Tegu on teise artikkel Pentaxi täiskaadri seeriast, osaliselt pärit samast blogist ning sama autori sulest, millest oli esimene: Does Pentax Need a Full-Frame Camera Right Now? Article by: Miserere. Esimene osa ilmus digiSTOOP’is 27.09.2008 ning tuleb tõdeda, et aeg on vahepeal teinud mitmesuguseid korrektuure ning üht-teist on vahepeal Pentaxi plaanidest juba selgemaks saanud. Ja isegi eesti keeles on sel teemal üht-teist ilmunud. Kuna kordamine on tarkuse ema, siis ei hakka väga palju juba valmis olnud teksti ümber kirjutama. Lihtsalt arvestage seda lugedes, et kirjutatud on see septembri lõpus olnud teadmiste ja info valguses ning mõned oletused ei ole  enam oletused vaid faktid.

Niisiis alljärgnevalt taaskord minupoolne vabas vormis tõlgendus Miserere artiklist, koos omapoolsete täienduste ja tõlgendustega.

Need, kes on otsustanud Pentaxi peegelkaamera kasuks, on reeglina täinud teadliku ja vähem või rohkem põhjalikult eeltööle baseeruva otsuse. Miks? Sest kui küsida inimeselt tänavalt mis firma kaamerat ta tahaks osta, siis on enamasti vastuseks Canon või vahel ka Nikon. Ja siis võib-olla ka Sony või Olympus, või vähemalt on nendest firmades kuuldud midagi. Ja ilmselt vaid mõnel üksikul Pentax. Seda viimast küll eestis isegi vast keskmisest rohkematel tänu Photopointi suhteliselt aktiivsetele kampaaniatele Pentaxi promomisel. Tänu sellele oli K10D kuuldavasti ka Photopointi eelmise aasta (2007) kõik müüdum peegelkaamera. Ma kahtlustan, et teistes riikides see pigem nii ei olnud.

Aga nüüd asja juurde. Nii et siis Pentaxi valimisest. Põhjuseks – vähemalt minu puhul oli küll nii – on ilmselt üks parimaid, kui mitte kõige parem hinna-kvaliteed-võimaluste suhe. Seda on just pärast K10D turule tulekut hea jälgida, kus K10D oli võrdluses alati hinna järgi klass kõrgemas segmendis olevate kaameratega, sest samahinnaklassi kaameratel polnud suurt midagi vastu panna. Nüüd on ka konkurentidel hinnad üksjagu alla läinud, aga ega K20D nüüd oma hinna eest vähe ka ei paku. Teiseks oluliseks põhjuseks – taaskord vähemalt minu puhul oli see nii – on Pentaxi digikerede sobivus kõiksuguste vanade objektiividega, olgu need pärit kuitahes iidsetest filmikaamerate aegadest. See on Pentaxi ideoloogia olnud juba aegade algusest, et ka kõik vanad objektiivid peavad uue bajonetiga töötama. Ja nii on see õnneks säilunud tänaseni. Selle lisanduvad veel adapterite abil lisatavad M42 objektiivid, mida leiab suhteliselt odava raha eest.

Ja siit jõuamegi üheni täiskaadri soovi põhjuenduseni – kõik need suurepärased vanad objektiivid on ju täiskaadrile mõeldud, järelikult saab neid kasutada ka uue täiskaader digikere eest. Ja osad FA tähistusega objektiivid on veel endiselt tootmises (näiteks 50mm f/1,4, 35mm f/2 ning 50mm ja 100mm makro), nii et seda enam. DA tähistusega lood enam nii rõõmsad ei ole, paljud neist on täiesti kindlalt täiskaadri eest sobimatud. Aga osade kohta jälle kahtlustatakse, et äkki ikka sobivad. Sest mõned ei vinjeteeru isegi maksimaalselt lahtise ava juures. Sobivate DA objektiivide koht on pentaxforums.com lehel olemas terve teema – DA lens on Full Frame: Test Shots thread. Samas ei tohi ära unustada, et mittevinjeteerumine ei tähenda automaatsel sobivust täiskaadrile, sest äärelade optiline kvaliteet võib ikkagi kehv olla. Sest algselt pole ju mõeldud nende.. ee.. äärest-ääreni kasutamise peale.

Ning veel üks argument nüüd-ja-kohe turule tuleva Pentaxi täiskaadri vastu – puuduvad mõned olulised täiskaadrile sobiva vahemikuga objektiivid – näiteks kiired f/2.8 suumobjektiivid (näiteks 28-70mm ja 70-200mm) ning ka kiire portreeobjektiiv nagu näiteks 85mm f/1,4 või f/1,8. Teistel täiskaadri tootjatel on need augud täidetud. Ja täiskaadriga keret osta jaksavad fotograafid ilmselt eeldavad ka korraliku optikat, ilmselt vanadele manuaalsetele torudele pole kõik nõus lootma jääma.

Mida siis Pentaxi kohta arvata – kas tuleb või ei tule ja kui, siis millal. Ãœldiselt ei ole väga tõenäoline, et kohe-kohe astuks ka Pentax täiskaadrit tootma. Selleaastane Photokina tõi kaasa hoopis kurgu puhtaks köhimise (k-m, k-m), mis on areng hoopis vastassuunas, järjest kompaktsema peegelkaamera poole. Ja kui vaadata teisi suuri tootjaid, siis pikki aastaid valitses täiskaadri turgu ju Canon (alates 2002), isegi Nikon tuli oma täiskaadriga välja 5 aastat hiljem. Ja kui võrrelda nüüd Pentaxi ja Nikoni suurust, siis… khm, kommentaarid on liigsed. Samas on vähetõenäoline, et Nikon ei teinud täiskaadri keret sellepärast, et poleks suutnud. Kindlasti oleks, samuti nagu Pentax. Lihtsalt turusituatsiooni arvestades see polnud vajalik. Ja kui ükskord tuldi, siis selliselt, et paljud paadunud känonistid hambaid krigistasid ja parteid vahetasid. Ka Pentax on sel allal üsna osav, kui rääkida millegi uue ja löövaga turule tulekust. Iseasi, kas see oleks nüüd mingi päästerõngas, mida Pentax kangesti vajaks.

Nii et ootused-lootused võivad ju mõnedel inimestel kõrgel olla, aga reaalsus on kardetavasti tiba kurjem. On ju teada-tuntud tõsiasi, et Pentaxil on niigi probleeme uute objektiivide turule toomisega, mõned juba väga ammu lubatud asjad hakkavad alles nüüd reaalsuseks saama (nt 60-250mm). Ja neid venivaid ja lens roadmap’il ammu näidatud asju on veelgi. Ja kui mu silmad mind ei peta, siis seal ühtegi täiskaadrile viitavat uut toru ka pole. Mitte et see tingimata peaks tähendama, et neid ei arendataks – saladusi oskab Pentax hoida ja kui juba täiskaadriga kere peaks välja tulema, küll siis objektiivikomplekt ka olemas on. Nendest ennetavalt teadma andmine rikuks ju üllatuse ära.

Kokkuvõtvalt öeldes, ihalejatel lootust täiesti pole mõtet kaotada, aga lähiaja (/aasta(te)) eelarvesse pole vist suurt mõtet sellesuunalist investeeringut planeerida ka. Sest  kui ikka firma esindaja ametlikult välja ütleb, et pole prioriteediks, siis ega vist ikka ei ole ka. Kuid kas selle üle peaks kurvastama? Mina tavakasutajana ausalt öeldes olen ka APS-C mõõdus sensoriga kaameraga igati rahul ning loodan, et pigem seda paremaks arendatakse. Kuid sellest said juba eelmise korral räägitud.

Ülaloleva loo kirjutamiseks refereeritud artikli kasutamiseks on olemas  Pentax DSLR blogiomaniku luba.

… täiskaader ühesõnaga. Ja sel korral jutuks selline hüpoteetiline asi, nagu Pentaxi täiskaader. Kusjuures isegi legend 645D-st pole veel siiani surnud ning tõuseb ikka siin-seal aegajalt päevakorda. Ja seda kas sel nädalal, seda Pentaxi ühe bossi suu läbi. Oli arusaadava? Tore. Aga kui ei olnud, siis siin on tõlge. Pika jutu lühikokkuvõtte täiskaadri valguses on, et FF ei ole hetkel prioriteet #1, kui üldse suurema sensori poole, siis 645D lõpuleviimine. Ja et 2009. aasta kevadel on jälle uusi uudiseid oodata. Ilmselt siis K30D ja K300D väljatulemine, aga misiganes nende nimeks ka saab, APS-C mõõdus sensoriga  on nad igal juhul.

Aga ikkagi iga suurema tehnoloogiamessi ees käib paljudes foorumites elav arutelu teemal, et kas sel korral nüüd tuleb FF ja palju neid MP ikka on ja mida kõike veel. Eks fantaseerida ja erutusest kilgata võib ikka, aga huvitav kui mitu inimest neist sajast arutajast läheksid siis kohe ka poodi ja täiskaadriga Pentaxi kaamera endale kohe ka ostaks. Las ma pakun.. ee… hmm… üks? Mitte ükski? Pigem vist viimast. Mitte et mul midagi täiskaadri vastu oleks, kuid asjaolusid arvestades komplitseeriks see liialt asja. Kuid sellest juba  lähemalt järgmisel korral. 😉

Mul pole muidugi mõtet jalgratast leiutada. Minu arust üks parimaid kokkuvõtvaid kirjutisid sel teemal avaldati hiljaaegu ühes blogis nimega Pentax DSLR. Põhimõtteliselt olen ma pea’ 100% nõus kogu selle kirjutisega: Do You Really Need a Full-Frame Camera? Article by: Miserere.

Ãœhesõnaga selles artiklis arutletakse selle üle, kas me ikka tõepoolest  üldse vajama täiskaadrit ning üritatakse vastata peamistele argumentidele, mis innukatel täiskaadriihalejatel tavapäraselt varnast võtta on. Nagu –

Lainurk ei ole piisavalt lai

See nurin vastas tõele päris digiajastu alguses, kui ei olnud veel piisavalt spetsiaalselt digikeredele mõeldud objektiive. Nüüdseks on olemas laias valikus standartsuume, mis algavad 18 mm (või siis veidi kallimad 16 mm juurest) ning mis 1,5-1,6 korrutades annavadki kenasti klassikalise 28 mm, mis filmiajastul oli standartsuumi tavapäraseks alguseks. Ning lisaks selle on tänapäeval olemas suurepärased lainurgad – Sigma 10-20mm, Pentaxi 12-24mm jne ning just-just tulid Pentaxi bajonetile välja ka Sigma 4.5mm objektiiv. Ikka pole piisavalt lai või?

Fookuskaugused on valed

No tegelikult ju ei ole, 50mm objektiiv on endiselt 50mm objektiiv, lihtsalt vaatenurk on tänu pisemale sensorile muutunud. Nii et ka see jutt on pigem sisseharjunud vaatenurga ihalejate nurin, sest uued DA ja DA* obejktiivid asendav reaalse vaatenurga poolest vanu standardeid täielikult. Ja vanade armsate Limited seeria objektiivide puhul tuleb lihtsalt veidi ümberharjuda kui uusi objektiive osta ei raatsi.

Kontroll teravussügavuse üle on kadunud

Kontroll pole küll kuhugi kadunud, aga tõepoolest on väiksema sensori puhul teravussügavus 1,6 korda suurem, kui täiskaadri puhul sama ava korral oleks. Aga see muutub ju määravaks ainult ekstreemsetes oludes, kus on vaja tõeliselt “õhukest” teravust. Kui tihti (ja kui paljud üldse) pildistavas F/1.2 objektiiviga, ja seda maksimaalselt5 lahtise ava juures. Ilmselt suhteliselt väike % kaadritest, kuid kas ka määrav? Võib ju vaadata ka sellest vaatenurgast, et sama ava juures saavutatav suurem teravussügavus on hoopis positiivne asi, sest valgust on sama palju, aga tõenäosus teravus just õigesse kohta saada on 1,6 korda suurem.

Väiksem sensor annab mürasema pildi

Tõsi. Sama pikslite arvu juures on pilt tõesti mürasem, sest pikslid on pisemad. Aga mürasus ei suurene 1.6 korda (nagu on pikslite suuruse erinevus) vaid ruutjuure funktsiooni abil ehket umbes 1.26 korda. Seega kui tegu oleks täpselt samal tehnoloogial põhinevate ja sama tarkvara poolt juhitavate sensoritega, siis täiskaadri ISO100 oleks võrreldav APS-C sensori ISO200 tulemusega. Aga reaalsuses saab lõpptulemuse mürasuse seisukohast palju määravamaks hoopis kaamera tarkvara kui see 1,26 kordne pikslite erinevus. Ja APS-C senosriga kaamerad on viimasel ajal teinud läbi tõsiseid arenguid ka müra kontrolli alla saamise vallas. Tõstku käsi püsti kes on pildistanud näiteks ISO6400 või ISO3200 filmile ;-).

Väiksem sensor annab väiksema resolutsiooniga pildi

Kah mõneti tõde. Kuid kui väike on väike ja kui suur on piisavalt suur? Ei usu, et a la 100MP ja vastavalt sellele ka failina üksjagu suurust omav pilt igapäevaseks kasutuseks just unelmatevõimalus oleks. K20D on 14.6MP ja see ei ole ju hetkeseisuga enam suurim MP arvuga APS-C sensor. Seega mis puudu on? Miks pärismaailmas on tavakasutajal vaja nii suurt faili? Et 10×15 väljatrükke teha või? Teisalt aga juba 4MP sensoritega digikompaktide (mille sensor on ju füüsiliselt veel tunduvalt väiksem) ajast kaasas käinud jutt, et “nüüd on selle sesnorimõõdu MP arvu tehnoloogiline piir saavutatud, edasi tuleb sensoreid suurendama asuda” paistab mitte pädevat, sest ka kompaktide maailmas pole 10MP enam mingi eriline näitaja. Ja ilmselt oleks kõigile hoopis kasulikum kui MP võidujooks lõpuks raugeks ja tähtsaks muutuksid muud asjad.

Profid kasutavad täiskaadrit, APS-C on nõrkadele

Profid kasutavad seda, millega tööta tehtud saab. Olgu selleks täiskaader, poolkaader või keskformaat. Kui kvaliteet on piisava, siis sobib selleks ükskõik mis. Ka tagurpidi ämber, millel on auk sees. Lisaks tuleb arvestada seda, et proff võib endale lubada ka veidi nihkes hinna ja kvaliteedi suhet, et saada maksimaalne kvaliteet. Harrastajal pole see eriti otstarbekas, sest reaalsuses vahest saavad aru vaid väga vähesed. Ja isegi need vähesed eriti ei hooli sellest vahest, kui pilti nagunii juba hea on. Pikslipiilujad on muidugi omaette klass, aga neile pole  nagunii miski piisavalt hea. Nii või teisiti on tehnilisest küljest palju olulisem tunda oma kaamerat ja võtta sellest viimast, mitte nutta selle üle, mida pole.

Pildiotsija on pime

Ega see täiskaadri puhul nii oluliselt parem ei ole, alati on ju ka “tavalise” kaamera puhul võimalik hankida uus fokuseerimisekraan (nt split-prisma tüüpi manuaalseks teravustamiseks) ja ongi juba parem. Ja üksjagu odavam kui uue täiskaadriga kaamera ostmine. Ja uut objektiivide ostmine. Ja uue fotokoti ostmine, sest uus kaamera koos suuremate objektiividega ei mahu enam vanasse ära. :-p

Kokkuvõtteks

Täiskaadriga aparaadil on omad eelised, kuid nii on ka APS-C sensoriga aparaadil. Alustades kasvõi kergematest/väiksematest objektiividest. Ja lõpetades odavama hinnaga. Mis, võttes arvesse ülalpool kirjutatut tähendab ilmselgelt paremat hinna-kvaliteedi suhet. Jah, tõepoolest kui sa oled proff, kes teenib pildistamisega raha, siis miks mitte investeerida sellesse, mis annab teoreetiliselt kasvõi 1,26 kordagi parema tulemuse. Aga kui sa oled hobipiltnik, siis pidevalt kurta kusagil foorumites Pentaxi täiskaadri puudumise üle ja ihaledes halada 5D teemadel, nagu see oleks mingi püha graal mis päästab maailma patust, tundub pehmelt öeldes tobe. Mindagu parem õue ja tehtagu pilti. Mis võibolla tõesti on mingites tingimustes 1,26 korda “kehvem”, aga võib olla täitsa kindel, et su vanaema, kellele sa uhkusega oma pilte näitad ei saa sellest küll kuidagi aru.

Ülaloleva loo kirjutamiseks refereeritud artikli kasutamiseks on olemas  Pentax DSLR blogiomaniku luba.

Ei, pealkirjaks ei ole mingi kaval matemaatiline tehe vaid hoopis ühe pildistamismaratoni tulemus – 12 tunni jooksul tiba üle 2000 kaadri. Nimelt sai sõbra mahitusel proovitud üht üritust pildistada. Poolenisti nii eneseharimise kui ka kogemuse mõttes. Ei olnudki halb kogemus, oli täitsa huvitav. Kuigi väsitav. Ja esmakordselt ajaloos olid mul parema käe sõrmed kaamera hoidmisest veidi valusad 😉

Vaadatavaid (või noh, tegelikult näidatavaid) pilte on hetkel järgi jäänud 645. Vähenemine jätkub. Esmane piltide suur hulk on peamiselt tingitud sellest, et küllaltki spordirohke üritus tähendas kiiret äktsionit mis omakoda tähendas sarivõtte ohtrat kasutamist.

Mida ma siis enda jaoks ka õppisin? Üsna mitut asja.

seda, et küllaltki suurel territooriumil hajusalt toimuva ürituse korral (kus erinevaid “sektsioone” on mitmeid) ei maksa liiga kauaks jääda ühe asja juurde (isegi kui see on peamine sündmus tol ajahetkel) peatuma. Sealt võib küll ilusaid kaadreid saada, kuid kisub veidi üksluiseks.

seda, et korrektset välgu kasutamist (eriti välioludes) tuleb veel kõvasti õppide. Kohe kõvasti. Mõned õnnestunumad kaadrid tulid, aga üldkokkuvõttena annaks endale hindeks njah… Ei olnud suurt tolku ka värskelt hangitud lisavidinatest, sest kogemus nendega pildistamisel on täiesti null. Vidinatest tuleb ehk juttu lähitulevikus. 😉

seda, et hetke objektiivivalik on ka säherduse asja jaoks küllaltki õnnestunud. 17-70 kattis ära kitsamates oludes pildistamise, 50-135 sobis kenasti sportlikema sündmuste jaoks. Ei pidanud liiga sündmuste keskele ronima. Kuigi sai ka seda tehtud.

seda, et kui veel sarnasel asjal osaleda, siis peab varem kohale jõudma. Ja territooriumiga tutvuma, et kus ja mida kuidas. Oli see plaanis küll ka sel korral, aga paraku läksivad asjaolud niiviisi, et jõudsin kohale koos saabuva rahvaga, keda kohe jäädvustama pidin hakkama. Seega territooriumiga tutvumine toimus töö käigus.

seda, et alati krt tuterdab keegi ebasobival hetkel kaadrisse või siis on auto täitsa valesse kohta parkinud, nii et see rikub kogu kaadri. Ära tuleks keelata. Aga noh loodetavasti sellisel puhul ei eeldagi keegi, et iga (oleks siis ükski) kaader peab surematu kunst olema, peaasi, et enda näo ära tunneb.

seda, et tõe kriteerium on praktika :-). Ja seda sai kõvasti.

seda, et tore oli.

Seoses vana lehekülje mootori (Tiger CMS) mõnetise piiratusega on juba ammust ajast olnud mõte kogu asi veidi teisele kujule kolida. Sai mitmeid võimalusi kaalutud, kõiksugused joomlad ja phpnuked on veidi liiga suured ja rohkete võimalustega. Seega sai blogimootorite poole vaadatud. Mööda neti kolades ja serveris erinevaid proovides jäi lõpuks sõelale WordPress – tegu küllaltki laiade võimalustega ning samas paindliku mootoriga, mille arendamine jätkub loodetavasti ka tulevikus.

Ja kui juba uuendamiseks läks, siis uuenes ka kodulehe aadress – mitte enam namstoop.trsm.eu (sealt suundub kogu liiklus automaagiliselt siia) vaid digistoop.trsm.eu – nii et lehekülje nimi ja aadress nüüd veidi paremini kooskõlas.

Kogu sisu vanalt lehelt sai samuti üle kolitud ning osaliselt ka uuendatud.

Mis ja kuidas asi toimima hakkab, eks seda näitab aeg. Plaane on nii- ja naasuguseid, aega paraku piiratud koguses.