hangi omale mälu! 2

Või kui endale ei ole võimalik hankida, siis vähemalt kaamerale. Arvestades mälukaartide hindu ei tohiks see küll ühelegi kaameraomanikule üle jõu käia. Odavama paarigigase kaardi saab ju kätte vähem kui paarisaja krooniga (kuigi kõige odavam ei pruugi muidugi alati kõige parem valik olla), selle raha eest ei saa tänapäeval korra poeski käia. Vähemalt SD või CF kaardi saab sellise summa eest küll kätte, Memorystick’i või xD-d söövate kaamera omanikel on vaja teha veidi suurem kulutus, kuid ei midagi ülemõistuse palju. Nii või teisiti – tasub ära. Kui mitte täna, siis äkki homme. Või ülehomme. Või lihtsalt hetkel, mil seda kõige rohkem vaja oleks olnud. Lisaks riskide hajutamisele on elu niisama ka lihtsam – ei pea muretsema selle pärast, et mis siis saab, kui kaart täis. Võtad lihtsalt teise.

Käesolevat mõtteavaldust ajendas mind kirjutama hiljutine juhtum, kus üritasin taastada pilte ühelt mälukaardilt. Sõitis inime ilusasse ja eksootilisse kohta üsnagi eksklusiivsele matkale. Tegi pilti. Laadis pildid teisel inimesel kaasaolevale kettaseadmele. Kustutas kaardi tühjaks, tegi veel pilti. Laadis jälle sinna. Jälle kaart tühjaks ja uued pildid peale. Kodus selgus paraku kurb tõsiasi, et miskipärast on üks laadimikord tekitanud kettaseadmele ainult tühja kataloogi, pilte ei kusagil. Ja kuna tema ainuke kaasasolnud mälukaart oli juba uuesti kaelani täis klõpsitud ning vahepeal veel seal ükshaaval pilte kustutaud jne, siis taastada polnud enam midagi. Kurb lugu küll, aga mis teha. Kaotsi läksid kuuldavasti selle reisi ühed parimad pildid, kohtadest, mille pärast kaugele maale üldse sõideti.

Seega – kõlab küll kui räme klishee, kuid siiski – ärge hoidke kõiki mune ühes korvis, hajutage riske. Käesoleval juhtumil oleks kenasti aidanud paar lisamälukaarti – näiteks oleks siis olnud teoreetiline võimalus, et olulistele piltidele poleks üldse jõudnud midagi peale klõpsida. Loomulikul kui kaka juhtub, siis kaka juhtub, ja ei pruugi ka lugematu arv koopiaid aidata, kuid riske minimeerida annab üsna lihtsalt küll. Mitte et ma ise seda alati oleks teinud, on isegi saanud matkal pilte CD peale põletada. Kuid antud seadeldis vähemalt võimaldas pärast kirjutamist kogu info üle kontrollida ja lisaks oleks korraga tuksi saanud minna ainult plaaditäis.

Veel üks tähtis aspekt – mis siis, kui olulisel hetkel see ainus olemasolev kaart otsad annab? Teeb ju sama välja, kui piltide kustutamine, kuid lisandub veel see, et uus pilte ka teha ei saa. Mälukaardid aegajalt ikka viskavad lusika nurka. Uskuge mind :-p. Lisamälukaardi olulisust nägin näiteks ka möödundsuvisel Ahvenamaa rattaretkel. Seal jällegi üks inime suutis kogemata matka viimastel päevadel oma kaardi kaameras tühjaks kustutada – tahtis kustuta ühte pilti, kuid kogemata läks erase all käiku. Kehv lugu? On küll. Aga laenasin talle edasiseks kasutamiseks oma lisakaardi ja kodus tagasi olles taastasin arvutis kõik kadunud pildid mõne lihtsa nupuvajutusega. Kui nüüd näiteks poleks tegu olnud matka lõpuga ja kellelgi ülearust kaarti ka poleks, siis oleks huvitav dilemma – kas pildistada edasi, ja jätta igaveseks hüvasti matka esimesel poolel tehtud piltidega või lõpetada pildistamine ja kaotada potentsiaalsed pildid matka teisest poolest. Lahe.

Loo moraal? Mine poodi ja osta oma fotokale lisaks veel vähemalt üks mälukaart, ükskõik kui suur sul juba olemas on. Mina olen omale hetkel ideaalse koosluse moodustanud Sandisk’i kaartidest – ühest kiirest 2GB ja veidi aeglasemast 4GB kaardist. Aga kui läheks mingile pikale matkale tundmatule maale, ostaks ilmselt paar tükki veel juurde. Reisieelarveid arvestades on see reeglina ju tühine kulutus. Ja elu olekski juba ilusam. 😉