Kuna digiSTOOP’i uus versioon pole veel tegelikult päris valmis saanud (vist?),  siis algselt ei plaaninud sel korral fotojahis osaleda. Lihtsalt huvi pärast sirvisin vanu pilte, et mis sellises teema alla mahuksid. Leidis nii mõndagi,  aga eelkõige jäid silma Venemaa ja sellega seotud territooriumitel toimuv. Paistab, et selles riigis ikka armastatakse puidust kõiksuguseid sürre asju ehitada. Ja need seejärel lagunema ning ilmarahvale imetlemiseks jätta. Mille eest ma muidugi tänulik olen, sest muidu oleks need pildid tegemata jäänud. Kus selle kurbuse ots. Ja nii ma ei suutnudki loobuda fotojahis osalemisest.

Venemaa, Arhangelsk, Solombola. Oli kord üks mees, kes tahtis kuulsaks saada, jätta endast maha märk. Võttis kätte ja kukkus ehitama. Ja ehitama. Ja ehitama. Kuni lõpuks kõrgus keset küla monument, mis kindlasti ei leiaks armu ei päästeameti ega ka arhitektide liidu silmis, kuid vaatamisväärsusena linna külastavate võõramaalaste hulgas on populaarne. Kui muidugi leidub mõni kohalik, kes su sinna kohale viib.

Teravmäed, Venemaa valdused (mitteametlikult). Selge piir venelaste tegutsemisala ja ülejäänud arhipelaagi vahel on eristatavvedeleva rämpsu abil. Kui ikka tundra ja rand ja mäed on kõiksugust kola täis, siis järelikult on kusagil läheduses olnud mõni venelaste kaevandus või niisama baas. Ja lagunenud majakesi ning muid rajatisi leidub ka kõikjal. Reeglina tehtud puidust (mis loomulikult on kõik sisse toodud), kuid pole puudust ka massiivsetest betoonist hoonetest ning rauakolust. Esimesed kaks pilti ongi tehtud mahajäetud baasidest, esimene  Festningen’ist vaatega Isfjord’ile, teine Grumandbyen’ist vaatega  Colesbukta’le.  Viimased kaks on ühe ja sama Grumantbyen’is asuva rajatise vaade nii seest kui väljast.

Aga kes arvab ära mis asjaga üldse tegu on? :-p

Vot sellised puud siis sel korral.