eee…äää..öö… nooh… kui seda nüüd niiviisi võib öelda, siis sedaet… armunud, ah ei, pigem sisse võetud. Ei, mitte SELLES mõttes. Lihtsalt sain hiljuti pea’ nädalakese koos veeta sellise toreda vidinaga, nagu Sigma AF 10-20mm F4,0-5,6 EX DC. Lainurgad on mulle alati meeldinud, aga see on juba tase omaette. Olin küll ka varem selle sama eksemplariga paar klõpsu teinud, aga säherdune põgus kokkupuude veel nii sügavaid tundeid ei tekitanud. Aga nüüd… jah. Tahan endale ka sellist! Ja viimase nädala arengud on sellised olnud, et äkki koguni tekki täitsa võimalus see asi teoks teha. Kuid aitab kiibitsemisest, asja juurde.

Nimelt käisin väikesel töövisiidil Hollandis (peamiselt Amsterdam aga lühivisiidina ka Rotterdam). Õnneks paaril päeval oli natuke aega ka ringi hulkuda ja klõpsutada. Pisikese vahetustehingu läbi asendus selleks külastuseks DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM ülalnimetet 10-20mm vastu. Vana ustav Sigma AF 17-70mm 2.8-4.5 DC macro oli ka loomulikult kaasas, aga mis seal pattu salata, seda ei kruvinud ma kaamerale mitte kordagi ette, nii et oleks võinud samahästi ka koju jätta. Sest veidi kaugemal asuvate objektide pildistamiseks kasutasin hoopistükis Pentax Optio W60 nimelist jupstükki, mis sobilikes oludes annab täitsa mõistliku pilditulemuse. Ja ühtlasi hakkasin mõistma klassikalise jaapani turisti hingeelu, kel mitu kaamerat kaelas ripub. On mugavam küll, kui muutkui objektiive vahetada. Nii et mõningad pildid on ka sellega tehtud.

Holland, ja eriti Amsterdam on ikka parasalt sürr koht. Fotogeeniline kahtlemata – väga palju mida oleks tahtnud veidi rahulikumalt pildistada jäi üldse jäädvustamata. Nii et eks need pildid sellised möödajooksu pealt tehtud said. Osad lausa sõna otseses mõttes, sest 10mm andis vabaduse tänaval kõndides juhusliku sagedusega päästikut vajutada – midagi põnevat ikka peale jäi. Nii et tõeline candid shot’ide  edasiarendamise objektiiv – isegi fotograaf ei pea teadma, mida pildistab. Aga sobib muidugi ka niisama salaja pildistamiseks – inimene arvab, et on fotoka eest juba ammu möödas, aga tegelikult jalutab alles esimese kolmandiku peal kaadrist. Amsterdamis on ka päris kena vanalinn, kanalid, platsid, skulptuurid – mis sa hing veel ihaldad.

Tegelikult Hollandis olen juba ükskord varem ka käinud (2000. aastal), nimelt Haagis liivakottides tammi ehitamas ja väike suts ka läbi Amsterdami, aga paljud seekord silma jäänud nüansid küll kuidagi tuttavad ei tundunud. No kasvõi need jalgrataste hulgad. Hunnikud. Rodud. No ei mäleta, et oleks neid niiiiiiiiiiii palju olnud. Aga seekord tõesti oli. Sõitmas, seismas, vedelemas. Kaherattalisi, kolmerattalisi, kastiga, käruga, neljakohalisi, tuuleklaasiga, kaunistustega ja roostes. Mida iganes ühe ratta puhul inimfantaasia suudab välja mõelda, seda seal ilmselt ka leidub.

Üldiselt treenis liikluses üsna ettevaatlikuks, sest igal hetkel võisid sattuda keset jalgrattureid. See, et vanades rattakultuuri maades sõidetakse ainult selleks ette nähtud kohtades ja ainult Eestis kõik pea laiali otsas ringi lasevad, on küll selgelt müüt. Sõideti seal ka nii kõnniteel, sõiduteel kui ülekäigurajal, nii punase tulega või üldse suvaliselt risti üle. Ja seda kõike sellises linnas, kus sisuliselt iga tänava ääres on rattatee. Lai. Korralik. Aga kõik olid sellega lihtsalt harjunud. Kuigi ühel korral sai silmatud ka politseid ühte jalgratturit peedistamas. Ühtegi kahe osapoolega avariid silma ei jäänud, üks tüdruk trammiteel pani ajaviiteks külje maha.

Erinevalt Amterdamist Rotterdamis vanalinn küll puudud (linn pommitati maatasa), kuid see-eest on ohtralt kaasaegset arhitektuuri, võiks koguni öelda, et selle poolest on Rotterdam kuulus. Aga kuna seal sai lihtsalt lõunastamas käidud ja eriti pikalt kohapeal ei viibinud, siis ilmselgelt nägi ainult murdosa sellest. Kuid kebab oli päris hea. See vähene oli ka juba päris kena, vähemalt oli püütud lisaks klaasist kastidele ka midagi muud valmis nikerdada või vähemalt mingi kiiks asjale külge pookida. Mitte nagu need mõttetud kastid meil siin. Tegelikult leidis selliseid omapäraseid kõrghooneid ka Amsterdami äärealadel, vaid kesklinn on madalama hoonestusega.

Ãœks silma jäänud kohalik müstifikatsioon olid mingid imelikud väikesed autod. Neil polnud enamasti isegi registreerimisnumbrit küljes. Väikeauto Smart mõjub nende kõrval lausa hiiglasena. Aga tegelikult olid täitsa ägedad käulad. Mõni oli isegi nii pisike, et pagasi jaoks oli taga eraldi pakiraam. Kardetavasti sinna küll midagi väga rasket ei tohi panna, auto läheb veel ümber. 🙂

Ja noh, need hotellid. Ja siis veel hotellid. Ja veel tibake hotelle. No igal nurgal ja igas majas. Tegelikult valetan – nurkadel ei ole, seal on hoopis kõrtsid. Sellised mõnusalt väikesed ja hubased. Või siis mingid mädzikmashruumi urkad. Ja noh ühes linnaosas on ainult maast laeni aknad, nii nurkadel kui nurgatagustes ja akende aga pisikesed uberikud voodiga. Ja valgus on selline punasevõitu ja vormid ümarad… Nii et eks see Hollandi rikkus rohkem turismist vist tuleb. Ja puhtast pahedele orienteeritud linnaturismist, sest maapiirkond neil ju sisuliselt puudub.

Aga tulles tagasi kõrtside juurde, siis esmapilgul kummastust tekitanud õlleserveerimisviis hakkas lõpuks üsna meeldima. Nimelt juuakse seal õlut poole pindi kaupa (ehket ~240 ml). Mis meie mõistes siin on pigem viinaklaasi mõõduks :-D. Lisaks väikesel kogusele lastakse see klaasi kõva vahuga kahes jaos ja ülevoolav vahutort tõmmatakse lõpuks noaga (mis ilmselt on kergelt õliseks vms tehtud) maha. Nii et kui õlle kätte saad, siis mõistad täielikult miks on õllealused vajalikud. Kui meil siin on need pigem niisama läikivapinnalisest materjalist reklaamaksessuaarid, siis seal selline korralikult imevast materjalist lätakas, mis kogu klaasi alla voolava õlle kenasti endasse imab. Nii et esialgu tundus selline kummaline õllega ladistamine ja raiskamine ja seda kõike mingi teeklaasitäie nimel. Aga asja filosoofia jõudis lõpuks kohale, seda pärast ühte klassikalist “teeme ühe õlle” õhtut.

Alguses sai pindi kaupa tellida – kusagilt leiti ilmselt meiesuguste asjatundmatute tüüpide jaoks ette nähtud suured klaasid. Aga kuna seal õlu lõpuks ikkagi lõpuks värskuse ja vahu kaotas ning viimased lonksud olid juba tuttavaliku vesise-kolkuva maitsega, siis sai poolepindiste peale tagasi kolitud. Sest koguselist hinnavahet pole õlu on kuni lõpuni mõnusalt värske ja vahune. Nii et lihtsalt tellid pideva voona väikeseid klaasikesi. Mõnus. Eriti sai selles veendutud viimasel õhtul üht Itaalia pitsaurgast külastades, kus õlu serveerit sellises meie jaoks klassikalises stiilis – suures klaasis ja ilma vahuta ja ülevoolamisete. Oli ikka vesine küll krt.

Mis veel. Ahjaa, pargid. Või kuidas neid betoonist, liivast, killustikust valmistatud platse nimetada. Eriti hirmsa mulje jätsid paar laste mänguväljakut. Mitte ühtegi puud või rohuliblet, ainult puhas betoon… No tegelikult on ikka normaalseid parke ka, aga sinna eriti ei sattunud pildistamisväärsel ajal, vaid ükskord pimedas sai mingi pargi servast läbi jalutatud. Jalutada sai Amsterdamis üldse palju, sest ühistranspordi piletisüsteem oli nii keeruline, enne jõudis jala kohale kui õiged tsoonis olid võimeline välja mõtlema. Ja siis mingeid ribasid piletist rebima ja neid kuhugi toppima ja… jala oli lihtsam.

Mis veel. Kitsad tänavad ja veel kitsamad tänavad. Kõige kitsam oli selline, mida mööda sai liikuda ainult külg ees, kui keegi vastu tuli. Ja tulijaid ning minejaid seal leidus, sest viis see punastel laternate rajooni. Aga sürr oli vaadata küll pisikest pilu seina sees, millest inimesed rõõmsalt sisse pugesid. Ja selliseid, küll veidi laiemaid pilusid olid peatänavate vahel ohtralt. Juba peamiselt kaubatänavalt hargnes neid mitmeid. Seoses kaubatänavaga meenus, et poodlemine võib Amsterdamis keeruline olla – nimelt ei meeldi neile miskipärast Visa kaart. Master, Maestro – palun väga. Aga Visa pakkudes tehakse hapu nägu pähe või saadetakse kohe pikalt. Nii et vahepeal tekkis koguni sularahakriis, sest kusagil kaardiga maksta ei saanud. Ãœsna kummaline. Ja häiriv.

Huh, pikk jutt sai. Ja mitte eriti fotograafiline. Mea culpa, antagu palun andeks. Ãœldise järeldusena saab tõdeda, et Sigma 10-20mm ON hea objektiiv. Et minu käsutuses olnud isendiga tehtud muid pilte näha, ostke näiteks ajakirja Paat. Seal vast vahel õnnestub. 😛

Rohkem pilte näeb pildiSTOOP’is.

Tegu pole küll otseselt fotograafiaalase postitusega, pigem rohkem reisikirjeldusega. Aga vähemalt lähtuvalt fotooportuunititest. Nimelt sai nädala-teise eest läbitud automatkana mõneti kummaline marsruut: Viljandi – Türi – Tapa – Kiviõli – Kohtla-Nõmme – Valaste – Kurtna – Jõhvi – Toila- Sillamäe – Narva-Jõesuu – Narva – Mäetaguse – Kuremäe – Vasknarv – Rannapungerja – Mustvee – Kallaste – Tooma – Viljandi. Kui nimetada vaid mõningaid külastatud kohti.Olin küll enamikes kohtades ka varem käinud, ja peagi lähen vist jälle, aga mis siis. Ilusad kodumaised kohad ikkagi, mida tasub ise külastada ja teistele näidata.

Reisi peamine eesmärk oligi läbi sõita Ida-Virumaa kenamad kohad ja siis veidike ka mööda Peipsi kallast ringi kolistada. Ning tagasiteel kindlasti Endla looduskaitsealalt ka läbi hüpata. Suuremalt jaolt sai eesmärk ka täidetud.

Esimene päev

Kuna lähtekohaks oli sattunud erinevatel põhjustel Viljandi, siis esmalt ootas ees pikem sõit. Kuna esimese päeva peaeesmärgiks oli käia ära Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis, siis ajaga väga priisata polnud. Seega sisuliselt esimene fotogeeniline asi, mida sai külastatud, oli Kiviõli tuhamägi. Tee peale jäi küll ka sõit läbi Padaoru, kuid seal pikemat peatust ei teinud. Sai see marsruut (Narva mnt – Sonda – Kiviõli) valitud lihtsalt selle tõttu, et seal on kena ja käänuline tee. Paraku küll jäi seetõttu ära sõit koledate seisvate tuuletiivikute vahelt, aga vähemalt kaugelt nägi neid ikka. Vahepeal sai kaalutud ka sõitmis Toolse kaudu, aga see sai ajapuudusel kõrvale jäetud. Teatavasti on seal kenad linnusevaremed mere ääres.

Kiviõli tuhamägi oli vanas kohas. Kuna aga eelmisest külastusest oli hea hulk aega möödas siis sai esmalt väikesesse segadusse satutud, sest mägi tervitav värskelt valminud (valmivate) (suusa, mootoratta jne?) radadega. Ja alguses sinna parklasse sõidetuna saigi kirutud, et krt, mäe otsa treppi enam ei viigi. Et jama värk. Aga vähemalt sai kena panoraami mäest. Siis edasi Kohtla-Nõmme pool suundudes viis tee õnneks ka õige mäekülje juurest mööda, kus trepp endisel alles oli. Või noh, valdavalt alles oli, sest palju astmeid oli puudu. Aga koht on vaate poolest igatahes külastamist väärt.

Edasi sai suund võetud Kohtla-Nõmme peale ning seda lähtuvalt Regio möödunudaastasest maanteeatlasest läbi Maidla. Kaardil oli tee kenasti olemas – sups, ja olemegi kohal. Paraku selgus pärast seda, kui jäänud oli veel vaid mõni kilomeeter mööda üsna jubedat teed (põhimõtteliselt asfalttee, kuid iga 100 m tagant olid ilma katteta auklikud lõigud), et ees ootas tõkkepuu ja valvuriputka. Ja seal umbkeelne valvuritädi kellega suhtlemisel sai selgeks, et edasi tee ei vii, sest on kaevandus ja Belazid sõidavad ringi ja ülemused ei luba jne. Krt oleks siis kaardil üks märge ka selle kohta, et tee ei ole avalik. Nii sai siis rõõmsasti (või mitte nii rõõmsasti) tagasi sõidetud ja suure ringiga läbi Narva mnt ja Kohtla-Järve sõidetud.

Nii või teisiti oli õnneks sel päeval veel üks kaevandusekskursioon jäänud ja saigi maa alla. Iseenesest samuti külastusväärne koht, endal küll fotograafilises mõttes eriti häid kaadreid saada ei õnnestunud, oleks statiivi pidanud maa alla kaasa võtma. Kuna aga lapsed ikka aegajalt vajavad süles tassimist jne, siis sai see ära jäetud. Nii et kõrge ISO ja vahel ka välklamp olid abiks, aga tulemus pole eriti mainimisväärne. Samas minna tasub sinna kindlasti. Maa-aluseks giidiks oli ingerisoome päritolu endine kaevur, kes jutuka ja pädeva vanana teadis rääkida nii sellest, teisest kui kolmandast. Ehket alates ajaloost ja tehnoloogiast kuni palkade ja elu-oluni välja. Rongiga sai ka sõita ja puha.

Kuna päev hakkas juba õhtusse kiskuma, siis sai algseid plaane veidi korrigeeritud ja selle päeva lõpetuseks, enne ööbimiskoha otsimist, veel ainult Valaste juga vaatama mindud. See peaks olema vast enamikele inimestest teada-tuntud koht. Ikkagi Eesti kõrgeim juga, mis siis, et inimtekkeline. Ja fotogeeniline on see koht ka ning pakub võimalusi erinevate rakursside alt joa pildistamiseks ning merevaateid pangalt.

Lisaks joale tasub sama teed mööda sõita Saka poole tagasi, ning pöörata uuesti mere poole seal, kus viide näitab Saka mõisa peale. Kuid järgmisest teeristist hoida kurssi edasi otse, mitte mõisa poole keerata. See tee viib ühte üsna sürri kohta, ausalt öeldes ma ei teagi, misasi või miks seal. Ilmselt midagi kaevandusveega (või lihtsalt kuivendamisega?) seotut. Nimelt on seal pankrannikuse uuristatud sügav kanjon, mille põhjas viib tee alla mere äärde. Autoga ei tasu küll sinna päris ronida, see oleks mõistlik üles jätta, veidi enne mingit majavaret. Igatahes on see kanjon oma vuliseva veega (nii maa peal kui maa all torus) ja mereäärsed olevad betoonmoodustised ja liivarand vaatamist ja pildistamist väärt.

Päev lõppes Kurtnas, Niinsaare puhkebaasis. Tegu on endiseaegse hiilguse armetu varjuga, mida nüüd uuesti üles kõpitsetakse. Ehket vana nõukaaegne pruuniks võõbatud puhkebaas. Vähemalt sai seal odava raha eest väikese kämpingumajakese (sest ilm oli väga vihmaseks keeranud ja telkima ei kutsunud) ja hommikuks oli pesemiseks soe vesi ka olemas. 🙂

Teine päev

Teine päev algas Kurtna järvede vahel kruiisides. Seda piirkonda ja neid järvi on küll töö asjus nii mõnelgi korral külastada saanud, aga ilus koht on ikka. Kel kalastamise või ujumise vastu huvi, siis tasuks kindlasti minna. Paraku küll kunagised kenad lõkke- ja telkimikohad on enamikus ära lõhutud ja läbustatud, kuid ehk midagi veel leiab.

Kurtnast võtsime suuna Toila peale, et külastada Toila oru parki ja kunagise lossi asukohta. Ehket kunagist rikka vene kaupmehe uusriklikut tornikestega maja asukohta. Hoolimata jabura tähistusega teedesüsteemist ja veidi kuhtunud mälestusest sai külastamiseks kõige sobilikum (ehk siis Karuvärav) ikka üles leitud ja pargile tiir peale tehtud. Kui läheneda pargile teisest küljest, on parkimine kogu piirkonnas tasuline (turisimipiirkond oma spaadega). Karuvärava poolt on palju rahulikum. Ja ilusam ka, sest tee viib mööda väga ilusat alleed. Oru pargis on uudistamist palju, aga eks selle kohta jagavad teavet juba viidad kohapeal.

Et mitte sõita mööda suuri ja igavaid teid sai suundutud edasi Sillamäe poole mööda mereäärset teed läbi Voka, kus on Regio andmetel nii kaunid vaated kui otsetee Sillamäele. Esimene asi osutus peaaegu õigeks ja teine asi peaaegu valeks. Vaade küll oli, aga mitte eriti hea ning teed ei olnud üldse. Vähemalt mitte seda teed, mis kaardil märgitud. Sest va Vähja-Tiit oli seal midagi juurde kaevandanud ja koleda traataia ette ehitanud. Õnneks mingi rada küll pikki aeda viis, mis oli isegi autoga läbitav. Sai hoitud pöialt ja seda kasutatud. Ning õnneks sai sealt kaudu tsivilisatsiooni rüppe tagasi, ei pidanudki sel korral suurt ringi tegema ja tagasi sõitma. Pagan ma ikka ei õpi, et otseteed ei vii kuhugi…

Sillamäe on huvitav linn. Ega seal midagi väga huvitavat peale toredate tänavanimede muidugi pole, aga ikkagi. Vähemalt oli uhke tunne sõita mööda Lev Tolstoi, Gagarini ja Geoloogia nimelisi tänavaid. Pärast Sillamäed sai Narva poole edasi uhatud, ja enne sinna jõudmist ka väike tiir Narva-Jõesuust läbi sõidetud. Ega seal ausalt öeldes ka suurt midagi vaadata polnud. Peale kahe ülipika ja ülisirge tänava. Piki Narva jõge Narva poole sõites jäi tee äärde üks betoonikamaka otsa tõstetud tank. Miskipärast küll toru oli tollel vales suunas, ehket ei sihtinudki üle jõe.

Narva seevastu on päris kena linn. Ilm küll eriti ei soosinud seal pikemalt ringi jalutamist, aga linnuses sai ikka ära käidud. Ja ühes nurgataguses kebabi- ja pitsaurkas söömas ka käidud, mille kohta peab ainult kiidusõnu ütlema – portsud ei vastanud kuidagi piltidel toodule, olid kõvasti suuremad. Ja üsna maitsvad ka. Aga see selleks, pildistama pole mõtet neid minna.

Linnusesse seevastu tasub küll fotoaparaat kaasa võtta. Ja kindlasti ka veidi raha kulutada ja muuseumi osas ära käia, sest tornist on suurepärane vaade kogu Narvale ja samuti ka tükikesele Venemaale. Narvast uuesti tagasi sõites (sel korral mööda põhimaanteed) sai imetletud kilomeetritepikkust autoderodu. Päris jube võib ikka olla niiviisi päevade kaupa teeservas kükitamine.

Üks koht, mida tasub Eestima kirdenurgas liikudes kindlasti külastada, on Sinimägede memoriaal. Vägagi fotograafisõbralik koht. Kui sinna ükskord kohale jõuda. Sest teeviit oli veidi kehvast paigaldatud, esimese hooga sai valet teed mööda sõitma asutud. Selgus, et tegu on hoopis kolme tee ristmikuga. Memoriaali oli küll teatud põhjustel 2007. aasta aprilli lõpus rüüstati, kuid kõik on kenasti uuesti korda tehtud ja mälestustahvlid kokku liimitud. Ilmse irooniana mõjub renoveeritud mälestustahvlite alla serva lisatud kirjad ja daatumid rüüstamise kohta. Loodetavasti sinna rohkem kuupäevi ei pea enam lisama, kitsaks kipub vast minema. Boonusena avaneb memoriaali juurest igati kena vaade ka ümbrusele.

Päev hakkas taaskord õhtusse veerema ja nii sai suund võetud potentsiaalsete ööbimiskohtade piirkonda. Kuna jälle ladistas vihma, siis telkimine taaskord väga tore mõte ei tundunud. Seega suundusime Peipsi põhjaranniku poole. Tee peale jäi Iisaku vaatetorn, mis küll eemalt vaadates jättis suht pisikese mulje, kuid otsa ronides tundus juba päris suur ja vaade oli ka kena.

Ja nüüd vahelduseks ka kurjasid sõnu ööbimiskohtade asjus. Esmalt see, et on ööbimiskohti, mis eksisteerivad ainult teeäärsel sildil. Nagu näiteks oli ühel Vaikla ja Alajõe vahelisel teeotsal. Ning kuhu sisse pööramine lõppes pärast pikemat sõitu tõkkepuu ja siltidega eramaa, aga ei mingit infot võimaliku turismitalu kohta. Ja see oli alles algus… Alajõe kandis on ridamisi vanu nõukaaegseid turismibaase, mis osaliselt ka tänapäeval töötavad. Ja üks eriti mõttetu koht on nende hulgas Villa Marika. Miks mõttetu koht? Sest nende suhtumine ei vasta eriti sellele, mida nad pakuvad. Koht iseenesest on selline üsna räämas ja lagunev. Mida ei saa aga hindade koht öelda. Nii et ööbimine 2 täiskasvanut + 2 väikest last oleks läinud ~1000 krooni. Sest arvestamine on inimesepõhine (k.a. kui iganes väike laps), mitte toapõhine. Ja lisavoodi eest tuleb ka veel topelt maksta. Ja pesta saab enivei kusagil koridori peal. See selleks, eks hindu ja tingimusi on igasuguseid. Aga kui ma hindu teada saades lihtsalt täiesti viisakalt üllatunult mainisin, et huvitav, enamasti küsitakse raha ikka toa eest, mitte inimeste põhiselt, siis kõrval seisnud meesterahvas teatas väga konkreetselt ja kurjalt, et “kui teile meie hinnapoliitika ei meeldi, siis te ei pea siin ööbima”. Hetkeks võttis nagu karbi lahti küll, et misasja nüüd siis… Aga noh – tõepoolest ei pea. Ja ei ööbinudki., sest see on ju mõttetu koht. Ja nagu tühja majaesise ja tühja laguneva maja järgi arvata võis, siis ega ka keegi teine seda eriti ei teinud. Nii et nagu ma juba kirjutasin, siis – mõttetu koht. Ärge minge. On seal kandis ka kordades paremaid kohti, mis on hoopistükkis odavamad. Nii et väike sõit tagasi põhja poole ja öömajaks sai hoopis Mäetagusel asuv Mõisahotell Meintack. Mis on kordades ilusam, mugavam ja isegi odavam (seda viimast küll jah, mitte just kordades), kui see eelnev mõttetu koht.

Kolmas päev

Ja jõudiski kätte järgmine päev täis uusi pildivõimalusi. Või siis mitte. Sest nagu selgus, siis Kuremäe kloostri territooriumil enam pildistada ei tohigi. Ilmselt siis olid automaatrezhiimis välgutajad nunnade närvid krussi ajanud. Imevett õnneks ikka tohtis pildistada.

Kuremäelt sai suund võetud Vasknarva peale, lootuses, et ehk on seal midagi huvitavamat kui viimati töö asjus läbiastumisel silma jäi. Ei olnud peale kalahaisulise kõrge müüri taha peidetud kiriku ja tükikese varemete suurt midagi. Lisaks on sinna viiv tee üsna jube. Nii et kui mingit erihuvi pole, siis niisama sinna küll ronida ei tasu.

Aga positiivne on see, et tagasi saab sealt sõita ilusat rannaäärset teed mööda – Remniku, Karjamaa, Alajõe, Uusküla Kauksi, Rannapungerja jne jne jne. Mmmõnus. Ja ilus. Kui vähegi huvi on, siis saab hulgaliselt pilte eriilmelisest maastikust ja küladest. Ja ohtralt ujumisvõimalusi. Mõned kohad on küll kuulsamad, nagu näiteks Kauksi, kuid tegelikult on kena liivarand pidevalt käe-jala juures. Ja kui tahtmist, on võimalik leida ka üsna privaatseid ja rahulike kohti. Näiteks Rannapungerjas. Sinna tasub muidugi nagunii sisse keerata, sest imekena majakas lausa kutsub ennast jäädvustama.

Ja nii need kenad vaated ja fotovõimalused järvele kestavad kuni Emajõe Suursooni välja. Lõuna pool on veel kenad vanausuliste külad ka oma megapikkade tänavatega, mille puhul tegelikult ei saagi aru millal üks küla lõppeb ja teine algab. Lihtsalt majadel on järsku teised aadressid.

Aga teele jääb ka paar suuremat kohta. Nagu näiteks Mustvee. Lisaks heale suitsulatikale mida seal kandis ohtralt müüakse, on linnakeses ka mitu kirikut, sadam, muuseum jne. Ja siis veel Kallaste. Juba veidi sürrim koht, eriti tänavatesüsteem. Osasid tänavaid lihtsalt ei olnud, mis kaardile märgitud olid. On see nüüd kivi Regio kapsaaeda või on tegu kiiresti areneva piirkonnaga? Viimane küll eriti muudes asjades silma ei torganud 🙂

Öömajale sai jäädud Willipu külalistemaja juures, seekord siis vähemalt telgis. Tegu taaskord kena kohaga otse Peipsi kaldal. Saab nii toas ööbida, kui väikese majakese rentida kui ka telkida või karavanautot parkida. Ja seda kõike üsna mõistliku hinna eest ning toad on kenad. Praeguse külastusega oli küll see väike häda, et telkimisplatsidele mõeldud dushiruum oli tuksis.

Neljas päev

Neljas (ja ühtlasi viimane) päeva viis esmalt Palamusele, paunvere poiste maadele. Taaskord kena koht. Kuna varem seda juba fotografeeritud, siis sel korral sai valdavalt niisama ringi vaadatud. Edasi järgnesid Laiuse lossi varemed, kus parajast valmistuti suureks laadaks.

Üks koht, mis on ka varem silma jäänud (ja on isegi kaardil, kui kena vaatega maantee või umbes nii märgitud), on ühe vana veski varemed Palamuse ja Laiuse vahelisel teelõigul. Nüüd oli sinna sobivalt kontrasti andmiseks ka ilus kollane rapsipõld kõrvale tehtud.

Ja siis päeva põhieesmärk – väike matk Endla kaitsealal Männikjärve rabas. Mööda maalilist metsateed ja üle laugaste kulgevat laudteed. Ilm küll kiskus jälle vihmaseks, aga õnneks ainult ajutiselt. Männikjärve on minu tagasihoidlikul hinnangul üks ilusamaid (loe fotogeenilisemaid) rabasid Eestis. Aastaaeg oleks tulnud küll veidi hilisem valida (ehket sügis), et rohkem värve oleks, aga ka niisama oli ilus. Sest kõndida rabas otse, on juba omaette elamus :-). Ei pea laugaste vahel teed otsima ja üle mätaste vantsima. Kui vähegi aega on, siis tasub muidugi teha suur ring ja käia ka Endla järve ääres. Meie piirdusime sel korral ainult raba peal oleva vaatetorni külastamisega.

Kuna see autoretk hakkas nii endale, kui eelkõige lastele juba kurnavaks muutuma, siis veel viimane külastus Emumäe vaatetorni ja see matk ongi lõppemas…Jäi veel pikk tee tagasi Viljandisse, paraku mööda parajasti remonditavaid teid.

Aga oli tore. Kuigi enamik kohad olid isiklikult mulle juba vähemal või rohkemal määral tuttavad, leidis ikkagi midagi uut ja huvitavat. Ja pilti sai ka teha. Missa hing veel ihaldad.

Ja rohkem pilte leiab pildiSTOOP’ist.