – G3 puhul oli vaikimisi valikuks multi-segment mõõtmine, mida sai muuta vastavat nuppu korduvalt vajutades, siis ketras lihtsalt kolme erineva režiimi vahel. K10D kaamera taaskäivitamisel paraku hooba algasendisse tagasi ei klõpsa… Aga eks see ole rohkem harjumustes kinni, kuigi endiselt tundub G3 lahendus selles osas mugavam.

Sarivõttele ümberlülitus

6_g3.jpg VS 6_k10d.jpg

Teine asi, mis IMO G3-l oli lahendatud palju mõnusamalt on sari- ja aegvõtetele ümberlülitus. G3 omas selleks korpusel spetsiaalselt nuppu, millele 1x vajutus viis sarivõtterežiimi ja 2x vajutus aegvõtterežiimi. 3x vajutus viis algusesse tagasi. K10D paraku tahab menüüdes ringi surfamist, nii et käsikaudu väga enam ei muuda. Väga kahju, et hoolimata tõesti laialdastes seadistusvõimalustest ei ole jäetud korpusele eraldi nupukest, mille funktsioone saaks kasutaja vastavalt soovile muuta. Ma näiteks täitsa lõdva randmega tõstaks särikahvli asemele sarivõtte. Nii et nüüd ma paraku pildistangi jooksvalt sarivõtterežiimi, sest kunagi ei tea millal vaja läheb, ja siis pole ilmselt menüüst otsimiseks aega. Paraku kaasneb sellega aga kohatine piltide rohkus, sest ei suuda ka tegeliku vajaduse puudumisel loobuda paari kaadri tegemisest, nii igaks juhuks. Kah vast vana harjumus, mil kaamera oli aeglasem ja hetke tabamiseks pidi terve seeria tulistama. K10D puhul seeria paraku lõppeb alles kaardi täitumisega :-s.

Pildistamiskõrgus

5_g3.jpg VS 5_k10d.jpg

Kuigi G3 omas ka optilist pildiotsijat, ei leidnud see just tihti rakendust. Sel lihtsalt põhjusel, et G3 omas ka pööratavat ekraani, mis võimaldas väga kerge vaevaga teha pilte misiganes kõrgusest ja misiganes nurga alt. Ise võis sisuliselt rahulikult seista, ei pidanud koogutama või kükitama, et ka madalamalt mõni klõps teha. Ja seega olin ma harjunud pilte tegema üsnagi madalalt, reeglina kusagilt kõhu kõrguselt. Ja pilte nägema ka sellest kõrguselt. Nii et nüüd tunnen ma ennast fotograafilises mõttes lausa hiiglasena – kõik pildid on tehtud nii kõrgelt – nii kõrgelt… Ja selleks, et midagi maalähedaselt pildistada peab tegelema aeroobikaga. Ma saan aru küll, et milleks fotograafil siis põlved on, kui ta neid ei kasuta, aga alati pole võimalust või tahtmist ringi roomata. Aga pole parata – peab kõrgustega harjuma või siis huupi tulistama ja lootma parimat. Esialgu sai isegi kaalutud millegi taolise (http://www.zigview.co.uk/) hankimist, kuid hind on räme ja ilmselgelt ka kvaliteet kaheldav. Teine variant oleks mõni Olympuse Live-view kaamera, aga miskipärast uued mudelid tehti staatilise ekraaniga. Eks peab harjuma ja tuleviku ootama…

Muud ettetulevad asjad

9_g3.jpg VS 9_k10d.jpg

Aga nii või teisiti on K10D üksvinge kaamera. Põhjused, mispärast sai valitud, on ennast igati õigustanud. Näiteks nn hyper-program. On ikka kuradima mugav küll, et saab rahulikul valida kas muuta säri või ava ja siis ühe nupulevajutusega optimaalsed seaded ette tagasi. Paljuski olengi seda režiimi kasutanud, vaheldumisi klassikalise avaprioriteediga. Pole ju mõtet alati avaprioriteeti kasutada, kui lisavõimalusena saab vajadusel ka säri seada. Ja kui valgusolud peaks järsult muutuma, siis naksti sobivad seaded ette, millest vastavalt soovile ühte või teist seadet edasi kruttida. Ja paralleelselt saab veel exposure’t ka ühele või teisele poole keerata.

Järgmine huvitav võimalus on ISO-prioriteet. Seda pole veel väga palju vaja läinud, aga kiirestvahelduvates valgustingimustes pildistamisel peaks üsnagi abiks olema.

Muudest arvukates seadmisvõimalustest ei räägigi – pea iga programmi puhul saab valida mida miski ketas teeb.

Kuna G3 oli teada tuntud rahulik kaamera, siis ei oska ka K10D kiirusele miskit ette heita, ainult tulista kui vaja. Eriti mõnus on sarivõtte kiirus ja kestus (jpg puhul piirab vaid kaardi suurus). Ainuke probleem on, et vahel kipub liiga palju faile korraga tekkima. Kesse neid pärast kustutada jõuab…

8_g3.JPG VS 8_k10d.jpg

Müra on ka igati mõistuse piires, minu jaoks on ka ISO1600 tehtud pildid igati söödavad. Mis pole ju ka imekspandav, sest G3 müra algas juba ISO100 juures ja ISO400 pildistamisel polnud üldse mõtet – samahästi võis siis juba pildi käsitsi üles joonistada, isegi minusuguselt kunstikaugelt inimeselt oleks ilmselt parem tulemus tulnud.

Lisavarustus on samuti üks aspekte, mida võrrelda. Loomulikult on peegliga üksjagu teised lood (paraku ka hinna osas :-D), aga ikkagi. K10D ees kasutan hetkel Sigma 17-70 toru, mis, nagu ma hiljem avastasin, annab üsna sama vahemiku mis G3 puhul viimasel ajal kasutusel olnud 0.7x lainurkkonverteriga. Ehk siis K10D 25.5 – 105 mm VS G3 24.5 – 98 mm. Seega vähemalt tunnetus selles mõttes on sama. Aga mis seal pattu salata, kui G3 puhul telet eriti juurde ei tahtnudki, siis K10D puhul kuluks üks 70 – 200 mm toru veel ära küll. Tänu M42 adapterile vana hea 200 mm Jupiter käib ette küll, aga loomulikult täismanuaalsena. Ja äärmuste vajadust aitab rahuldada MC MTO-11 10/1000, mis küll pole mõeldud kiirete obejktide tabamiseks, aga mängimiseks täitsa huvitav.

10_g3.jpg VS 10_k10d.jpg

Makrotamise seisukohast on G3-l tugev pluss – pööratav-keeratav ekraan. Ei pea nägupidi mudas vedelema, et pilt kätte saada. Nüüd peab… kuna G3-le sai pööratud kujul vene rauda ette kruvides tõesti makrovõtteid teha (mitte lähivõtteid), siis sai sellega tabatud nii mõnedki (vähemalt minu arust) kenad kaadrid. Aga õnneks sobib sama raud ka K10D-le ette, nii et kombineerides vaherõngaid ja kahte üksteise ots kruvitud objektiivi on tulemus peaaegu samas suurusjärgus. Ja lõpptulem tegelikul kvaliteetsem ning järeltöötluseks rohkem võimalusi pakkuv – kuna puudub G3 puhul tekkinud vinjeteerumine ning pildid on 4MP VS 10MP, siis kannatab see kõik tunduvalt suuremat hilisemat (ümber)kadreerimis võimalust ja loodetavasti ka suuremat väljatrükki.

Kuigi G3 omas välgutalda, olin ma liigne ihne, et sinna ka mõni väline välk osta. Ja kuna kaamerasisesed välgud on reeglina üsna mõttetud, siis olen harjunud ilma läbi ajama, kompenseerima valguse puudust muude vahenditega. K10D puhul see trend jätkub – aga siiski on mingis perspektiivis ka välk kavas. Sest valgust on nüüd eriti vähe… lihtsalt G3 on pisikese sensoriga lubas kenasti kasutada ka väga lahtiseid avasid – teravussügavus jäi küllaltki suur nagunii, siis K10D puhul tähendab lahtine ava ikka tõeliselt väikest teravussügavust. Ja kinnisem ava tähendad teadagi mida – et valgust on veel vähem.

G3 ühe plussina saab esile tuua sisemist ND filtrit. Oli ikka mõnus küll säraval päeval menüüst asi sisse lülitada ja soovikorral lahtise avaga edasi klõpsida. Kui veel CP ette keerata, siis kannatas isegi päikeselisel talvepäeval küllalt pikka säri kasutada nt voolava vee pildistamise vms. Peegelkaamera puhul seda rõõmu muidugi pole, mine aga poodi ja osta filter, mida siis soovikorral saab ette kruvida.

Ja noh loomulikult veel üks kompaktide iseloomulik plussidest – vajadusel saab ka videot salvestada. Jajah, ma tean küll, et video tegemise osta videokaamera (või noh, tänapäeval telefon :-D) ja bla-blah, aga kesse ikka viitsib kahte kaamerat kaasas tassida. Selleks et mõnes iseloomulikust situatsioonist väike heliga videoklipp tekitada käib ju digikompakt küll.

Lõppsõna

7_g3.jpg VS 7_k10d.jpg

Eks sellist loetelu võiks jätkata veel pikkadeks lehekülgedeks, aga aitab vist kah. Nagunii keegi siiani ei viitsinud lugeda. Ah sina ikkagi viitsisid? Sohoh… no mine parem õue ja premeeri ennast mõne ilusa pildiga, ükskõik mis kaamera sul juhtub olema. Sest juba vanad eestlased teadsid, et mitte tehnika ei tee pilti vaid inimene. Ja nii ongi.

Mõlemad kaamerad on asised omas elemendis ning kui tead kaamera piire ja võimalusi, siis ei jäägi üks pilt, mis vaja teha, tegemata. Need pildid, mida teha ei saa, ilmselt ei olnudki määratud pildiks saama…

P.S. Endiselt ei pea ma õigeks digikompaktide seebikarpideks kutsumist ning minu süstemaatika järgi teevad seda ainult:

a) ebakompentented tegelased, kelledel pole ilmselt aimugi kuidas see nimi on üldse kasutusele on tulnud. Milline iganes tänapäevane digikompakt on kõike muud, kui seebikarp selle fotograafia-alases tähenduses;

b) vannabiid, kes arvavad, et peegelkaamerat omades on nad hoobilt tegijad fotograafid.

2 thoughts on “g3 VS k10d

  1. Pingback: Pentax K10D VS K20D VS K-7 « .:. digiSTOOP v4.0

  2. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply