piltide küljesuhtest 1

loosalu_9_6_ruut.jpgMa ei tea kuidas teistega on, aga mind hakkas huvitama inimsilm ja taju – kuidas näeb silm piltide kuju ja külgede pikkuseid ning milline küljesuhe tundub silmale kõige “õigem”.

Mõnede aastate eest, kui algas minu tee digifotograafia juurde, pildistasin digikompaktiga, mis tootis kenasid 4:3 küljesuhtega pilte. Nüüd on kaamera, mis teeb klassikalisi 3:2 küljesuhtega pilte. Pole vahet? Ma arvasin ka nii.

Ühesõnaga oli (on?) mul kombeks lõikuda pilte arvutis just selliseks, et toetaks maksimaalselt pildi kompositsiooni, olgu selleks ruut või mingi suvalise küljesuhtega riba. Ja imestasin, kui kusagil pildihindamiskeskkonnas keegi kellegi pildi kallal nurises, et isegi 4:3 küljesuhe riivab silma, ei tundu nö “loomulik”, et talle meeldib 3:2. Tundus täieliku pseudoprobleemina – miks peaks veebipildi puhul küljesuhe kedagi kottima, kama kaheksa ju. Oleks jutt väljatrükist, siis veel, sest seal saab omad piirid fotopaber, aga see on ka kõik. Nii et pidasin seda mingiks luuluks, mille tingib aastakümnete pikkune kogemust filmile pildistades vms. Et silm lihtsalt on pikaajalisest kindla küljesuhtega piltide vaatamisega ära harjunud ja ei osata enam raamist välja murda.

Aga asjad on minujaoks muutunud miskipärast. Olles nüüd mõned kuud pildistanud 3:2 formaadis pilte, avastasin end ühel hetkel pilte arvutis veebi panekuks ümberkadreerides alateadlikult umbestäpselt analoogilist küljesuhet hoidmas, isegi kui pildi kompositsiooniga sobiks miski muu. Ja mis kõige ilmelikum – 4:3 küljesuhe tundub isegi veidi ilmelik ja võõristust tekitav, pildil nagu oleks midagi puudu… või siis üle, nii et tahaks kohe servasid lõikuma asuda. Asi ei saa ju olla selles, et ma selle mõne kuuga nüüd hirmsasti ära harjusin teise kujuga pilte vaatama vms. Enne olin mitu aastat rahulikult lõikunud nii nagu vaja, ja nüüd järsku mitte.

Kirjutasin isegi üldsemittevägaammu (eelmise aasta lõpus) ühes jutukeses, et

… Või kui pole mingi kindel küljesuhe üldse oluline, siis saad läheneda kunstiliselt ja lõigata pildi selliseks, nagu täpselt tahad. Kasvõi ruuduks. Peaasi, et pildil tuleks välja just see, mida sa tahad, et tuleks. Kui on vaja mingisse nö imeliku formaati lõigata, siis ära kõhkle seda teha. Liiale ei maksa muidugi ka minna, et formaat liialt sisu üle domineerima ei hakkaks….

Nii et korraldame väikese eksperimendi – võtame ühe ja sama pildi ning vaatame mis lugeja asjast arvab. Saabki teada, kas keegi üldse loeb või kedagi üldse kotib.

Nii et siis. Kumb pilt on silmale parem vaadata, kas:

näide 1

a)

3-2_suhe-2_f.jpg

või

b)

4-3_suhe-3_f.jpg

näide 2

a)

3-2_suhe-4_f.jpg

või

b)

4-3_suhe-45_f.jpg

Teine fenomen, mis silma on jäänud seisneb selles, et portreeformaadis pilt tundub alati kuidagi piklikum kui maastikformaadis. Nii et vaba käega lõikumisel lõikan vertikaalformaadis pildi alati veidi rohkem ruuduks kui horisontaalformaadis. Ja nüüd võrdle portreeformaadis pilti eelnevatega, kas ei tundu küljesuhe veel suurem (tegelikult on täpsed samad pildid mis eelmised, lihtsalt teistpidi keeratud):

a)

3-2_suhe-4_port_f.jpg

ja

b)

4-3_suhe-45port_f.jpg

Vot nii. Minu arust ikka naljakas asi see nägemine. Järjekordne tõestus, et ära usu oma silmi, usu joonlauda. Või umbes nii.

Aga igatahes oleks kommentaaridest väga kena lugeda teie arvamusi, et kas olen mina ainuke loll, kellele selline mõte on pähe tulnud. Ja sellest, milline küljesuhe teile meeldib. Kommenteerida saad siin.

One comment on “piltide küljesuhtest

  1. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply