eee…äää..öö… nooh… kui seda nüüd niiviisi võib öelda, siis sedaet… armunud, ah ei, pigem sisse võetud. Ei, mitte SELLES mõttes. Lihtsalt sain hiljuti pea’ nädalakese koos veeta sellise toreda vidinaga, nagu Sigma AF 10-20mm F4,0-5,6 EX DC. Lainurgad on mulle alati meeldinud, aga see on juba tase omaette. Olin küll ka varem selle sama eksemplariga paar klõpsu teinud, aga säherdune põgus kokkupuude veel nii sügavaid tundeid ei tekitanud. Aga nüüd… jah. Tahan endale ka sellist! Ja viimase nädala arengud on sellised olnud, et äkki koguni tekki täitsa võimalus see asi teoks teha. Kuid aitab kiibitsemisest, asja juurde.
Nimelt käisin väikesel töövisiidil Hollandis (peamiselt Amsterdam aga lühivisiidina ka Rotterdam). Õnneks paaril päeval oli natuke aega ka ringi hulkuda ja klõpsutada. Pisikese vahetustehingu läbi asendus selleks külastuseks DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM ülalnimetet 10-20mm vastu. Vana ustav Sigma AF 17-70mm 2.8-4.5 DC macro oli ka loomulikult kaasas, aga mis seal pattu salata, seda ei kruvinud ma kaamerale mitte kordagi ette, nii et oleks võinud samahästi ka koju jätta. Sest veidi kaugemal asuvate objektide pildistamiseks kasutasin hoopistükis Pentax Optio W60 nimelist jupstükki, mis sobilikes oludes annab täitsa mõistliku pilditulemuse. Ja ühtlasi hakkasin mõistma klassikalise jaapani turisti hingeelu, kel mitu kaamerat kaelas ripub. On mugavam küll, kui muutkui objektiive vahetada. Nii et mõningad pildid on ka sellega tehtud.
Holland, ja eriti Amsterdam on ikka parasalt sürr koht. Fotogeeniline kahtlemata – väga palju mida oleks tahtnud veidi rahulikumalt pildistada jäi üldse jäädvustamata. Nii et eks need pildid sellised möödajooksu pealt tehtud said. Osad lausa sõna otseses mõttes, sest 10mm andis vabaduse tänaval kõndides juhusliku sagedusega päästikut vajutada – midagi põnevat ikka peale jäi. Nii et tõeline candid shot’ide edasiarendamise objektiiv – isegi fotograaf ei pea teadma, mida pildistab. Aga sobib muidugi ka niisama salaja pildistamiseks – inimene arvab, et on fotoka eest juba ammu möödas, aga tegelikult jalutab alles esimese kolmandiku peal kaadrist. Amsterdamis on ka päris kena vanalinn, kanalid, platsid, skulptuurid – mis sa hing veel ihaldad.
Tegelikult Hollandis olen juba ükskord varem ka käinud (2000. aastal), nimelt Haagis liivakottides tammi ehitamas ja väike suts ka läbi Amsterdami, aga paljud seekord silma jäänud nüansid küll kuidagi tuttavad ei tundunud. No kasvõi need jalgrataste hulgad. Hunnikud. Rodud. No ei mäleta, et oleks neid niiiiiiiiiiii palju olnud. Aga seekord tõesti oli. Sõitmas, seismas, vedelemas. Kaherattalisi, kolmerattalisi, kastiga, käruga, neljakohalisi, tuuleklaasiga, kaunistustega ja roostes. Mida iganes ühe ratta puhul inimfantaasia suudab välja mõelda, seda seal ilmselt ka leidub.
Üldiselt treenis liikluses üsna ettevaatlikuks, sest igal hetkel võisid sattuda keset jalgrattureid. See, et vanades rattakultuuri maades sõidetakse ainult selleks ette nähtud kohtades ja ainult Eestis kõik pea laiali otsas ringi lasevad, on küll selgelt müüt. Sõideti seal ka nii kõnniteel, sõiduteel kui ülekäigurajal, nii punase tulega või üldse suvaliselt risti üle. Ja seda kõike sellises linnas, kus sisuliselt iga tänava ääres on rattatee. Lai. Korralik. Aga kõik olid sellega lihtsalt harjunud. Kuigi ühel korral sai silmatud ka politseid ühte jalgratturit peedistamas. Ühtegi kahe osapoolega avariid silma ei jäänud, üks tüdruk trammiteel pani ajaviiteks külje maha.
Erinevalt Amterdamist Rotterdamis vanalinn küll puudud (linn pommitati maatasa), kuid see-eest on ohtralt kaasaegset arhitektuuri, võiks koguni öelda, et selle poolest on Rotterdam kuulus. Aga kuna seal sai lihtsalt lõunastamas käidud ja eriti pikalt kohapeal ei viibinud, siis ilmselgelt nägi ainult murdosa sellest. Kuid kebab oli päris hea. See vähene oli ka juba päris kena, vähemalt oli püütud lisaks klaasist kastidele ka midagi muud valmis nikerdada või vähemalt mingi kiiks asjale külge pookida. Mitte nagu need mõttetud kastid meil siin. Tegelikult leidis selliseid omapäraseid kõrghooneid ka Amsterdami äärealadel, vaid kesklinn on madalama hoonestusega.
Ãœks silma jäänud kohalik müstifikatsioon olid mingid imelikud väikesed autod. Neil polnud enamasti isegi registreerimisnumbrit küljes. Väikeauto Smart mõjub nende kõrval lausa hiiglasena. Aga tegelikult olid täitsa ägedad käulad. Mõni oli isegi nii pisike, et pagasi jaoks oli taga eraldi pakiraam. Kardetavasti sinna küll midagi väga rasket ei tohi panna, auto läheb veel ümber. 🙂
Ja noh, need hotellid. Ja siis veel hotellid. Ja veel tibake hotelle. No igal nurgal ja igas majas. Tegelikult valetan – nurkadel ei ole, seal on hoopis kõrtsid. Sellised mõnusalt väikesed ja hubased. Või siis mingid mädzikmashruumi urkad. Ja noh ühes linnaosas on ainult maast laeni aknad, nii nurkadel kui nurgatagustes ja akende aga pisikesed uberikud voodiga. Ja valgus on selline punasevõitu ja vormid ümarad… Nii et eks see Hollandi rikkus rohkem turismist vist tuleb. Ja puhtast pahedele orienteeritud linnaturismist, sest maapiirkond neil ju sisuliselt puudub.
Aga tulles tagasi kõrtside juurde, siis esmapilgul kummastust tekitanud õlleserveerimisviis hakkas lõpuks üsna meeldima. Nimelt juuakse seal õlut poole pindi kaupa (ehket ~240 ml). Mis meie mõistes siin on pigem viinaklaasi mõõduks :-D. Lisaks väikesel kogusele lastakse see klaasi kõva vahuga kahes jaos ja ülevoolav vahutort tõmmatakse lõpuks noaga (mis ilmselt on kergelt õliseks vms tehtud) maha. Nii et kui õlle kätte saad, siis mõistad täielikult miks on õllealused vajalikud. Kui meil siin on need pigem niisama läikivapinnalisest materjalist reklaamaksessuaarid, siis seal selline korralikult imevast materjalist lätakas, mis kogu klaasi alla voolava õlle kenasti endasse imab. Nii et esialgu tundus selline kummaline õllega ladistamine ja raiskamine ja seda kõike mingi teeklaasitäie nimel. Aga asja filosoofia jõudis lõpuks kohale, seda pärast ühte klassikalist “teeme ühe õlle” õhtut.
Alguses sai pindi kaupa tellida – kusagilt leiti ilmselt meiesuguste asjatundmatute tüüpide jaoks ette nähtud suured klaasid. Aga kuna seal õlu lõpuks ikkagi lõpuks värskuse ja vahu kaotas ning viimased lonksud olid juba tuttavaliku vesise-kolkuva maitsega, siis sai poolepindiste peale tagasi kolitud. Sest koguselist hinnavahet pole õlu on kuni lõpuni mõnusalt värske ja vahune. Nii et lihtsalt tellid pideva voona väikeseid klaasikesi. Mõnus. Eriti sai selles veendutud viimasel õhtul üht Itaalia pitsaurgast külastades, kus õlu serveerit sellises meie jaoks klassikalises stiilis – suures klaasis ja ilma vahuta ja ülevoolamisete. Oli ikka vesine küll krt.
Mis veel. Ahjaa, pargid. Või kuidas neid betoonist, liivast, killustikust valmistatud platse nimetada. Eriti hirmsa mulje jätsid paar laste mänguväljakut. Mitte ühtegi puud või rohuliblet, ainult puhas betoon… No tegelikult on ikka normaalseid parke ka, aga sinna eriti ei sattunud pildistamisväärsel ajal, vaid ükskord pimedas sai mingi pargi servast läbi jalutatud. Jalutada sai Amsterdamis üldse palju, sest ühistranspordi piletisüsteem oli nii keeruline, enne jõudis jala kohale kui õiged tsoonis olid võimeline välja mõtlema. Ja siis mingeid ribasid piletist rebima ja neid kuhugi toppima ja… jala oli lihtsam.
Mis veel. Kitsad tänavad ja veel kitsamad tänavad. Kõige kitsam oli selline, mida mööda sai liikuda ainult külg ees, kui keegi vastu tuli. Ja tulijaid ning minejaid seal leidus, sest viis see punastel laternate rajooni. Aga sürr oli vaadata küll pisikest pilu seina sees, millest inimesed rõõmsalt sisse pugesid. Ja selliseid, küll veidi laiemaid pilusid olid peatänavate vahel ohtralt. Juba peamiselt kaubatänavalt hargnes neid mitmeid. Seoses kaubatänavaga meenus, et poodlemine võib Amsterdamis keeruline olla – nimelt ei meeldi neile miskipärast Visa kaart. Master, Maestro – palun väga. Aga Visa pakkudes tehakse hapu nägu pähe või saadetakse kohe pikalt. Nii et vahepeal tekkis koguni sularahakriis, sest kusagil kaardiga maksta ei saanud. Ãœsna kummaline. Ja häiriv.
Huh, pikk jutt sai. Ja mitte eriti fotograafiline. Mea culpa, antagu palun andeks. Ãœldise järeldusena saab tõdeda, et Sigma 10-20mm ON hea objektiiv. Et minu käsutuses olnud isendiga tehtud muid pilte näha, ostke näiteks ajakirja Paat. Seal vast vahel õnnestub. 😛
Rohkem pilte näeb pildiSTOOP’is.
10-20 on küll hea. Kindlasti mitte kõige teravam, aga väga hea. Ise enamuse maastikest just sellega teinud.