Pentax VS täiskaader I 1

kivkunn_4.jpg… täiskaader ühesõnaga. Ja sel korral jutuks selline hüpoteetiline asi, nagu Pentaxi täiskaader. Kusjuures isegi legend 645D-st pole veel siiani surnud ning tõuseb ikka siin-seal aegajalt päevakorda. Ja seda kas sel nädalal, seda Pentaxi ühe bossi suu läbi. Oli arusaadava? Tore. Aga kui ei olnud, siis siin on tõlge. Pika jutu lühikokkuvõtte täiskaadri valguses on, et FF ei ole hetkel prioriteet #1, kui üldse suurema sensori poole, siis 645D lõpuleviimine. Ja et 2009. aasta kevadel on jälle uusi uudiseid oodata. Ilmselt siis K30D ja K300D väljatulemine, aga misiganes nende nimeks ka saab, APS-C mõõdus sensoriga  on nad igal juhul.

Aga ikkagi iga suurema tehnoloogiamessi ees käib paljudes foorumites elav arutelu teemal, et kas sel korral nüüd tuleb FF ja palju neid MP ikka on ja mida kõike veel. Eks fantaseerida ja erutusest kilgata võib ikka, aga huvitav kui mitu inimest neist sajast arutajast läheksid siis kohe ka poodi ja täiskaadriga Pentaxi kaamera endale kohe ka ostaks. Las ma pakun.. ee… hmm… üks? Mitte ükski? Pigem vist viimast. Mitte et mul midagi täiskaadri vastu oleks, kuid asjaolusid arvestades komplitseeriks see liialt asja. Kuid sellest juba  lähemalt järgmisel korral. 😉

Mul pole muidugi mõtet jalgratast leiutada. Minu arust üks parimaid kokkuvõtvaid kirjutisid sel teemal avaldati hiljaaegu ühes blogis nimega Pentax DSLR. Põhimõtteliselt olen ma pea’ 100% nõus kogu selle kirjutisega: Do You Really Need a Full-Frame Camera? Article by: Miserere.

Ühesõnaga selles artiklis arutletakse selle üle, kas me ikka tõepoolest  üldse vajama täiskaadrit ning üritatakse vastata peamistele argumentidele, mis innukatel täiskaadriihalejatel tavapäraselt varnast võtta on. Nagu –

Lainurk ei ole piisavalt lai

pranglimine_40.jpgSee nurin vastas tõele päris digiajastu alguses, kui ei olnud veel piisavalt spetsiaalselt digikeredele mõeldud objektiive. Nüüdseks on olemas laias valikus standartsuume, mis algavad 18 mm (või siis veidi kallimad 16 mm juurest) ning mis 1,5-1,6 korrutades annavadki kenasti klassikalise 28 mm, mis filmiajastul oli standartsuumi tavapäraseks alguseks. Ning lisaks selle on tänapäeval olemas suurepärased lainurgad – Sigma 10-20mm, Pentaxi 12-24mm jne ning just-just tulid Pentaxi bajonetile välja ka Sigma 4.5mm objektiiv. Ikka pole piisavalt lai või?

Fookuskaugused on valed

egsnrtr_041.jpgNo tegelikult ju ei ole, 50mm objektiiv on endiselt 50mm objektiiv, lihtsalt vaatenurk on tänu pisemale sensorile muutunud. Nii et ka see jutt on pigem sisseharjunud vaatenurga ihalejate nurin, sest uued DA ja DA* obejktiivid asendav reaalse vaatenurga poolest vanu standardeid täielikult. Ja vanade armsate Limited seeria objektiivide puhul tuleb lihtsalt veidi ümberharjuda kui uusi objektiive osta ei raatsi.

Kontroll teravussügavuse üle on kadunud

makrotus_10.jpgKontroll pole küll kuhugi kadunud, aga tõepoolest on väiksema sensori puhul teravussügavus 1,6 korda suurem, kui täiskaadri puhul sama ava korral oleks. Aga see muutub ju määravaks ainult ekstreemsetes oludes, kus on vaja tõeliselt “õhukest” teravust. Kui tihti (ja kui paljud üldse) pildistavas F/1.2 objektiiviga, ja seda maksimaalselt5 lahtise ava juures. Ilmselt suhteliselt väike % kaadritest, kuid kas ka määrav? Võib ju vaadata ka sellest vaatenurgast, et sama ava juures saavutatav suurem teravussügavus on hoopis positiivne asi, sest valgust on sama palju, aga tõenäosus teravus just õigesse kohta saada on 1,6 korda suurem.

Väiksem sensor annab mürasema pildi

ymberj2rve_48.jpgTõsi. Sama pikslite arvu juures on pilt tõesti mürasem, sest pikslid on pisemad. Aga mürasus ei suurene 1.6 korda (nagu on pikslite suuruse erinevus) vaid ruutjuure funktsiooni abil ehket umbes 1.26 korda. Seega kui tegu oleks täpselt samal tehnoloogial põhinevate ja sama tarkvara poolt juhitavate sensoritega, siis täiskaadri ISO100 oleks võrreldav APS-C sensori ISO200 tulemusega. Aga reaalsuses saab lõpptulemuse mürasuse seisukohast palju määravamaks hoopis kaamera tarkvara kui see 1,26 kordne pikslite erinevus. Ja APS-C senosriga kaamerad on viimasel ajal teinud läbi tõsiseid arenguid ka müra kontrolli alla saamise vallas. Tõstku käsi püsti kes on pildistanud näiteks ISO6400 või ISO3200 filmile ;-).

Väiksem sensor annab väiksema resolutsiooniga pildi

egsnrtr_027.jpgKah mõneti tõde. Kuid kui väike on väike ja kui suur on piisavalt suur? Ei usu, et a la 100MP ja vastavalt sellele ka failina üksjagu suurust omav pilt igapäevaseks kasutuseks just unelmatevõimalus oleks. K20D on 14.6MP ja see ei ole ju hetkeseisuga enam suurim MP arvuga APS-C sensor. Seega mis puudu on? Miks pärismaailmas on tavakasutajal vaja nii suurt faili? Et 10×15 väljatrükke teha või? Teisalt aga juba 4MP sensoritega digikompaktide (mille sensor on ju füüsiliselt veel tunduvalt väiksem) ajast kaasas käinud jutt, et “nüüd on selle sesnorimõõdu MP arvu tehnoloogiline piir saavutatud, edasi tuleb sensoreid suurendama asuda” paistab mitte pädevat, sest ka kompaktide maailmas pole 10MP enam mingi eriline näitaja. Ja ilmselt oleks kõigile hoopis kasulikum kui MP võidujooks lõpuks raugeks ja tähtsaks muutuksid muud asjad.

Profid kasutavad täiskaadrit, APS-C on nõrkadele

hansa_17.jpgProfid kasutavad seda, millega tööta tehtud saab. Olgu selleks täiskaader, poolkaader või keskformaat. Kui kvaliteet on piisava, siis sobib selleks ükskõik mis. Ka tagurpidi ämber, millel on auk sees. Lisaks tuleb arvestada seda, et proff võib endale lubada ka veidi nihkes hinna ja kvaliteedi suhet, et saada maksimaalne kvaliteet. Harrastajal pole see eriti otstarbekas, sest reaalsuses vahest saavad aru vaid väga vähesed. Ja isegi need vähesed eriti ei hooli sellest vahest, kui pilti nagunii juba hea on. Pikslipiilujad on muidugi omaette klass, aga neile pole  nagunii miski piisavalt hea. Nii või teisiti on tehnilisest küljest palju olulisem tunda oma kaamerat ja võtta sellest viimast, mitte nutta selle üle, mida pole.

Pildiotsija on pime

peips_07.jpgEga see täiskaadri puhul nii oluliselt parem ei ole, alati on ju ka “tavalise” kaamera puhul võimalik hankida uus fokuseerimisekraan (nt split-prisma tüüpi manuaalseks teravustamiseks) ja ongi juba parem. Ja üksjagu odavam kui uue täiskaadriga kaamera ostmine. Ja uut objektiivide ostmine. Ja uue fotokoti ostmine, sest uus kaamera koos suuremate objektiividega ei mahu enam vanasse ära. :-p

Kokkuvõtteks

mts_03.jpgTäiskaadriga aparaadil on omad eelised, kuid nii on ka APS-C sensoriga aparaadil. Alustades kasvõi kergematest/väiksematest objektiividest. Ja lõpetades odavama hinnaga. Mis, võttes arvesse ülalpool kirjutatut tähendab ilmselgelt paremat hinna-kvaliteedi suhet. Jah, tõepoolest kui sa oled proff, kes teenib pildistamisega raha, siis miks mitte investeerida sellesse, mis annab teoreetiliselt kasvõi 1,26 kordagi parema tulemuse. Aga kui sa oled hobipiltnik, siis pidevalt kurta kusagil foorumites Pentaxi täiskaadri puudumise üle ja ihaledes halada 5D teemadel, nagu see oleks mingi püha graal mis päästab maailma patust, tundub pehmelt öeldes tobe. Mindagu parem õue ja tehtagu pilti. Mis võibolla tõesti on mingites tingimustes 1,26 korda “kehvem”, aga võib olla täitsa kindel, et su vanaema, kellele sa uhkusega oma pilte näitad ei saa sellest küll kuidagi aru.

Ülaloleva loo kirjutamiseks refereeritud artikli kasutamiseks on olemas  Pentax DSLR blogiomaniku luba.

One comment on “Pentax VS täiskaader I

  1. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply