Jällegi ükskord üle hulga aja (täpsemalt öeldes üle 2 aasta!) võtsin osa sellisest kenast üritusest nagu aHVide fotoretk. Ehk siis HV-foorumi fotohuviliste ühine pildistamisretk. Sel korral toimus õhtusel ajal eesmärgiga vangistada sensorile õhtuste linnatulede valgust. Oli igati meeldiv ja lõbus retk, osalejaid ei olnud just liiga palju, kuid piisavalt, et igav ei hakkaks ei pildistades ega juttu puhudes. Nägi huvitavaid kaameraid, kohtus huvitavate inimestega ja sai paar jagamisväärset piltigi. Mis sa hing veel ihaldad.

Pildi on vangistatud interneedusesse tavapärases kohas, sel korral koguni oma albumisse – aHVid öös.

Kuna nädalavahetusel oli ilus ilm, siis muuhulgas sai tegeletud pisikese kartulinoppimisega. Aga oli ka aega niisama kaameraga ringi vaadata. Näiteks mõningaid mutukaid bluescreen’i taustal 🙂 kiusata ja seeni piiluda.

Ja ülla-ülla – isegi Kuud sai vaadeldud. Mis siin ikka pattu salata – mõni aega tagas kommentaarides sõna võtnud Veix’il on igati õigus – täiskuul on kraatrid palju kehvemini näha kui varjualas. Nii et tasub ikka aegajalt mõni klõps teha, et erinevaid pinnavorme vaadelda. Teoretiseerides saaks nii ju üsna ruumilise pildi kokku panna, kui teha pidevalt Kuu erinevatest faasidest pilte ja siis lõpuks paljudest piltides üks pilt kokku panna, kus on kraatrid oma täielikus hiilguses.

… ehk Männiku, KUMU, Stromka. Kohad, kust vahepeal mõned pildid on lisandunud. Kumu kohe on üks äraütlemata fotogeeniline koht. Mõnus. Aga kuna eelmisel korral sai juba päris palju pilti tehtud, siis sel korral olin tagasihoidlikum.

Männiku karjääride piirkond on kah selline, kuhu igapäev ei satu. Kui kunagised rongiga möödasõidud välja arvata, siis tegelikult olen seal varem ainult ühel korral käinud. Püssi laskmas. Nüüd siis sai tööasjus üks ring tehtud. Aega puhtalt fotograafiaga tegelemiseks just liiga palju ei olnud, kuid paar klõpsu ikka tegin. Väga omapärane ja kah üksjagu fotogeeniline piirkond.

Ja kolmandaks käisin jälle Stroomi rannas. Eks seal ole varemgi käidud. Sel korral tuli häid pilte vähe. Tegelikult tatsasin ringi veidi pikema toruga (Jupiter 200 mm + 2xTC), nii et ka tulem sellelt lähtuvalt. Loodetavasti tulemus ei riiva kellegi privaatsus- ja sündsustunnet. Avalik koht ju. Ja keegi ei käsi septembris ujuma minna, kui tähelepanu ei taha äratada. Brr…. külm.

Aga homme lähen võtan kartuleid ja teen kartulist ka pilti.

Pildid, nagu ikka, pildiSTOOP’is

Sattusin täiesti vapustavasse koht. Nädalavahetusel Viljandi ümbruses ringi sõites ja midagi pildistamisväärset otsides läksin möödaminnes Heimtali mõisa vaatama, sest teeääres nool näitas sinnapoole. Tõepoolest kena park, osasid maju taastatakse jne. Kruusatee viis sealt aga edasi ja tagasi pöörata kohe ei saanud. Nii sõitsin mööda seda edasi… tee muutus kitsaks ja käänuliseks ning meenutas lausa mägedes sõitu juba. Ja siis avanes vaade. Suurepärane vaade – nagu oleks vahepeal riiki vahetanud või midagi. Näiteks Inglismaale sattunud. Kena veesilmakese ääres nelja torniga metsviinamarjadesse mähkunud… eee… miniloss. Tõeliselt ilus. Kahjuks oli Päike juba madalal ja ümbritseva metsa vari hakkas majale lähenema. Mõne pildi siiski sai. Sinna peab raudselt tagasi minema.

Hiljem sai teeääres veel erinevaid linde ka kiusatud.

Kõik uued pildid, nagu ikka, pesitsevad pildiSTOOP’is.

Käisin rabas. Oli rabavalt kaunis. Nagu rabas peabki olema. Aga tegelikult peab alustama sellest, et päikesetõusuks ei jõudnud, sest sai alles viiest ärgatud ja päikesetõusu nägi autoaknast ära, sest Loosalu raba oli piisavalt kaugel. Mis seal siis ikka. Viimati (ja ühtlasi esimest korda) sai seal käidud jaanuari lõpus. Peab nentima, et on asjad on nüüdseks edasi arenenud, rajale on lisatud infotahvlid, rajatud on parkla jne. Tuleb küll pattu tunnistada, et sel korral ignoreerisin parklas olevat soovitust auto sinna jätta, et edasi minnes järgmisele soosaarele minevat teed ei lõhuks. Kuna käesoleval aastaajal teed ilmselgelt autosõit ei lõhu ning oli veel väike lootus tibake tõusvat päikest näha, siis parkisin auto sinna, kuhu ka eelmisel korral meid kohalik matkajuht viis. Aga see selleks, ärge teie nii tehke, mina ka rohkem ei tee.

Igatahes oli rabas tõepoolest rabav, udu oli raba kohal juba hajumas, sammudes järve poole avanes kummastav vaatepilt – järve ei olnud… lihtsalt ei olnud, oli hoopis mingi sügavik. Kui optiline illusioon hajus ning perspektiiv uuesti paika läks, siis sai aru küll, et järv on kaetud paksu uduga.

Rohkem pilte nagu ikka pildiSTOOP’is.

Uskumatu. Pärast pikka ootamist tuvastasin silmapiiril kuusirbi ja jooksin ruttu statiiv õlal sääskedele söödaks. Kuna kuu juba loojus, siis palju aega ei jäänud. Aga siiski õnnestus kasutuses olev MC MTO-11 10/1000 statiivile kruvida ja sealt läbi piiludes kukkus suu küll lahti. Nii lähedalt polnud ma omasilmaga veel kuud kunagi näinud. Kahju, et tegu oli ainul sirbikesega vanast kuust. Aga no küll ka ükskord algab aega mil täiskuu taevasse kerkib. Mitte et sellisel pildil mingit olulist fotograafilist väärtust oleks, aga huvitav ikkagi. Vähemalt enda jaoks. 😀