seaded

olemegi juba jõudnud pildistamiseni. Olgu talvel milline iganes ilm või valgustingimused tahes, lumi ja jää (kui muidugi on talve moodi talv) oma peegelduste ja ühetoonilise heleda pinnaga on peavaluks iga kaamera automaatikale. Levinud tulemuseks on alasäritatud pildid – hallid ja säratud, sest kaamera tahab tõlgenda lund kui neutraalhalli pinda. Seega hea tulemuse saamiseks tasub kasutada manuaalrezhiimi, kui kaamera vähegi võimaldab. Kui ei, siis on ehk on kaameral vähemalt säri eellukustus olemas, selle abil saab säri mõõta mõnelt sobiva heledusega objektilt ning alles seejärel kadreerida soovitud pilt.

NB! Kui kasutada kaamera poolautomaatseid programme (säri- või avaprioriteedil pildistamist), siis on võimalik säri kontrollida särikompensatsiooni (exposure compensation) abil. Kuna kaamera üritab säritamisel aluseks võtta keskmiseid toone ja halli lund sa ju oma piltidele ometi ei taha, ei jäägi muud üle kui särikompensatsiooni kasutada. Lisa 1-2 ühikut ja pilt saab hoopis teise ilme. Eksperimenteeri sobiva seade leidmiseks, sest kõik sõltub valgustingimustest konkreetsel juhul.

Kui ka seda ei ole, siis üldiselt enamik kaameraid mõõdavad ja lukustavad nii säri kui fookuse vajutades päästiku poolde vinna. Seega otsi mõni õiges kauguses olev õige heledusega objekt, lukusta sealt nii säri kui fookus ning seejärel kadreeri. Ei ole just mugavaim viis, kuid ajab asja ära. Täisautomaatse kompaktkaameral võib päikesepaistelisel päeval vahel välja aidata ka rannarezhiimis (kui selline konkreetsel isendil eksisteerib) pildistamine, kus on seadete valikul arvestatud suurte heledate (liiv) ja peegelduvate (meri) pindadega. Vahel on kaval kasutada särikahvlit või võtta käsitsi mitu kaadrit erinevate seadetega, et hiljem oleks millegi vahel valida.

epead säraval ja päikesepaisteline ilma korral leppima tõsiasjaga, et ideaalselt säritatud pilti sa suure tõenäosusega ei saa – kas jäävad varjualad liiga tumedaks või on lumi ülepõlenud. Üks võimalus on muidugi hiljem digipimikus kaks erineva säriga kaadrit kombineerida, aga mitte sellest ei tahtnud ma siin rääkida. Väljas olles on alati üheks võimaluseks oodata päikesevalguse intensiivsuse vähenemist – mõne pilve abi või õhtut.

tea’, et võimaluse peegeldusi ja erinevat säritamist tahtvaid objekte rohkem nö ühte skaalasse suruda annavad ka lisafiltrid. Polarisatsioonifiltri (digikaameral ringpolarisaator – cirrular polarizer) abil saab vähenda peegeldusi ning kontrastsust, lisada sära värvidele, tuua paremini esile taevasina ja pilved. ND (neutral density) filter võimaldab säraval talvepäeval ülevalgustamisohtu vähendada. Soojendavad (warm-up) filtrid annavad kontrolli pildi tonaalse üle (eelkõige saab vähendada lumesina varjualadel). Huvitavaid tulemusi saab eksperimenteerides valgetasakaalu (WB – white balance) seadetega.

NB! Eriti kasuks on välgu intensiivsuse vähendamine kompaktkaameratel (üks võimalus on ka hajuti kasutamine – hädaga ajab asja ära isegi välgule ette asetatud paberileht). Kompaktidel on sageli välguga (ja automaatrezhiimis) pildistamisel tulemuseks keskse objekti (näiteks inimese näo) kontrastne ja plass välimus. Kuna objektiiv ja välk asuvad lähestiku, siis ei ole ka punasilmus harv külaline, eelvälgud jms aitab heal juhul ainult keset kaadrit ja otse kaamerasse vaatava inimese puhul.

Kui eesmärgiks on loomutruud pildid, siis kasuta selliseid seadeid, et lumi oleks valge (auto ei pruugi alati parimat tulemust anda, vahel tasub ka WB käsitsi mõõta sobivas toonis pinnalt). Samas saab pildile lisada huvitavaid tonaalsusefekte kasutades erinevaid eelsalvestatud rezhiime.

Kui tahad rõhutada mõnd esiplaanil olevat objekti või inimest, ning taustaks on hele ja särav lumeväli, siis kasuta täitevälku. Vastasel korral puutud kokku ülalpool mainitud probleemiga – saad kas ülepõlenud tausta või alasäritatud ja tumeda esiplaani. Et tulemus jääks loomulik, vähenda võimalusel välgu intensiivsust. Kõik kaamerad seda paraku ei võimalda.

Leave a Reply