statiivikomplekt 1

Eellugu
Kuna vana statiiv oli üks igavene ajast ja arust logu, oli juba pikka aega plaan uus ja parem hankida. Erinevatel põhjustel oli see protsess veninud juba üle aasta. Õnneks unustasin selle aasta jaanuaris statiivi ühe retke käigus ööbimiskohta ning kuna järgi pole viitsinuid minna, siis muutus uue statiivi ostmine hädatarvilikuks.

Enda jaoks olin paika pannud umbes sellised kriteeriumid:
statiivi kaal: max 2-2,5 kg
kandevõime: minimaalselt 2-3 kg
hind: max 2-2,5 K
kõrgus: min asend nii madal kui võimalik ja max vähemalt 1,6 m, et peaks ainult mõõdukalt küürutama
pea: mitmesuunaline, kiirkinnitusplaadiga (aga kindlasti mitte kuulpea)

Varem statiive uurinuna olin jäänud pidama Velboni juurde, peamiselt Sherpa seeria kuid idee tasandil ka Ultra MAxi ja Luxi jm sellised kergemad vidinad. Velbon tänu üsna heale hinnale ja samas korralikule kvaliteedile.

Sherpa 750R, Sherpa 600 või Sherpa 435. Pärnu mnt Photopointis olid kõik kenasti olemas.

Kohapeal katsudes 750R langes valikust välja tänu vändale. Ei hooli eriti sellisest lisast. See-eest 600 oli kohe väga positiivne – stabiilne, kõrge ja selle juures ka üsna kerge. Tegelikult oleks isegi ära ostnud, aga kuna ühtegi müüjat mu üsna pikaajaline sealolek ja statiivide lahti ja kinni lappamine ei huvitanud, siis ei huvitanud mind sealt ostmine ka enam. Mõtlesin veel veidi ringi vaadata. Samal õhtul ilmutas ennast HV kõikvõimsus ja privaatsõnumi teel laekus huvitav informatsioon Manfrottode maaletooja ja sealt odavama hinnaga statiivi hankimise kohta. Seega hakkasin Manfrottosid ka uurima. Ja silma jäi nii mõndagi positiivset. Hind küll paraku kallim kui Velbonil, aga samas võimalus statiivi ja pead eraldi vahetada pole ka paha.

Eriti hakkas meeldima uus 190XPROB tänu horisontaalseks keeratavale kesksambale. Peades jäid valikusse 804RC2 ja 460MG . Viimased küll peamiselt hinna tõttu, sest olid odavaimad 3D pead. Kuulpea järgi hetkel eriti vajadust ei tunne.

Õnnetuseks on Eesti kaubandus endiselt masendaval tasemele ja kusagil kohapea asju enne ostmist katsude saab ainult hea õnne korral. Ühe Manfrotto maaletooja juures (Fotex) õnnestus katsuda pead 460MG. Statiivist võis ainult pilte netist vaadata. Valik oli seal kohapeal ikka eriti väike ja hädine. Paraku 460RC väga head muljet ei jätnud ning ka teiste kokkupuutunute arvamused olid pigem negatiivsed.

Seega jäin lõpuks komplekti juurde 190XPROB + 804RC. Kuna vahel on üht-teist hangitud läbi Overalli, siis sai ka seekord hinnapakkumise osas nende poole pöördutud. Kuna pakuti küllaltki head hinda (poe lettihinnast nii mõnigi sada krooni odavam), siis sai nende juurde jäädudki. Paraku küll tähtaeg venis nädalakese pikemaks, kui alguses lubatust.

Aga nii või teisiti on statiiv ja pea nüüd käes. Ja esialgne mulje on igati positiivne.

Tehniline info
804RC2
kõrgus: 12 cm
kaal: 0,75 kg
materjal: tehniline polümeer
maksimaalne koormus: 4 kg
pöörderaadius: 360°
kalle külgsuunas: -30° / +90°
kalle otsesuunas: -30° / +90°
kiirkinnitusplaat 1/4″ keermega

190XPROB
maksimaalne töökõrgus: 122/146 cm (ilma/koos kesksambaga)
minimaalne töökõrgus: 8,5 cm
pikkus kokkupandult: 57 cm
kaal: 1,8 kg
materjal: alumiinium
maksimaalne koormus: 5 kg
jalgade sektsioonide arv: 3
jalgade kaldenurgad: 25°, 46°, 66°, 88°

Esmamulje

Kätte sain asjad kenades lihtsates karpides. Kena, samas ei midagi liiga edevat. Jätab usaldusväärse mulje ja näitab, et niisama mõttetut haipi pole vaja, loeb see, mis karbi sees on. Suurema karbi seest tuli välja kenasti kilesse pakitud statiiv ja väiksema seest pea. Need omavahel kokku kruvides sai kena komplekti. Statiiv nagu statiiv ikka. Pea veidi üllatas oma suurusega. Lisab statiivi kõrgusele oma tubli 12 cm juurde.

Kokku jätab kõik mõnusalt tugev mulje, miski ei logise ega nagise, pea liigub sujuvalt ja käepidemed on mugavad. Külmetavate sõrmede rõõmuks on statiivi kaks jalga kaetud pehmendusega. Statiivil on rihmakinnitusaas ja konks fotokoti vms raskuse külge riputamiseks saavutamaks vajadusel suuremat stabiilsust. Nii statiivil kui peal on küljes ka lood, et asend otseks saada. Statiivpea külg- ja otsesuunas kallutamisel on abiks otstele märgitud nurgakraadid. Kiirkinnitusplaat on lukustiga. Ühesõnaga esmamulje on ainult positiivne.

Horisontaalne kesksammas

üüd aga huvitavama osa juurde – stabiilsus ja horisontaalne kesksammas ning sellest lähtuvad erinevad seadmisvõimalused.

Kesksamba horisontaali keeramine on tõepoolest ülilihtne ja kiire. Tuleb lahti keerata kesksamba liikumist reguleeriv liblikamutter, tõmmata kesksammas üles ja lõpus alla vajutada samba alumises otsas olev nupuke. Ja valmis ta ongi.

Kuna väga hulle torusid katsetamiseks kusagilt võtta polnud, siis sai testimiseks külge kruvitud vana vene rauda. Zenit koos Jupiteriga ja kõige all veel Velbon Macroslider. Kogu kola kokku ~2 kg. Kui sinna lisada veel pea enda kaal, siis sai statiiv tibake üle poole lubatud koormusest kätte. Ilmselt ma midagi oluliselt raskemat ei hakka sinna lähiajal külge nagunii kruvima.

Normaalasendis ja täies töökõrguses oli statiiv sellise kolahunnikuga üllatavalt stabiilne. Pärast nupulevajutust mingit pikka võbinat ei olnud. Tänu jalgade seadmisvõimalustele annab neid stabiilse suurendamiseks vajadusel ka rohkem laiali sättida. Veidi enam huvitas stabiilsus horisontaalseks keeratud kesksamba korral.

Kuna jalad on kõik eraldi liigutatavad (neli erinevat fikseeritud asendit) ja pead annab samuti üsna palju sättida, siis võib sisuliselt öelda, et statiiv on võimalik üles seada mistahes kõrgusele ja kaugusele oma pikkuse piires. Pildil toodu seade puhul on objektiiv maapinnast ~5 cm kõrgusel, tänu Macrosliderile annab rahulikul veel allapoole keerata. Ja jalad ei ole veel kõige madalas asendis. Seega on võimalik isegi nö miinusesse minna, ehk et ronida otsapidi mõnda lohku vms. Ka kesksammast annab teljest veelgi kaugemale viia, aga selleks peab vastukaaluks midagi vastas olevale jalale peal panema. Kasvõi näiteks fotokoti. Loomulikult on selliste seadistuse puhul kogu asi veidi „pehmem”, kuid kasutades viitega võtet või kaugpäästikud ei tohiks kenad ja teravad pildid mingiks probleemiks olla. Nii et asendamatu abimees makorfotograafias.

Need statiivid, millel annab fotoaparaat kesksamba alumise otsa külge kinnitada või sammast ringi keerata, lubavad küll ka üsnagi maalähedalt pildistada, kuid erinevaid seadmisvõimalusi on kordades vähem.

Plussid:

Tugev ja stabiilne konstruktsioon
Lõputult seadmisvõimalusi
Mugavad käepidemed, läbimõeldud disain

Miinused:

Kaal – ~2,5 kg on tegelikult ikkagi üsna raske
Hind – võiks olla alati parem 😀

Kui hinde peaks andma, siis 9,5/10. 10/10 saaks ilmselt siis, kui kogu asi kaaluks ~0,5 kg vähem. Teisest küljest ei saaks siis jälle võibolla anda plussi stabiilsuse eest. Nii et… jätame siis lihtsalt 0,5 palli arenguruumi.

One comment on “statiivikomplekt

  1. Pingback: pikk ja jätkuv vaikus « .:. digiSTOOP v5.0

Leave a Reply