kolmandikureegel 2

vil_udu_2.jpgTegelikult oli kunagi plaanis kirjutada miski põhjalikum heietus kolmandiku reegli ja kuldlõike ja muudel taolistel kompositsioonilistel teemadel. Aga paistab üsna läbileierdatud asi juba olevat, isegi maakeeli leiab ühtkomateist. Seega teen hoopis lühiülevaate :-p

muidugi seda, et tegu on soovitusliku, mitte kohustusliku reegliga. Ja pildi kompositsiooni valikult võiks (või peaks) selliselt paigutamine toimuma pigem alateadlikult, mitte kohustuslikus korras mingite abijoonte järgi.

vahe2mmelg_3.jpg seisneb asja idee lühidalt öelduna selles, kuidas inimese silm pilti vaadates liigub ja millised proportsioonid tunduvad kõige loomulikumad. Siinkohas tuleb mäng kuldlõige, mille kohta saab lugeda siit, siit, siit ja siit. Üldistades saab vast öelda, et kolmandikureegel on kuldlõige lihtsustatud kujul. Silma järgi mingit lõik intuitiivselt kolmeks jupiks jagada on tunduvalt lihtsam, kui 1,618033988-ga korrutades, jagades, liites ja lahutades :-).

siis kolmandikureegel. Väga lihtne – jaga oma kaader nelja sirge abil mõtteliselt üheksaks ruuduks ja paiguta olulised objektid sirgete lõikumiskohtade lähedusse. Ja ongi surematu teos sündinud. :-p

uduliin.jpgtea, et kolmandikureeglit kasutatakse tihti maastikufotograafias (näiteks horisondi paigutamiseks) ja portreefotograafias (näiteks silma(de) asukoht kaadris). Kusjuures horisondi kolmandiku peale paigutamine aitab paljudel juhtudel kenasti pilti paremini tasakaalu vedada. Kui just ei ole keskne kompositsioon eesmärgiks omaette.

v6rrid_17.jpgvõta teadmiseks, et kolmandikureeglit tasub ka liikuvate objektide pildistamisel meeles pidada – kuna liikumissuunas tuleb nagunii vaba ruumi jätta, siis paigutada parem kohe objekt keskohast veelgi kaugemalt. Vahel liiga kiiresti liikuva objekti puhul selliselt tabamine küll ei pruugi kohe õnnestuda, siis tuleb appi hilisem korrigeerimine lõikamise näol. Aga ka selleks peab algmaterjal olema piisavalt hea.

arvesta, et sama kehtib ka elusolendite pildile paigutamise puhul – kui tegu pole päris otsevaates portreega, vaid veidigi küljelt võetud kaadriga, siis tasub pilgu/liikumise suunas rohkem tühja ruumi jätta kui tahapoole. Selle kohta väike näide ka.

n2idis_keskel.jpg VS n2idis_kolmandik.jpg

Kaks üsna järestiku tehtud kaadrit. Ühel juhul keskse kompaga, teisel juhul kolmandiku kanti paigutatud. Kumb on parem? Muudele võimalikele häirivatele detailidele ärgu palun tähelepanu hetkel pööratagu, no ei leidud ilmekamaid näiteid…

egsn_fr_4.jpgpeab rõhutama, et paljudel juhtudel tasub kindlasti kaaluda kaamera teravustamispunkti valikut – kasutades keskmist punkti on küll piisava aja olemasul võimalik objektil teravustada ja siis kaader ümber komponeerida, kuid vahel seda aega äkki pole. Või näiteks statiivilt pildistades pole ju suurt mõtet kaamerat muutkui paigast ära nihutada. Siis on lihtsal kasutada kohe teravustamispunkti, mis asub tsentrist kaugemal, just seal, kuhu tahad lõpptulemusel oma tähelepanuobjekti paigutada. Või kolmas variant – kasuta käsitsiteravustamist.

aitab sellest jutust küll, sest kolmandikureeglist on netiavarustes päris palju lugeda, siis sellest pikemalt ei jahu. Näiteks siit, siit, siit ja loomulikult siit.

Räägiks hoopis mõne sõna sellest, mida juba valmis kaadriga peale hakata, kui kohe üldse mitte kompa ei meeldi.

sirelan_21_joontega.jpgava Photoshop ja leia, et seal saab üsna lihtsalt pildile tõmmata abijooned, mille abil kompositsiooni kolmandike peale sättimine on lapsemäng.

Mine Edit -> Preferences -> Guides, Grids & Slices. Selle peale avanab dialoogiaken, kus alajaotuses Grid muuda lahtris Gridline every: väärtuseks 33.3 ja ühikuks percent. Subdivision väärtuseks anna 1 (vaikimisi on 4). Klõpsa OK.

Pildiga ei juhtunud midagi? Veel ei pidanudki. Nüüd mine menüüsse ja klõpsa View -> Show -> Grid (Ctrl + ‘). Ja peakski su pildil olema kenasti kolmandike kaupa võrgustik peal. Nüüd ei jäägi müüd üle kui pilt sobivaks lõikuda, võrgustika jääb ise kolmandikude peale püsima.

kivkunn_2.jpgvaatasin huvipärast pildiSTOOPi pildid ka läbi, ega tõupuhtaid kolmandike teap’ mis palju polegi. Samas ei saagi (ja ei tohigi) mingi säärase reegli järgmine olla eesmärgiks omaette, vaid vahendiks.

Üks asi, mis enda piltide puhul selgelt silma jäi, on, et tegelikult meeldib mulle vist asju isegi keskmest veidi kaugemale paigutada – umbes veerandiku peale. Nii et hoopistükis veerandikureegel. Njah… Igatahes oli täitsa huvitav piltidele ülalkirjeldatud meetodi abil võrgustik peale panna ja neid natuke ringi lõikuda ja vaadata mis juhtub. Mõnel juhul juhtus vist paremaks minema küll.

Nii või teisiti – mõningaid näiteid sealt igatahes leiab, osad paremad ja osad halvemad.

tekkib küsimus, et kus on kogu loo moraal? Lihtne – mängi oma kaadriga ja sinna paigutatud kraamiga. Tee nii keskse kompositsiooniga, kolmandikureegliga, kui üldse ilma reeglita. Oma tuba, oma luba. Ja pärast tulemuste analüüsimiseks on võrgustiku kasutamine täitsa põnev. Mul oli küll huvitav.

2 thoughts on “kolmandikureegel

  1. Pingback: Fototöötluse kodune ülesanne | Digitaalse meedia sisutootmine

  2. Pingback: Nutikas = fotokas | Nutikad telefonid

Leave a Reply