reisifotograafia 1

Suvi on reisimiste aeg. Kes eelistab Nuustakul ära käimist, kes Njujorgis. Või hoopis Njuziilandil. Hetkel veel on lennukipiletid ostetava hinnaga ja tänu masule ja seagripile ei koorita kümmet nahka ka kohapeal olles. Ühesõnaga on kogu maailm valla, ole ainult aktiivne ja kasuta oma koondamisrahad selleks ära :-).

Loodetavasti siiski selle teksti lugejatel siin nii kurjad lood ei ole ja reisitakse ikka rõõmuga ja mitte tuleviku arvelt. Kui juba reisile minna, siis kindlasti on plaanis ka mõni pilt teha, et oma seiklusi hiljem teistega jagada. Selleks, et ikka kindlasti oleks peale reisi ilusaid pilte, mida jagada, tasub järgnev lugu läbi lugeda ja mõned asjad juba enne reisi läbi mõelda.

Juhul kui kaamerat veel enne reisi ei olnudki, hangitakse see sageli spetsiaalselt reisile minekuks. Või vähemalt täiendatakse oma fotovarustust. Kuna viimasel ajal digitaalsed peegelkaamerad taskukohasemaks muutunud, siis langeb valik tihti just neile – no ikka ju vingem ja suurem ja ilusam. Ning siit saavadki mõned väikesed probleemid sageli alguse, sest jäetakse tähelepanuta üks kõige olulisem asi – tunne oma varustust ja selle piire ning mõtle hoolikalt läbi kas ja mida üldse reisile kaasa võtta.

Olemaks vähemalt teooriaski tugev, peab kõigepealt enda jaoks vastama mõnedele tähtsatele küsimustele…

Kuhu?

See vast on üks tähtsamaid küsimusi üldse. On suur vahe, kas tehakse reis Soome või Somaaliasse. Seda nii turvalisuse, klimaatiliste tingimuste kui ka võimaluste poolest. Enne minekut tasub veidi uurimistööd teha, et sihtkoha kultuuri ning oludega kursis olla. Selleks on abiks nii internet erinevate turisimilehekülgedega kui ka suur hulk erinevaid raamatuid – Lonely Planet, Rough Guide jne, mida juba päris palju ka Eesti raamatukauplustes müüakse.

Internetis tasub lisaks ametlikule reklaamjutule kolada mööda reisifoorumeid (Eestis näiteks trip.ee), et saada infot just teiste inimeste pilgu läbi ja vahetust kogemusest. See annab ideid pildistamiskohtade ja  -aegade planeerimiseks, infot sihtkoha turvalisuse ja kasvõi planeeritava marsruudi raskuse kohta. Kui on võimalik, tasub silma peal hoida kohalike pühade ja ürituste kalendril – need pakuvad veidi teistmoodi huvitavaid fotovõimalusi.

Loomulikult tuleb kasuks sihtkoha kaardiga tutvumine. Kui plaanis mööda suurlinnu (ja mitte ainult) ringi rännelda, saab paljudel juhtudel sihtkohaga tutvuda juba lausa fotograafi vaatenurgast, siinkohas on abiks Google street view.

Kui kauaks?

Jällegi oluline küsimus. Poolepäevane retk tagaaias või mitu kuud Arktikas esitavad mõneti erinevaid nõudmisi nii varustusele kui ettevalmistusele. Varustusele juba sellest seisukohast, et kui palju peab kaasa võtma mälukaarte või piltide arhiveerimiseks vajalikke aksessuaare. Olles väga aktiivne pildistaja ja peegelkaameral jpg asemel RAW pildistamist harrastades tasuks ilmselt kaaluda mõne täiendava mälukaardi hankimisele.

Teine tähtis küsimus on energia. Ehket akud. See küll haakub osaliselt küsimustega “kuhu?” ja “kuidas?”, peamiselt seeläbi, et kas reisil olles on võimalus neid laadida või peab kogu reisi jaoks vajalik kogus kaasas olema. Nii või teisiti võiks paar-kolm komplekti tagavaraks alati fotokotis olemas olla, ükskõik kas kaamera sööb AA-tüüpi akusid või omab spetsiaalset akut. AA-akude puhul tasub kaasa võtta kaasaegsed mittetühjenevad akud, need on saadaval juba igal tootjal (nt Panasonic Infinium, Sanyo Eneloop jne).

Kui plaanis autoretk, siis tasub hankida muundur, mis sigaretisüütajast saadavast särtsust taas 220V teeb ja niiviisi lubab akude laadimiseks kasutada tavapäraseid laadijaid. Kui liikumine toimub jalgsi või rattaga ja ööbitakse näiteks telkides, siis on lugu keerulisem, kindlasti peab ära kasutama kõik asustatud aladel toimuvad puhkehetked ja igas peatuskohas (söögikohas, postkontoris vms) otsima pistikupesi ja üritama akudele veidi särtsu juurde anda. Kuna pistikupesi tavaliselt väga palju vabaks kasutamiseks ei ole, tasub kaasa võtta nn vargapesa, et saaks mitut seadet korraga laadida. Sama asi kulub marjaks ära ka autoinverterit kasutades.

Millal?


Millal reis toimub? Millal kohale jõutakse? Millal lahkutakse? Seda kõike on vaja teada sellepärast, et pildistamise ja varustuse seisukohast on üsnagi oluline erinevus, kas on talv või suvi, soe või külm (seda just sihtkohas). Sest on ju igal ajahetkel võimalik minna kohta, kus võivad valitseda kõige erinevamad klimaatilised tingimused.

Samuti on oluline teada kui pikk on päev, näiteks millal võiks olla kõige magusam valgus pildistamiseks.Olenevalt laiuskraadist on kasvõi videvikuaeg üsnagi erinev, pikki loojanguid nagu meil siin, saab nautida ainult pooluste lähedastel aladel. Ekvaatorile lähenedes muutuvad päikeseloojangud ja -tõusud vägagi kiireks. See kõik määrab ära kui pikalt (või kas üldse) valgeaega jagub. Minnes talvisel ajal polaarjoone taha ei jagu valgust suurt üldse. Seevastu suvel on sealkandis jälle pimedaga kitsas käes. Samuti peab fotoretkede edukaks (ja turvaliseks!) planeerimiseks kaasa võtma õige rõivastuse. Kui ikka näpud külmetavad ja külm nina ära võtab või siis hoopis palavus ära tahab tappa, on raske leida motivatsiooni pikemaks pildistamissessiooniks.

Kuidas?

Kuidas kohale minna? Kuidas kohapeal liikuda? Kuidas tagasi tulla? Siinkohas on kõige olulisem liikumine kohapeal olles, mitte konkreetse lennuki mark, millega sinna lennatakse. Mitte et lennuk ainuke transpordiviis on, samahästi võib minek toimuda ka laeva, auto või kasvõi jalgrattaga. Lennukiga minekul peab loomulikult arvestama varustuse turvaliselt kohalejõudmisega, seega peaks fotokott olema nii väike, et mahuks kindlasti käsipagasisse.

Varustus ja võimalused on üsna erinevad automatka ja jalgsimatka puhul. Kui kogu kola peab seljas kaasas tassima, muutub oluliseks iga täiendav gramm. Seega ei tasu kaasa võtta kõiki olemasolevaid objektiive, vaid need, mille kasutamises kindlad ollakse. Igaüks vastavalt oma huvidele – kui meeldib maastikku pildistada, ei maksa lainurka koju jätta, kui on plaanis elusloodusele keskenduda, on hädavajalik mõne tele- või makroobjektiivi kaasas tassimine. Üheks võimalikuks kompromisslahenduseks on nn reisisuum – objektiiv, mille fookuskauguste vahemik on võimalikult suur.

Miks?

Kas tegu puhtalt rannas vedelemise turismiga või metsiku rändamisega? Äri või lõbu? Sellele küsimusele vastamine lihtsustab edasist. Kui töise reisi puhul tõesti pole ette näha rohkeid fotovõimalusi, siis ilmselt ei tasu vaeva ka suurel hulgal fotokola kaasas tassida. Pigem ajab asja ära mõni taskusse mahtuv kompaktkaamera, millega saab kiired klõpsud möödaminnes ära teha.

Kui statiive ja kotitäit objektiive juba kaasa võtta, võiks olla võimalus neid ka rahulikult üles sättida. Aga seda rahulikku aega saab ainult siis, kui ise seda tekitada on võimalik. Kindla marsruudiga bussiringid läbi kohalike vaatamisväärsuste ühtegi fotohuvilist üldiselt eriti õnnelikuks ei tee. Sest aega on alati puudu ning lõpuks võib juhtuda, et mõned vaatamisväärsused jäävadki vaid läbi akna ja sõidu pealt nähtuks, saateks giidi segane pobin. Kui just ei taha kõikide kaasreisiliste püha viha enda peale võtta ja pissipeatuse ettekäändel pausi tehes hoopis kaameraga ringi traavida ;-). Või riskida sellega, et mingil hetkel bussist maha jäetakse.

Kellega?

Viimane, aga mitte vähemolulisem küsimus. Kui üksinda, siis on asi eriti lihtne. Teed mida tahad ja millal tahad. Kui koos mõne(de) tuttava(te) fotohuvilis(te)ega, siis samuti veidi lihtsam, vähemalt mõistetakse miks sa mingis pealtnäha suvalises kohas tahad kaameraga ringi roomates pikemalt aega veeta. Eraldi kategooria moodustavadki spetsiaalsed fotoretked, mida ka Eestist lähtuvana päris palju juba organiseeritakse.

Kui minek on koos pere ja lastega, siis tuleb näiteks arvestada sellega, et teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks lisaks raskele fototehnikale ka mõni põngerjas õlale visata. Ja see kahtlemata pärsib fotoalast võimekust, seda nii pildistamisel kui fotokoti ja statiivi tassimisel.

Kui juhuslikult komplekteerunud seltskonnaga mõnel suuremal turismireisil, siis ilmselt kujuneb asi täpselt nii, nagu kujuneb ja mingeid soovitusi on raske anda. Taaskord tasub sellele tähelepanu pöörata juba enne reisi ja vastavalt selle komplekteerida enda fotokoti sisu. Ja ootused…

Varustus

Kui kõikidele eelnevalt esitatud küsimustele vastus olemas, siis ei jäägi muud üle kui asuda varustust komplekteerima. Alljärgnevalt väikesed loendid maksimaalsest stsenaariumist. Kui kaasa tuleb ainult kompaktkaamera, siis on asi lihtne ja ega midagi väga suurt ega rasket sellele juurde lisada polegi, peegelkaameraga on lood veidi kurjemad. Kuid siiski on mõningaid lisasid võimalik ka kompaktile hankida.

Kompaktkaamera

akud (2-3 komplekti + laadija)
mälukaardid (olenevalt suurusest 1-2-3 tk lisaks)
puhastuskomplekt (lapp ja harjake, et tolm ja pritsmed objektiivilt maha pühkida)
statiiv (kasvõi väike lauastatiiv või kruvistatiiv, kui võimalik siis täismõõdus)
filtrid (ringpolarisatsioon, ND, UV – juhul kui saab adapteri abil ette keerata)
lisavälk (kui võimalik kaamerale lisada ja on näha, et läheb vaja)
– veekindel kate kaamerale (asja ajab ära ka kilekott)
– väike taskunuga (ikka läheb tarvis, lennukiga minnes jäta see põhipagasisse)
– väike taskulambike (ikka läheb tarvis kui pimedas pildistada)
fotokott, kuhu see kõik ära mahub

Peegelkaamera

– objektiivid (vastavalt eesmärgile, tele, lainurk, universaalne reisisuum jms)
akud (2-3 komplekti + laadija)
mälukaardid (olenevalt suurusest 1-2-3 tk lisaks)
puhastuskomplekt (lapp ja harjake, et tolm ja pritsmed objektiivilt maha pühkida)
sensori puhastuskomplekt (sageli piisab ka väikesest õhupumbast)
filtrid (ringpolarisatsioon, ND, UV, kiilfitrid jne)
lisavälk (kui on ette näha, et läheb vaja)
statiiv (nii suur kui võimalik ja nii kerge kui sobilik)
– veekindel kate kaamerale ja objektiivile (asja ajab ära ka kilekott)
– väike taskunuga (ikka läheb tarvis, lennukiga minnes jäta see põhipagasisse)
– väike taskulambike (läheb tarvis näiteks pimedas pildistades)
fotokott, kuhu see kõik ära mahub

Mida ja miks?

Fotokott – kui jalgsimatk ja kogu elamine seljas kaasa, siis fotoseljakott või slingshot pole parim valik – kahte seljakotti on kehv kui mitte võimatu mugavalt tassida.

Kõige mugavam on selline üleõlakott, mida saab ka vööle kinnitada või siis täiesti vöökott. Ideaalsel juhul võiks fotokott kogu täiega ka suurde seljakotti mahtuda. Kui niisama auto/bussireis, siis sobivad kõik variandid.

Paljud eelistavad ringi liikumiseks fotoseljakotti, teised hoopis üleõlakotti – maitse asi. Kui kotiga pole kaasas (või pole sisseehitatud vms) vihmakatet, siis tasub ka selle peale mõelda, kasvõi mõni suurem kilekott, mida saab vihma korral ümber fotokoti mässida. Niisama kilekotis või suvalise ridiküli põhjas vähemalt peegelkaamerat ei maksaks transportida.

Statiiv – igipõline küsimus kaal VS stabiilsus VS hind. Kui ei pea kogu tee seljas tassima, tasub kaasa võtta suur täismõõdus statiiv, mis annab stabiilsuse.

Kui varustuse kogus limiteeritud, tasub mõelda väheldasema statiivi peale, mis ei taga küll stabiilsust kõikides oludes, kuid ajab asja ära. Lisavõimalustena peab ära mainima kruvistatiivid, beanbag’id ja monopod’id. Ka väikesemad ja kergemad asjad, kuid teatud oludes toovad stabiilsust juurde. Kui tõesti midagi sellist kaasa ei mahu, tee tutvust looga värinavabade piltide saladus.

Objektiivid – vastavalt eesmärkidele. Maastikupildistajale lainurk, loomapildistajale teleobjektiiv, putukasõbrale makroobjektiiv. Või siis universaalne suure suumiulatusega reisiobjektiiv.

No näiteks on üsna levinud 18-200 mm, 18-250 mm ja isegi juba 18-270 mm objektiivid. Loomulikult tähendab see järeleandmist kvaliteedis ja valgusjõus, aga vähemalt on, millega pilti teha ka kõige erinevamates tingimustes.

Kui viimast endal ei ole, siis olenevalt reisi pikkusest ja riskiastmest tasub kaaluda ka laenutamist. Eestis hetkel küll ainult Pentaxi puhul võimalik.

Aga äkki on ka mõni sõber valmis objektiivivahetust tegema. Mitme objektiivi kasutamisega on ka see häda, et ükskõik kuidas ka ei püüa (keerad selja tuulele ette, hoiad ava alaspidi jne), ikka kipub kaamerasse selle käigus tolmu sattuma. Ning on kohti ja olusid, milles seda tööd üldse ei maksakski ette võtta. Seega üks tugev plusspunkt reisobjektiivi kontole juurde.

Mälu – ära hoia mune ühes korvis. Pigem võta kaasa mitu väiksemat (tänapäevaste hindade juures on lausa patt osta väiksemaid kui 2GB) mälukaarti kui üks hiiglasuur. Sest kui see üks kaart otsutab otsad anda (või läheb koos kaameraga kaotsi), lähevad potentsiaalselt kaotsi kogu reisi pildid. Kui sama juhtub mõne väiksema kaardiga, jäävad ehk osad pildid vähemalt alles.

Kui eriti ettevaatlik oled, siis võta kaasa mõni seade (väline kettaseade, rüperaal) millega tehtud piltidest veel omakorda tagavarakoopia teha. Kui lähed väga ekstreemsetesse oludesse (nt väga külma kohta) uuri oma mälukaartide vastupidavuse piire – kõik ei pruugi miinuskraadide juures korralikult funktsioneerida.

Lisavidinad –  kui fotokotti veel ruumi üle jäi, pane sinna GPS, et hiljem tehtud pildid kerge vaevaga ära geosildistada ja kaardil kuvada. Loomulikult ära unusta teise ajavööndisse minnes oma kaamera kella õigeks keeramast, GPS saab sellega ise hakkama.

Kindlasti ära unusta puhastustarvikuid ja vihmakatet kaasa võtta. Taskulamp ja nuga on juba selline rohkem mugavusvarustus, mida läheb harvem vaja, aga kui läheb, siis ilma on väga kehv. Ära unusta akulaadijaid ja võrguadaptereid ja nn vargapesa. Autoga reisides võta kaasa 12V->230V muundur.

Muud tähtsad küsimused

Lisaks varustusele ja tehnilistele vidinatele, on reisil olles kasulik kontrollida ka enda käitumisharjumusi ning muuta neid valitsevatele oludele sobivaks. Seda nii kohalike tavade austamise kui ka energiasäästmise osas.

Austa ja arvesta – öisel ajal kahtlastes rajoonides üksinda ringi kolamine on niigi veidi kahtlane tegevus, samal ajal veel kalli fotovarustusega vehkida aga suisa tobedus. Paljudes maades väga rahvarohketes piirkondades päevasel ajal (a la turul) tasub kaamera pigem kotis hoida, et mitte pikanäpumeestele ideid anda. Ideaalis võiks fotokott olla selline, et ei näeks välja nagu fotokott, vaid nagu tavaline õla- või seljakott. Kui võimalik, siis lisaks peegelkaamerale võta kaasa väike kompaktkaamera, mida raatsid ja saad veidi vähem silmatorkaval moel kasutada ajal ja kohtades, kus muidu ohtlik võib olla. Turvalisuse tagab ka elementaarsete viisakusreeglite austamine – ära tee pilti seal, kus see pole seadusega ette nähtud ega seal kus see pole kohalike kirjutamata tavade järgi kombeks. Ära roni sinna, kuhu pole ette nähtud. Austa kohalike elanike soove, siis austavad nemad sind ja sinu kaamerat ka. 😉 Kasulik on osata kasvõi mõnda üldist viisakusfraasi kohalikus keeles – vestmik või sõnastik kaasa!

Säästa – säästa akusid, kui see on võimalik. Ei ole vaja pärast igat pildistamissessiooni kõiki pilte kaamera ekraanil üle vaadata ja teistele näidata. Kui kompaktaameral on optiline pildiotsja, siis kasuta pigem seda kui LCD ekraani. Ära jooksuta kompaktaamera objektiivi niisama sisse ja välja, suumi seal kus tõesti vaja. Lae akusid kui see on võimalik – puhkekohas, söögikohas jne.

Siinkohas tuleb tähelepanu juhtida, et erinevates maades võivad vooluvõrgul olla erinevad otsikud ja erinev võrgupinge kui meil siin – seega uuri see välja ja hangi adapterid. Säästa ka mälukaarte – üsna jube on pärast reisi mitmete tuhandete piltide seast ilusaid kaadreid otsida. Pildist seda, mis on väärt ja just nii palju kui vaja. Kuid siiski võta neid reisile piisavalt kaasa, sest ükshaaval piltide kustutamine lisaruumi tekitamiseks mälukaardi elueale hästi ei mõju.

Tunne iseennast – ja oma varustust. Eriti just viimast, sest reisil olles hakata uue kaameraga tutvust tegema võib tähendada seda, et ilusate piltideni ei jõuagi. Kui ikka kunagi elus pole varem peegelkaameraga pildistanud, siis ei maksaks seda esimest korda reisil olles praktiseerima hakata. Võta vähemalt ka vana hea ja tuttav kompaktkaamera kaasa, et kui häda käes, saad oma pildid tehtud. Seega kui tõesti tunned, et pead uue kaamera ostma, tee seda vähemalt paar nädalat enne reisi algust, et oma uut vidinat tõesti korralikult tundma õppida. Tunne oma kaamera piire ja objektiivide piire ja võimalusi ning vali kasutuskord vastavalt oludele. 300 mm teleobjektiiviga võib olla küll tore tihaseid taga ajada, aga kitsal linnatänaval üldplaani kaadrisse enam ei mahuta. Ja vastupidi. Samuti tasub objektiivi puhul kindlaks teha optimaalsed seaded, et võtta ka kehvemates valgusoludes viimast.

Pildista – seda mis väärt ja veidi vähem seda, mis ei ole väärt. Kuigi takkajärgi võib sageli selguda, et just see viimasest tehtud pilt on hoopis elavam ja ehedam. Suurtes ja võimastes kohtades (kuid mitte ainult) tasub lisaks üksikkaadritele mõelda ka panoraampildi tegemise peale, et see võimsus ja suurus ikka kõik ära mahuks. On ju panoraamide kokkupanemine läinud juba nii lihtsaks, et mingeid eriteadmisi digipimikus sahmerdamisest ei vaja. Mitme pildi kokkupanek üheks aitab välja ka lainurkobjektiivi puudumise korral – tee lihtsalt mitu äärest kattuvat pilti ning hiljem kokku pannes saabki piisavalt laia vaatenurga kätte. Kui viibid mõnes kohas pikemalt, proovi pildistamist erinevatel aegadel ja erineva valgusega. Alati ei peagi kaamerat kaasa tassima, aga hoia silmad ikkagi lahti, et märgata ja meelde jätte potentsiaalikaid kohti.

Kohane – iga situatsioon esitab varustusele ja pildistustehnikale erinevad nõudmised. On suur vahe kas pildistada hämaras muuseumis või tuulises kanjonis. Või hoopis lausvihmas. Esimesel juhul ära unusta, et muuseumis reeglina välku ei tohi kasutada ning tihti ei lubata ka statiiviga sisse või koguni ei lubata üldse pildistada. Seega võimaluse korral jäta see parem kohe näiteks ööbimiskohta. Vihmas pildistades veendu oma tehnika vettpidavuses, pole midagi kurvemat kui keset vinget reisi otsad andnud kaamera ja objektiivid. Kui kaamera ikka saab vett, siis ära lülita seda kohe sisse, et “ma lihtsalt tahtsin proovida”! Võta akud välja ja jäta see parem pikemaks ajaks kuivama. Nii minimeerid lühise tekkimise ohu. Reisilt tagasi jõudes tasuks lasta kaamera ikkagi teeninduses üle vaadata, sest oksüdeerumisprotsess võib olla ikkagi jätkunud. Ühesõnaga käitu vastavalt olukorrale ja vali sellest lähtuvalt ka kaasasolev varustus.

Kokkuvõte

Teooriaga hakkab nüüd ühele poole saama (tegelikult ei hakka, aga jutt kisub juba liiga pikaks ning ega peale sinu siiani ilmselt ükski teine lugeja veel välja jõudnud ei ole), ei jää muud üle kui minna reisile ja kõik praktikas järgi proovida. Ei tasu üldse kartagi, et üllatusi ette ei tule, sest nagu ütles juba Jan L. A. van de Snepscheut: “In theory, there is no difference between theory and practice. But, in practice, there is.“.

Ja nii ongi. Eks lõplik tõde kujuneb välja igal konkreetsel reisil ja igaühe jaoks personaalselt, kuid mingid põhisuunad, mida planeerimisel arvestada, ülalolev kirjatükk ehk endasse koondada suutis. Kõiksugused täiendavad ideed ja nõuhau on kommentaariumis väga oodatud.

One comment on “reisifotograafia

  1. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply