kuidas hoida kaamerat? 1

Ilmselt on igal algajal (ja miks mitte ka kogenud) klõpsutajal vahel tekkinud olukord, kus hiljem arvutist pilte vaadates on selgunud, et pildid on udused, ebateravad, fookusest väljas. Ja on seejärel olnud sunnitud mõtisklema selle üle, kuidas seda viga teinekord vältida saaks. Sest uskuge mind – see on võimalik. Loomulikult teatud piirides ja ka tibake õnne käib piirisituatsioonides asja juurde. Aga üks on kindel – alati saab oma pildistamistehnikat paremaks muuta. Loomulikult on piltide udususel mitmeid põhjuseid, alates objektist mööda fokuseerimisest ja lõpetades pildi nö ära väristamisega. Just viimasest (ja eelkõige selle vältimisest) käesolev lugu räägibki.

põhjustavad äraväristamisest tingitud udusust reeglina veidi kehvemad valgusolud, mistõttu säriaeg muutub nii pikaks, et ka väike käevärin või pildistatava objekti liikumine põhjustab ebateravust. Kusjuures selline liikumine ei pruugi üldse teab mis suur olla, ka väikseim värin võib põhjustada pildi untsu minekut. Peamine abivahend, mis tõesti enamikel juhtudel aitab, on loomulikult statiiv. Aga see ei pruugi alati kaasas olla või siis on situatsioon selline, et nagunii ei saa kasutada. Ja liikuva objekti puhul loomulikult ei aita ka see, pigem takistab. Siinkohas tulevad appi muud väikesed trikid. Milleks muuhulgas on ka kaameral selle olemasolul IS (image stabilizator) sisse lülitamine. Tublid paar stopi säris võidab sellega kohe juurde. Aga kui selline võimalus kaameral puudub, siis…

on teadolevalt juba hallidest aegadest pärit 35 mm filmiga kaamerate kohta käiv rusikareegel, et käest saab üldjuhul terava pildi siis, kui säriaeg ei ole pikem kui 1/(fookuskaugus mm) sekundit. Ehket kui teed pilti 100 mm objektiiviga, siis säri peaks jääma lühemaks kui 1/100 sek. See reegel kehtib ka tänapäevaste digikaamerate maailmas. Probleem on selles, et tavapärasel kompaktkaameral on kirjas ainult mitmekordne suum sellel on.

NB! Soovituslikud minimaalsed säriajad käelt pildistamisel:
24mm 1/30
28mm 1/30
50mm 1/60
70mm 1/60
90mm 1/125
135mm 1/125
200mm 1/250
300mm 1/250
500mm 1/500

Lisaks sellele tasuks välja uurida oma kaamera fookuskauguse ekvivalent (ekvivalent seetõttu, et kompaktkaamera sensor on üldjuhul väiksem kui 35 mm filmikaader) millimeetrites, et hinnata käelt pildistamise võimalikkust erinevate suumide juures. Kompaktkaamera fookuskaugused algavad heal juhul 35 mm ekvivalendi juures, mõnel üksikul veidi varem (isegi 28 mm näiteks), ja paljudel hiljem (47-45 mm). Selline number on juhul, kui kaamera objektiiv on lainurga poolses otsas, st suumi pole üldse kasutatud.

arvestagi sellega, et kui kasutad suumi, siis tasub teada oma kaamera teleasendi fookuskauguse ekvivalenti millimeetrites. Selleks tee lihtsalt väike korrutustehe selle reeglina suures kirjas numbriga oma kaamera kerelt (N x optical zoom!). Näiteks Canon Powershot S3 IS objektiivi fookuskaugus lainurga asendis on 36 mm ja kaameral on kirjade järgi 12x suum. Järelikult on tegu 432 mm teleobjektiivi ekvivalendiga. Vahepealseid suumi asendeid pead lihtsalt õppima tunnetuslikult hindama ja selle kaudu sobivat säriaega valima. Üldiselt aga mida lühem säriaeg, seda kindlamalt saad terava pildi. Väike valik erinevate digikompaktide fookuskauguseid on toodud järgmisel lehele.

mõtiskle veidi selle üle, kuidas sa reeglina pilti teed. Paljud väikeste kompaktkaamerate omanikud kasutavad pildistamiseks ainult üht kätt. Tõepoolest, paljudel juhtudel on võimalik valida parem võttenurk ja kui kaamera on tõesti pisike, siis kahe käega hästi kinni hoidma ei mahugi. Kuid siiski – kehvades valgusoludes, kui säriajad juba alla 1/100 sekundi lähevad, tasub kaaluda kaamera kahe käega hoidmist. Ja vajadusel koguni küünarnukkide vastu keha surumist, et kätevärinat veelgi vähendada.

Järgmiseks sammuks on optilise (või EVF) kasutamine, kui su kaameral juhtub selline asi olemas olema (osadel kompaktkaameratel ei ole). Tehes pilti läbi pildiotsija, annad kaamerale lisakindlust hoides seda vastu oma nägu.

Vahetult enne pildi tegemist hinga sügavalt sisse ja pildistamishetkel hoia hinge kinni. Või siis vastupidi – hinga välja ja hoia hinge kinni. See on lausa hämmastav kui palju hingamisel su keha tegelikult liigub.

võib ikkagi juhtuda, et on vaja teha pilti nii, et kaamera on kehas eemal. Sellisel juhul kaamera rihma olemasolul tõmba see pingule – ükskõik kas see on siis ümber kaela või võta kasvõi hammastega rihmast kinni. Ühesõnaga vii käesolev kaamera endast nii kaugele, et rihm oleks tõesti pingul. Ka see annab väikese lisatoetuspunkti, mis paljudel juhtudel on piisav. Hoides rihma hammaste vahel saad kaugust kehast reguleerida, muutes lihtsalt rihma pikkus selle läbi, millise rihma osa küljes sa hammastega ripud. Nii et jällegi üks väike reegel – ära karda välja näha tiba tobe, pole oluline kuidas sa pildistamise hetkel teistele tundub, oluline on kas ja kuidas pilt välja tuleb.

ei pruugi ka see aidata ja ikkagi väristad pildi ära. Siis katsu millegi vastu toetuda – sein, aed, mõni puu või mis iganes stabiilne objekt ümbruses leidub. Kui terve kehaga toetamine pole mingil põhjusel võimalik, siis toeta käed (käsi) koos kaameraga. Piisab juba väikesest nurgakesestki suurema stabiilsuse saavutamiseks. Kui asud keset lagedat platsi, kus millegi vastu lihtsalt ei ole võimalik nõjatuda, vii oma raskuskese madalamal või katsu maaga saavutada lisaks oma kahele jalale täiendav toetuspind. Ega statiivil pole ilma asjata kolm jalga, et stabiilne püsida – ka inimene peab kahel jalal püsti püsimiseks pidevalt oma asendit korrigeerima. Kui kükitad maha ja lisaks veel nt põlve maha toetad, oled koheselt hulga stabiilsem. Või kui riietest kahju pole ja võimalik, siis istu maha. Või heida kõhuli ja toeta küünarnukid maha ning suru kaamera vastu nägu. Selliselt tekkib üsnagi stabiilne “konstruktsioon”. Ideaaljuhul võiks muidugi kaamera ka maapinnal veel millelegi toetuda, spetsiaalselt selleks kasutatakse nn oakotte (beanbag), milles (ja teistes analoogides) on pikemalt juttu varustust käsitlevas artiklis.

pole harvad juhud, kus ülalkirjeldatud võimalused ennast ammendavad ja ühel või teisel põhjusel nende kasutamine piisavalt ei aita – siis tuleb kasutusele võtta täiendavad meetmed. Näiteks kasutada sarivõtet. Enamikul tänapäevastest kaamerates on see võimalus olemas, varieerub korraga puhvrisse mahtuvate piltide arv ja FPS (ehk see mitu kaadrit sekundis teha suudetakse). Kui vajadused võimaldavad, siis tasuks kaaluda isegi pildi resolutsiooni vähendamist, et pildistamisprotsessi kiirendada – mida väiksem pilt, seda kiiremini kaamera suudab selle puhvrist kaardile ära kirjutada ja järgmise jäädvustamise kallale asuda. Isiklikult kasutan sarivõtet vägagi tihti. Näiteks tubastes oludes (ehk kehvemates valgustingimustes) ja lapsi (või muid kiiresti ja suurel hulgal liikuvaid objekte) pildistades hädavajalik funktsioon. Eks hiljem saab ju udused kaadrid ära kustutada, aga vähemalt on lootust ükski korralik pilt saada.

võta teadmiseks, et ka see pole veel kõik! Lisaks sellele saad muuta kaamera seadeid. Näiteks ISO muutmine suuremaks on alati abiks. ISO tundlikus tuleb algselt filmi tundlikusest, digikaamera puhul räägitakse tegelikul ISO ekvivalendist ning sellega tähistatakse sensori valgustundlikust.

NB! Ei maksa karta kujutada piltidel liikumist. Näiteks kasvõi sordivõistlustel annab mõni veidi hägusemana kujutatud jalg või käsi juurde dünaamikat, pilt tundub elavam. See kehtib mille iganes liikuva kohta – lapsed, loomad, masinad jne. Samas midagi võiks olla pildil ikkagi ka teravat, kui just eesmärk ei ole mõni kunstipärane abstraktne pilt.
Kiiresti ja sirgjooneliselt liikuvate objektide (nt autod) puhul kasutatakse kaamera kaasaliigutamist (panning), mis ideaaljuhul jätab objekti teravaks ja liikumine on näha häguseks muutunud taustast.

Digikaameral hakkab ISO tavaliselt vahemikus 50-100 (olenevast kaamera tootjast) ja uuematel kompaktkaameratel võib ulatuda koguni 1600 juurde. Erinevatel kaameratootajate võivad samad numbrit reaalsuse tähenda veidi erinenevat tundlikust. Loomulikult peab arvestama, et tingituna kompaktkaamera iseärasustes on kõrgematel ISOdel tehtud pildid iseäranis mürased. Ja siis loomulikult kaamera üritab seda tarkvaraliselt vähendada ning tulemuseks on küll veidi vähem mürane, kuid see-eest detailivaesem ja hullemal juhul juba väga “seebine” pilt.

jäta meelde, et ISO suurimate väärtuste kasutamisega tasub ettevaatlik olla ja eelnevalt veenduda, et tulemuse vastab soovitule – et kannatab vajadusel ikka trükkida ja kasutada. Samas peab tõdema, et uuematel kaameratel on asjad juba tunduvalt paranenud, ent mõnede vanemate kaamerate (eriti digi puhul on ISO400 juba praktiliselt kasutamatu, rohkem nagu odava telefoniga tehtud pilt.

tasub studeerida kaamera manuaali (või nuppe) ja teha kindlaks, kas on olemas ehk mõned manuaalsed või poolmanuaalsed rezhiimid. Näiteks avaprioriteet (Av) on kehvemates valgusoludes kasulik asi, keerad ava lahtisemaks ja võidad sellema mitme stopi jagu valgust juurde. Kaotad küll teravussügavuses, kuid kõike head ju korraga ei peagi saama. Eks vastavalt oludele pead saavuta kõikide seadete osas kompromissi ja vastavalt sellele valima nii ISO kui ka ava. Kui sul on selline kaamera, mis oskab pildistada ainult eelseadistatud automaatrezhiimide abil, katsu leida mõni nn spordirezhiim, sest ka see on just ette nähtud liikuvate objektide kaadrisse saamiseks, ning seega on prioriteediks nii lühike säri kui antud olude juures võimalik.

võta teadmiseks, et kui säriaeg hakkab juba sekundile lähenema, siis üldjuhul tasuks keskenduda rohkem staatiliste objektide jäädvustamisele ning tasub kaalumist leida midagi statiivi asendajaks. Tubastes oludes nt raamatud on alati käepärased vahendid tellitava kõrgusega aluse konstrueerimiseks. Aga paraku on nii, et kusagil maalt alates isegi statiiv ei ole enam piisavalt stabiilne – sest ükskõik kuhu või kuidas sa oma kaamerat toetad, isegi päästikule vajutamine tekitab juba piisavalt liikumist, et pika säriaja pilt ära väristada. Peegelkaameratel lisandub veel peegli liikumisest tekkiv värin. Siinkohas tuleb appi distantspäästiku või aegvõtte kasutamine. Esimene kõikide kaamerate puhul päevakorda ei tule, paljud kompaktkaamerad puldi või juhtmegagi päästiku kasutamise võimalust niisama lihtsalt ei toeta. Küll aga aegvõte peaks olemas olema kõikidel kaameratel. Nii et otsi menüüst (või vastava nupu alt) üles aegvõte, lülita see sisse ning kadreeri ning fokuseeri oma pilt ära, vajuta päästik alla, eemalda sõrm päästikult ja oota kuni klõps on tehtud. Olenevalt säriaja pikkusest ja aluse stabiilsusest võib mingitel juhtudel vajalik olla valida kümnetesse sekunditesse ulatuv viivis, kuid enamasti ajab ka paar sekundit asja ära.

on eelnevast selgelt näha, et võimalusi pildi päästmiseks on mitmeid ja midagi on alati võimalik ette võtta. Tasub olla loominguline ja valmis ära kasutama iga vähimatki võimalust stabiilsuse suurendamiseks. Sest nagu juba vanarahvas ütles – eesmärk pühendab abinõu.

Eelneva teksti kirjutamiseks on kasutatud lingiSTOOP’is toodud materjalidest ammutatud teadmisi ning autori enda kogemusi.

One comment on “kuidas hoida kaamerat?

  1. Pingback: värinavabadus vol2 « .:. digiSTOOP v4.0

Leave a Reply