sept.
19
2009
Sel korral ühe kaadriga. Ülejäänud on peidus.
fotojaht: öö
sept.
12
2009
Öös on asju. Ja pime on ka.
kui modellil saab kõrini
aug.
7
2009
Kui modellil pildistamisest kõrini saab, siis ega nalja enam kauaks pole. Olgu selleks modelliks inimloom või mõni muu loom. Viimaste puhul on muidugi reeglina lihtsam, nad jalutavad minema ja fotograafia korraldustele ei allu. Aga vähemalt ei näita välja ka otsest vastumeelsust. Inimestega on keerulisem. Kaua sa ikka viitsid seista seal ja seista siin, niipidi ja naapidi… Teha rõõmsat nägu ja tavalist nägu etc-etc-etc. Ja vat siis saabki kõrini. Ja ei häbeneta seda ka välja näidata 😉
NB Рlaadimine v̵ib aega v̵tta.
reisifotograafia
juuli
18
2009
Reisil käid? – Käin.
Pilti teed? – Teen.
Häide pilte tahad teha? – Tahan!
Järelikult on see lugu sulle! – No hea küll siis.
Suvi on reisimiste aeg. Kes eelistab Nuustakul ära käimist, kes Njujorgis. Või hoopis Njuziilandil. Reisile minnes jäetakse sageli tähelepanuta üks kõige olulisem asi – tunne oma varustust ja selle piire ning mõtle hoolikalt läbi kas ja mida üldse reisile kaasa võtta, et juba kohapeal olles halbu üllatusi vähem oleks. Selleks, et ikka kindlasti oleks peale reisi ilusaid pilte, mida jagada, tasub järgnev lugu läbi lugeda ja veidikene mõtiskleda, et kas ja kus ja miks ja kellega ja millal ja kuidas ja… kõik need teised suured küsimused.
Nii et head lugemist Photopinti ajaveebis.
fotoraamat
juuni
14
2009
Kevad on lõpetamiste aeg. Ülikoolid ja gümnaasiumid, põhikoolid ja lasteaiad. Suurel hulgal inimestel saab läbi üks eluetapp ning ootab ees astumine järgmisesse. Juba vanarahvas teadis, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Seega ei oleks ju paha lõppenud etapi mälestuste paremaks säilitamiseks midagi ette võtta. Koostada kasvõi fotoraamat. Just sellega puutusin mina kokku sel kevadel poja lasteaia lõpetamisega seoses.
Nö “klassikaline” viis sääraste mälestuste kogumiseks on lihtsalt kaaned, mille siseküljele on kleebitud kõikide kaaslaste näod ja nimed kah alla pandud. Teoreetiliselt lihtne ja elegantne lahendus, et vähemalt on koht mille abil nimed ja näod vajadusel meelde tuletada. Aga paraku vaid teoreetiliselt. Sest see, mida valmiskujul pakutakse, erilise elegantsiga just ei hiilga. Nagu näiteks need siin. Kui hetkel oleks käsil 90-ndate esimene pool, siis võib olla (ja just nimelt võib olla) tunduks sellised asjad ilusad. Hetkel küll ei tundu… Ja hinna/kvaliteedi suhe on lausa eriti kehv. Sellise asja eest 190 EEKi maksta! Mida veel…
Võimalikud variandid
Seega tuli otsima hakata paremaid variante. Alati on üheks võimaluseks kõik ise teha – trükkida pildid ja kleepida mingite kaante külge. Või siis käsitööna album valmistada või mida iganes. Kuna aga ühelgi asjaosaliselt vastavat varasemat kogemust ei olnud, siis ei julgenud sellise eksperimenteerimise peale välja minna ning tuli otsida trükkimisvõimalusi. Maailmas on selliseid kohti kümneid ning isegi Eestis mõned – Fotohaus, Omaraamat, Picturehappy. Omaraamatu suurim miinus on hind. Mis on ikka eriti kirves ja ületas eelarve piire mitmekordselt. Picturehappy osas pani kõhklema välimus ja köitmisstiil ja ega see päris kodumaine nüüd pole vist ka. Lisaks selline ludul paberil ja klambriga keskelt kokku löödud. Veidi liiga “odav” ja brošüürilik. Lõpuks jäi kaalukausile kaks teenust. Välismaine Blurb ja Fotohausi Photobook.
Blurb
Blurb on üks tore välismaine firma, mis pakub raamatute trükiteenust. Nii puhtalt teksi sisaldavaid raamatuid kui ka neljavärvitrükis pildiraamatuid. Teenus on küllaltki odav, saadaval on erineva suurusega raamatud ning üldjoontes oleks see soovitud eesmärgi täitmiseks sobinud. Ainukeseks kõhkluse kohaks jäi trüki- ja köitekvaliteet ning tellimisaeg. Negatiivne pool on osaliselt välja toodud ka siin. Nii et pani mõtlema, kuigi algselt oli Blurb üsna kindel kandidaat. Muidugi tore kui lahti tulnud köide ringi vahetatakse, aga kuna ajavaru on piiratud, siis sellise riski peale ei tahtnud välja minna. Ahvatlev oli muidugi suur lehekülgede arv – poleks ju paha $13 eest saada kuni 40 leheküljeline värvitrükis raamat. Nii või teisiti, plaan kunagi Blurb’i veidi teisel eesmärgil kasutada on kusagil aju tagasopis olemas.
Fotohaus Photobook
Nii et läheme teise (ja võidukaks osutunud) kandidaadi juurde – Fothausi Photobook. Tegu on tõesti justnimelt fotoraamatuga ja seda sõna otseses mõttes. Trükitakse fotopaberile ning lehed liimitakse omavahel mitte servapidi raamatu selja külge vaid hoopis nutikamal ja vastupidavamal moel üleni tagumist külge pidi kokku. Käisin enne otsuse tegemist näidiseid ka kohapeal poes katsumas ning positiivne mulje süvenes veelgi. Jäi tõesti vastupidav ja kena mulje. Aga eks aeg seda veel näitab.
Creative Photos
Kuidas see kõik siis täpselt käib? Iseenesest imelihtsasti. Kodulehelt on allalaaditav vastav tarkvara – Creative Photos. Tegu pole just kõige loogilisema kasutajaliidesega programmiga, mida ma olen oma elus kohanud, kuid asi töötab.
Kui programm käes ja installeeritud, tuleb käivitamisel ette järgmine pilt:
Saab valida nii uue projekti koostamist kui ka eelmise poolelijäänu jätkamist. Esmakordsel käivitamisel seda viimast muidugimõista pole võimalik teha ;-).
Edasi liikudes tuleb valida välja pildid, millest album koostatakse.
Isiklikult mind see natuke häiris, et ühtegi pilti valimata edasi ei saanud. Sest pärast juba albumit koostades saab ju pilte veel lisada küll ja küll, milleks seda siis üldse tingimata kohe alguses teha on vaja. Aga no ju siis on, sest mingil hetkel saab soovi korral valida ka automaatse piltide paigutamise, ilmselt selle jaoks on siis vaja.
Next vajutades tuleb ette järgmine lehekülg, kus tuleb teha valik erinevate suuruste vahel.
Mina valisin sel korral ruudukujulise (ehket 20 cm x 20 cm), tundus sellise optimaalse hinna ja suuruse suhtega.
Edasi tuleb valik, kas pildid paigutatakse automaatselt või manuaalselt.
Esimest varianti ma ausalt öeldes kordagi ei kasutanudki, nii et ei oska kommenteerida. Seega liigume edasi manuaalse valikuga ning jõuamegi lõpuks konkreetsete albumilehtede koostamiseni.
Nagu näha, on leht jagatud kolmeks veeruks. Keskel on tööpind, kus albumileht näha. Vasakul servas on võimalik lisada uusi pilte, kuvada pisipiltidena kõiki valmis lehti või siis vaadata töösoleva projekti kohta infot – palju lehekülgi on jne. Paremal servas on vahendid erinevate paigutuste valikuks (kaane puhul pakutakse miskipärast küll ainult ühte võimalust) ning toimub ka taustavärvi/piltide valimine.
Piltide lisamine toimub lihtsalt.
Tuleb vasakul servas olevast sobivast pildist kinni võtta ja lohistada kirjale “Place a photo here“. Mis veelgi parem – tegelikult ei pea piirduma ainult seal vasakul olevate piltidega, vaid samamoodi saab pildi hiirega õigele kohale lohistada Windows Explorer’i aknast. Kui pilt paigas, saab selle suurust ja paigutust muuta. Ãœlal tööriistaribal on veel rida valikuid, kõiksugused raamid ja eriefektid (Picture Frame, Effects). Võimalik on isegi piltide tonaalsust muuta ning punasilmsuse vastu võidelda (Adjusts). Pole paha.
Siin veel mõned näited erinevatest kujundusstiilidest ja võimalustest:
Tõe huvides pean küll märkima, et ise läksin kergema vastupanu teed ja kujundasin õige suurusega lehed valmis Photoshop Elements’is. Selliselt oli lihtsalt rohkem võimalusi protsessi sekkuda ning tausta kujundada. Näiteks lisada sinna asjaosaliste mõtteteri ning joonistusi. Kui oleks vaja tõesti ainult puhtalt fotosid lehele paigutada, siis saaks sama asja tehtud otse Creative Photos.
Kui raamat kujundatud ja valmis, ei jäägi muud üle kui tellimus sisse anda. Seda saab teha ainult juhul, kui loodud on nõutud miinimumkogus lehti (4tk + kaaned). Nii et pressigem jälle nuppu Next…
Avanenud vaates kuvatakse kõiki valmis lehekülgi. Allservas on soovitud eksemplaride arvu valimise koht. Vajutades Confirm satud edasi uuele lehele, kus suurt midagi tarka ei kuvata, sest hinda programm kokku ei arvuta.
Nii et klõpsa aga rõõmsasti Finalize order.
Nüüd tuleb täita mõned lahtrid enda kohta käivate andmetega, et tellimuse saaja ikka teaks, kellele arve esitada. 😉 Veel paar klõpsu ja tulebki ette viimane lehekülg.
Siin pakutakse lõpptulemuse salvestamist kas plaadile või mälupulgale/kõvakettale. Kui valik tehtud, salvestab programm valitud kohta hunniku faile. Iga lehekülje kohta üks ning veel lisakski. Selleks, et raamat korrektselt välja trükitaks, tuleb Fotohaus’i toimetada need kõik. Mõneti on tobe, et Creative Photos lõpptulemust ise näiteks Fotohaus’i serverisse ei taha laadida, vaid failide kohale toimetamine jääb tellija enda mureks. Täpsemalt saab lugeda siit.
Tulemus
Nonii, ongi raamat trükikotta toimetatud, jääb üle ainult tulemust oodata. Oleneb rahakoti paksusest, kas 24h või kolm päeva. Hinnaklasse on valida mitu, sest lõpphind sõltub nii tellimuse kiirusest kui ka tellitud eksemplaride arvust. Ja loomulikult ka lisalehtede arvust. Endale sobiva peaks leidma igaüks. Kui just hinnapiiri väga pisike pole või siis soovitud lehekülgede arv kole suur. Sest tõepoolest, on ka ülemine piir – näiteks 20 cm x 20 cm raamatu puhul ei saa see olla paksem kui 15 lehte (ehket 28 lehekülge + kaaned). Suuremaformaadilisel isegi veelgi vähem.
Siinkohal peab vahemärkusena ka veidi nurinat tõstma. Ei, üldse mitte toote kvaliteedi üle. Vaid suhtlemise üle. See paistab olevat paljudele kodumaistele firmadele sümptomaatiline, et e-kirjadele ei vastata või vastatakse väga pika aja pärast, kui esitatud küsimus on oma aktuaalsuse juba kaotanud. Ei olnud ka Fotohaus mingi erand. Alguses nagu suhtlemine sujus ja saime kenasti jutule, aga kui tellimuse sisseandmine päevakorda jõudis, siis paarile täpsustavale küsimusele (nt värviprofiilide kohta) enam vastust ei saanud. Ja ka mitte selle kohta, millal täpselt raamat valmis saab. Kuna tähtaeg surus peale, polnud aega ka pikalt oodata. Jah, tõepoolest on olemas ka telefonid ja eks ma seda siis lõpuks kasutasingi, aga selliseid tehnilisi küsimusi oleks minu arust küll parem e-kirjatsi lahendada. Nii et selles osas võiks Fotohaus veel oma teenust lihvida küll. Enesetutvustuses lubatakse parimat kvaliteeti fotodele ja personaalset lähenemist, kui sellele lisanduks veel sama hea suhtluskvaliteet, olekski edu võti leitud. Mina olen küll nõus hea kvaliteedi eest ka veidi rohkem maksma, kuid sellisel juhul peab kõik ülejäänu seal juures samuti kiiresti ja muretult sujuma. Kui ei, paneb juba paljudel juhtudel mõtlema….
Nagu selle loo kirjutamise ajal selgus, ühe raamatuga kogu tiraažis oli ikka tehniline probleem ka. Nimelt kleepusid kaks lehte teineteise külge niiviisi kinni, et enam lahti ei saanudki. Või noh sai küll, aga ühest lehest väljarebitud tükkide hinnaga. Kui Fotohaus’iga ühendust võtsin, reageeriti sel korral täitsa operatiivselt ja asendusraamatu sai kätte ühe päevaga. Tunnistati, et tõesti on vahel harva juhtunud, et liim satub mõne lehe vahele ja mingist hetkest neid enam lahti üksteise küljest ei saa. Eks tegijal juhtub ikka, peamine on, et ei hakatud midagi tagasi ajama ja hämama. Nii et taaskord positiivne sooritus.
Igatahes sai raamatud õigel ajal kätte ja kvaliteet on tõesti korralik. Need mõned vajakajäämised, mis mulle silma jäävad, on tingitud minu vigadest (mõnede piltide tonaalsus liiga soe), mitte labori vigadest. Ning vahe fototrüki ja tavalise trükikoja vahel on samuti silmaga nähtav. Kui kunagi kalendrit tellides nurisesin liiga tumeda pildi ja mustade alade detailituks muutumise üle, siis käesoleva fotoraamatu puhul seda küll ette heita ei saa. Fotolabori dünaamiline ulatus on ikka tunduvalt suurem kui tavaliselt trükil. Veel üks asi, mida ma küll võtsin arvesse, aga ju siis mitte piisavalt, oli äärealade äralõikamine. Mõned elemendid on ikkagi jäänud veidike liiga serva, kuigi varu oli jäetud.
Teise suure plussina tuleb ära mainida köitmistehnoloogia, mis annab raamatule tugevust juurde ka sellega, et lehed on paksud – tegu ju kahe selgapidi kokku liimitud fotopaberiga. Kuna fotopaber on juba nagunii paksem ja tugevam, siis on tulemus juba üsna kenake. Ja loodetavasti pole ka köite lagunemist karta. Vähemalt esmamulje on küll selline, et lagunemiseks peaks ikka midagi tõsisemat juhtuma või siis paber lihtsalt läbi kuluma.
Ning see pole veel kõik – tänu sellisele tehnoloogiale on raamat kenasti avatav (ning avatuna ka püsimajääv) igast kohast ning pildid võivad ulatuda üle kahe lehekülje – murdekoht küll on, aga minimaalne ja paber ju vahepeal ei katke. Seega on 20 cm x 20 cm suurusega raamatu korral tegelikult kasutada 40 cm x 20 cm pind. Eriti mõnusaks muudab see näiteks panoraamfotode kasutamise, saab kogu lehepinna ilusasti ära kasutada.
Kokkuvõtteks
Kõik oluline on vist juba ära öeldud. Et Fotohaus’i Photobook’i puhul on tegu korraliku ja kvaliteetse asjaga, kui eesmärgiks on just nimelt fotode trükkimine. Ja tähtis on vastupidavus. Ning kvaliteet, mitte kvantiteet. Ehket lehekülgede arv on piiratud, mingit illustreeritud piiblit selle abil välja ei anna. Suurema mahu puhul tasuks mõelda juba mõne teise teenuse peale, näiteks Blurb. Kuid sellise eesmärgi jaoks nagu minul oli püstitatud – ühe väikese vaheetapi fotokokkuvõte – on tegu lausa ideaalse tootega. Mahuvad ära nii tavapärased portreefotod koos nimedega ning lisada saab ka veidike pilte meeldejäävamatest hetkedest. Samas ei lähe maht liiga suureks, nii et ka asjasse mittepuutuvatel inimestele ei hakka sellist albumit sirvides igav.
Samuti kujutan ma ette, et selline lahendus sobiks päris hästi fotograafia portfoolioks, olles piisavalt kvaliteetne ja stiilne, et muljet avaldada, kuid samas mitte ülepakutud.
Plussid
+ fotolabori kvaliteediga trükk
+ paksust paberist lehed
+ vastupidav köitmisstiil
+ võimalik kasutada üle kahe lehekülje ulatuvaid fotosid
+ üsna mõistlik hind (hinna/kvaliteedi suhe korras)
+ lühikesed tähtajad (isegi alates 24h)
+ mugav kujundamisprogramm
Miinused
– veidi kohmakas failide trükki saatmise viis
– äärtest läheb rohkem kaotsi kui võiks
– lehtede arv limiteeritud (kuni 15)
– koostöö ja suhtlus kliendiga väheaktiivne
Kui hinde peaks panema, siis kõva 9/10. Selle ühe punkti annaks siis juurde, kui vahepealsel perioodil suhtlemine oleks paremini sujunud. Veidi kompenseeris seda aga ühe vea ilmnemisel kiire reageering ja probleemi lahendamine.
Ãœhesõnaga – kvaliteedi ja hinna suhe on paigas ning tulemus on selline, nagu lubatud. Soovitan soojalt. 😉
e-päev
mai
23
2009
Nagu vanarahvas juba ütles, siis parem Hilja kui mitte kedagi. Seega selline takkajärgi postitus. Ãœlemöödunud nädala pühapäeval oli e-päev. Emadepäev. Kuna see tõdemus jõudis kohale suhteliselt sama nädala esmaspäeval, siis läks asjadega veidi kiireks. Tegime lastega mõttetalgud ja otsustasime, et peaks ikka midagi kena meisterdama. Photopointi ajaveebist oli meelde jäänud, et pakuvad nad temperatuuritundlike kruuse. Mis vastavalt joogi kuumusel kas näitavad pilti või ei näita. Kuna tundus lahe, siis asusid lapsed usinalt joonistama ja kirjutama; kes oskas, see luges luuletust ja kes oskas, kirjutas selle üles. Minu tagasihoidlik panus piirdus erinevate ilusate asjade kokku kombineerimisega kruusi jaoks vajalikule pinnale, milleks on 23×8 cm. Kes täpselt ei tea kas ja kuidas, on selle jaoks olemas isegi videoõpetus.
Nüüd veidi niivõrd-kuivõrd virinat ka. Kruusi tellimise juures on kirjas, et kätte saab 5 päeva pärast. Seega läks idee tekkides veidi kiireks juba, et pühapäevaks oleks kruus olemas. Mistõttu sai asi üsna kiiruga kokku pandud ja sama päeva hilisõhtul tellimus ära esitatud ja makstud. Reaalsus oli paraku selline, et juba teisipäeva õhtupoolikul helistati ja öeldi, et võib kruusile järele minna. 😉 Seega oleks saanud asja tunduvalt rahutumalt ja muretumalt võtta ja korralikumalt, aga no teisalt on kaupmehe pikkade tähtaegade andmine pigem positiivne näitaja. Sest parem mitte anda katteta lubadusi ja kui juba anda, siis neist ka kinni pidada. Eriti vinge oleks muidugi kui näiteks tellimus esitamises juures oleks mingi kalkulaator, mis esitatud tellimuste mahu kaudu annab hinnangu eeldatavale tööajale.
Tulemusest ka mõni sõna. Kruus on täitsa selline nagu lubatud ja videoklipid näitavad. Kuna minu poolt kruusile pandud pilti oli valgel taustal ja mitte väga domineeriv, siis nö külmas olekus on see näha ainult väga hoolega uurides. See tagas ilusa üllatusmomendi, kus enne kohvi sisse valamist ei saanud e-inimene arugi, et kruusilt midagi põnevat võiks välja ilmuda. Et lihtsalt mingi uus mustjaspruun kruus, ei midagi erilist. Aga siis….
Seega minu hinnangul on tegu väga toreda asjaga, mis tavapärastest kruusidest, pusledest jms üksjagu eristub. Ja üllatab. Ja on niisama lahe.
uhkus ajab…
mai
8
2009
ja häda ei anna… eee… või oli see vastupidi – uhkus ei anna häbeneda? Häda ajab upakile? Mitte ei mäleta enam. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jätkuks kunagisele kilkele teemal, et fotograafia tasub mõneti ära küll (või noh – toob mingil määral tagasi) võib muidugi tänase päeva kontekstis lisada, et tõepoolest, aga ikkagi saab täiendavalt uhkustada. Mingi aeg tagasi sattusin Fotoluksi väikese fotovõistluse peale ja kuna teema tundus sobiv, siis esitasin sinna paar pilti. Ja näedsa nüüd mis sai… jälle. Ikka selle ühe ja sama pildiga. Peaks mõne veel tegema vist.
geosildistamine
apr.
25
2009
Kevad on käes. Aeg minna õue ja pilti teha. Äkki isegi teistele näidata. Kiita saada. Kadedust tekitada. Teised tahavad ju ka sellisesse kenasse kohta minna. Aga ei saa, sest et tea kus see täpselt asub. Kuid ei muret, sellele probleemile on lihtne lahendust – geosildistamine, geoinfo lisamine, piltide sidumine geograafiliste koordinaatidega. Või kuidas iganes keegi soovib seda nimetada. Küsite kuidas seda teha? Imelihtne. Photopointi ajaveebis on ilmunud järjekordne lugu, mille läbilugemisel just sellele küsimusele vastuse saabki.
kevadine kärbes
apr.
18
2009
Et kaks ilma kolmandata ei jääks, siis veel mõned uued pildid. Sel korral möödunud nädalavahetusest, sellest ajast kui veel kevad ei olnud uuesti talveks tagasi digimuundunud. Nii et kõik oli veel ilus – koerad klähvisivad, päikesed loojusivad, tuul sasis puudelatvu ja kärbsed ajasid mulli. Oli ilus päev. Ega õhtul ja hommikul ka muidugi midagi suurt viga polnud.
Rohkem pilte pildiSTOOP’is.
hunt augus
apr.
17
2009
Jätkuna Soomaale sai samal päeval ka korraks auku ronitud. Huntauku. Ehket Viljandi järve ürgorus veidi ringi vaadatud. Tänu talvel kunstlume abil arendatud kelgunõlvale oli seda veel ohtralt alles jäänud ning pakkus muidu juba küllaltki lumevaesetes oludes võimalusi talve täiel rinnal nautida. Vähemalt kui väga kaugele ei vaadanud. Nii et paraku enamikel juhtudel nägi peale talve ka kevadet, sest sealt nõlvalt näeb kaugele.
Taevasine on piltidel väga varieeruv, sest eelmises postituses mainitet probleemi värviprofiilidega ma korda ei saanudki. Paha. Ahjaa, lisaks augule sai põrgus ja taevaväravas ka käidud.
rohkem pilte pildiSTOOP’is.
kevadmasendus
apr.
16
2009
Masendav kevad, nagu ikka. Aeg on miinus sada ja tegemist pluss miljon. Ja nüüd hakkas fotopoe värvihaldus ka näkku panema. No ei saa enam üldse sotti kuidas CS4 ja kalibreeritud monitor omavahel hästi panna läbi saama. No ei ole normaalsed värvid, ei ole.
Aga aitab halast, pilti kah. Paar nädalat tagasi sai koos paari aHViga Soomaal käidud, algne idee oli küll kuhugi sohu päikesetõus püüdma minna. Paraku head kohta ei leidnud (soovitused siinkohas oodatud, kus on Viljandi ümbruses mõni kena lageraba?), siis triivisime niisama ringi ja külastasime vaatetorne. Õnneks vesi autot veel tee pealt ära ei viinud, viies aastaeg oli alles oma algusjärgus.
Viljandis on tegelikult pilte veel, aga seoses ülalmainitet värviprobleemidega ootavad need paremaid aegu. Või noh, värve.
rohkem pilte pildiSTOOP’is.
värinavabadus vol2
märts
28
2009
Photopointi ajaveebis on ilmunud uus lugu teemalt “värinavabade piltide saladused“. Tegu on põhjaliku edasiarendusega kunagi hallil ajal digiSTOOPis ilmunud jutule “kuidas hoida kaamerat?“. Lühidalt kokkuvõttes leiab uuest artiklist näpunäiteid selle kohta kuidas parandada oma pildistamistehnikat kehvades valgusoludes (loe – Eestis 90% ajast) kasutades nii peegel- kui kompaktkaamerat. Ega selles mingit raketiteadust muidugi polegi, lihtsalt peab tundma oma kaamerat ja mõningaid fotograafia põhitõdesi, veidi lihvima kaamerahoidmis oskuseid ja ongi kõik pildid teravad. 😉
koeruseid täis
märts
10
2009
Nädalavahetusel sai veidi näppu harjutatud eee…. elusloodust pildistades. Selgus, et polegi see nii lihtne. Sest see konkreetne elukas kippus kohati liiga elus olema. Igavene koerapoeg selline. See ta oli jah. Aga pika passimise peale avanes ikka mõni rahulikum vaade ka. Kusjuures kohati jäi lausa mulje, et ekstra poseerib paremata piltide huvides. Istub kenasti kohal ja vaatab ühes ja teises suunas, et uhkem välja näha. Ise vaiksel silmanurgast piilub, et kas ikka nähakse ja pilti tehakse. Nähti küll ja tehti küll. Kõrvalsaadusena õppisin seda, et kui ikka liiga kavala näoga liiga lähedalt vaadatakse, siis järgneb sellele mingi väike krutski. Sel korral päädis see objektiivi ette keeratud filtri põhjaliku puhastusega. Nagu ka ühel alljärgneval pildid on näha ;-).
teemapildistamine
märts
4
2009
Peab kurbusega tõdema, et kuidagi vaikseks on siin viimasel ajal jäänud. Lihtsalt töö ja muu röövib aja ja polegi nagu aega olnud midagi uut ja huvitavat kirja panna. Mõtteid küll on, aga teostus venib :-). Viimaseid pilte pildiSTOOP lisades jäin mõtisklema nö teemapildistamise üle. Ehket pildistamine mingi kindla piiritletud temaatika või märksõna järgi.
Asi ju iseenesest lihtne ning kindlasti on paljud, kui mitte kõik mõnel suuremal või väiksemal konkursil osalenud. Teate ju küll, sellised kohad kuhu laed oma pildid üles ja siis tambitakse need maa sisse ja pannakse enda pildile koostöös kõikgi sugulaste ja sõpradega maksimumpunktid. Aga no vähemalt saab lasta enda pildid nö läbi katsuda ja teiste piltidega võrrelda. Sisuliselt on ju ka konkursside puhul tegemist teemapildistamisega, ainult et paljudel juhtudel on teema kole lai – a la Eesti loodusfoto konkurss vms. Seega veidi kitsam piiritlemine on seega enda jaoks püstitades veidi rohkem väljakutseid pakkuv. Aga pole muret – ka sellised konkursse toimub nii Eestis kui väljaspool iga nädal, päev, tund. Otsi ainult üles ja osale. Sisuliselt on igas vähegi aktiivsemas fotofoorumis selline asi olemas, kõiksuguseid erilehekülgi, mis just selliste konkursside korraldamise tegelevad ei jõua aga üles lugedagi. Nii et Eestis kui kaugemal. Ãœks suuremaid (ja ka asjalikumaid) on näiteks DPChallenge, seal toimuvad pidevalt vahelduvad konkursid. Eestis päris analoogilist asja vist polegi, küll aga leiab nii- ja naasuguseid asju ikka. Näiteks erinevaid ajaveebnike ühendav fotojaht, mille puhul on igal nädalal(?) uus märksõna, mille raames pilte näidata. Oli aeg, kus HV fotovõistlused olid arvukate osavõtjatega ja aktiivsed, aga pikapeale huvi hääbus ja ei tasunud enam punnida. Vanu pilte saab muidugi vaadata ja alles on jäänud aastaja pikkused võistlused, millel konkreetne märksõna puudub.
Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tühja neist konkurssidest, sest keegi ei keela ju märksõnu enda jaoks ise välja mõelda. Ei piiranguid, ei tähtaegu. Kui just ise ei kehtesta. Nii võib välja mõelda misiganes teemasid ja misiganes põhjuseid pildistamiseks. Näiteks mõnel reisil olles seada lisaks niisama ilusate kohtade pildistamisele eesmärgiks tabada mõnd väiksemat kohaliku eripära erinevates taustsüsteemides või jäädvustada just tolle konkreetse piirkonna jaoks iseloomulike jooni. Kui vähegi kauem mõnes võõras riigis/linnas viibida, siis kipuvad need märksõnad ise välja kujunema. No näiteks kunagisest Venemaa reisist jäid minule märksõnadena meelde miilitsad ja peldikud. USAst erinevad jaburad sildid ja teeäärsed postkastid. Kahjuks viimaste pildistamiseks polnud aega kinni pidada. Jne, jne, jne – igal pool on midagi eriti iseloomuliku.
Teisalt aga võib vabalt piirduda ka väga lühiajaliste eesmärkidega ja näiteks mõnel kenal pärastlõunal õue pildistama minnes seada konkreetseid eesmärke. Või siis vastupidi – väga pikkade eesmärkidega. Näiteks mina isiklikult hakkasin juba üsna ammu kollektsiooneerima pilte siltidest/kirjadest/sõnumitest, mis kuhugi mingil põhjusel on püstitatud/kirjutatud/jäetud. Need võivad kanda ennast mingit humoorikat iva või siis lihtsalt antud taustas ja kontekstis mõjuda olulisena. Samas olen vähemalt üritanud asja jätta vaid mitte fakti konstateeringu tasemele – et näete kui äge tekst või pilt oli – vaid teha jäädvustus, mis ka niisama pildina vähegi vaadatav oleks.
Teine analoogiline pikaajaline projekt on operatsioon “saabas”, mille raames jäädvustan hulkuma läinud jalatseid nende looduslikus keskkonnas. Vahel möödakäijad vaatavad imelikult, aga see on rohkem nende probleem. 🙂 Aga selle kohta võib lugeda ja jube operatsiooni oma kodulehelt ning mis veel toredam – selles ka ise osaleda. Nii et ongi kõigil uus teema pildistamiseks leitud. :-p
fotosüntees
veebr.
8
2009
Täna räägime taimedest. Või siis mitte. Räägiks hoopis fotodest ja nende kokku sünteesimisest. Siin ei hakkagi hetkel pikka juttu ajama, see ilmus hoopistükis Photopointi ajaveebis. Nii et teeme lühidalt. Lisaks ICE-ile on Microsoftilt välja tulnud veel üks lahe vidin, millega saab suurest hulgast piltidest kokku panna kõiksuguseid lahedaid asju. Muuta pildi koguni kolmemõõtmiseliseks, teha virtuaalset tuuri, käia asjade ümber ja sees. Nii et loetagu ja vaadatagu ja proovitagu ise ka teha.
panoraamfotod lihtsalt, kiiresti ja tasuta jne
veebr.
6
2009
Nüüd on see siis käes. Ilmus esimene jutuke Photopointi ajaveebis. Kuna panoraamid on viimasel ajal endale üsna hingelähedaseks muutunud, siis sai just see valitud esimeseks teemaks. Konkreetsemalt paari programmi tutvustamine, mis võivad huvi korral viia igaühe panoraamide tegemise uuele tasemel. Lihtsalt veidi katsetamist ning tulevaste piltide tegemisel olemasolevate võimaluste arvesse võtmist. Kohe-kohe peaks ilmunud artiklile ka teine osa tulema, mis küll läheb tavapäraste panoraamide tegemisest juba veidi kaugemale. Aga sellest juba siis, kui asi käes on.
Esimene tagasiside artiklile oli veidi… eee… ehmatav, kuid järele mõeldes on selline suhtumine elusse ja asjadesse rohkem kommenteerija isiklik probleem. Soovin talle edu.
kalendrindus II
jaan.
30
2009
Et 2009. aasta jaanuarikuu ei jääks ainult ühe postitusega, teen ruttu ühe veel. Nimelt tähistasid ka möödunud jõulud uute seinakalendrite sündi. Kui eelmisel korra oli tegu järeltuleva põlve aastat kajastavate kalendritega, siis sel korral sai lähenetud veidi teises võtmes ja hoopis geograafia aluseks võetud. Niis sündiski kolm erinevate kalendrit – Viljandist, Valtust ja eelneva kahe kombinatsioon koos Tallinnaga. Ehket kohtadest, kus sageli saab viibitud ja vahel ka pilti tehtud.
Erinevalt eelmisest korrast sai spiraalköites A4 kalendri asemel tellitud A3 kalender. Lootuses, et ehk jääb ilusam. Jäigi. Ainuke väike möödalask toimus taustavärvi valikuga, mis kalendri alumise osa jaoks sai defineeritud kalendri kujundamise käigus veebis ja kalendri ülemise osa jaoks (ehket pilte ümbritsev ala) sai see pildile ise taustaks pandud. Ning mingil põhjusel on trükkimisel need kaks musta veidi erinevad. Aga õnneks mitte väga silmariivavalt, lihtsalt teatud nurga alt vaadates on läige/toon erinevad. Keskelt spiraaliga A4 kalendri puhul see erinevus ilmselt ei paistaks üldse välja.
Üldjoontes võib aga kalendrid.ee rakendusega endiselt rahule jääda, sest kõik toimib mugavalt, kiiresti ja hea hinna/kvaliteedi suhtega. Ja möödunud korral sisestatud tähtpäevad olid ka kenasti uuesti kasutamiseks alles ning inimesed olid aasta võrra vanemaks saanud. Kalendri koostamine on üldjoontes samaks jäänud, kui möödunud korra ülevaates kirjutatud sai, veidi on muutunud kasutajaliidese välimus (tööriistad on liikunud paremast servast vasakusse) ning kõik lisatud pildid lähevad nüüd automaatselt ka enda piltide galeriisse, sealt on neid hiljem võimalik uuesti mõnda kalendrisse lisada. Seda ma muidugi ei tea kui palju reaalselt kettamahtu pakutakse, minu ~30 üsna suure pildifail peale igatahes veel nurinat ei tõusnud ning on need kenasti ka praegu veel seal alles.
Valtu:
Viljandi:
Tallinn:
aastalõpu pildimaraton I
jaan.
5
2009
2008. aasta lõppes tormiliselt. Küll õnneks ülekantud tähenduses, sest väga suurt tuult ei olnud. Või noh – vähemalt mitte nii suurt, mis pildistamist oleks seganud. Nii et sai rahulikult aja maha võtta ja teha paar tiiru jõuluses Viljandis ning aastavahetuse ootuses Keava rabas. Ning siin-seal veelgi. Lihtsalt kõik pildid pole veel digipimiku lõppjärku jõudnud, alles ripuvad virtuaalsel nööril ja kuivavad.
Viljandi oli kergelt lumine ja ilus. Teatud laiemate eesmärkide (nendest lähemalt lähitulevikus) täitmiseks oli küll vaja kirikusse sisse pildistama pääseda, aga kahjuks töötasid need pühade ajal tavapärasest erinevas rezhiimis. Seega pidid välisvaadetega leppima.
Keava rabas oli külm. Ja ilus. Kahjuks küll sai veidi hiljaks jäädud, nii et eriti ilusat aega oli veidi lühidalt ning pidi kiirustama. Kuid siiski – mmmmõnus hommik oli, raudselt kuulub rabas käikude top 3-e.
Ja kõik ülejäänud pildid nagu ikka pildiSTOOP’is.
ilusaid jõula…
dets.
26
2008
kõikidele endistele, praegustele ja tulevastele lugejatele. Lähimal ajal kohtume ehk ka ühes teises netikanalis, aga ärge siin ka võõraks jääge, uut ikka jõudumööda lisandub. Muidu järgmisel aastal jõuluvana ei too mitte kui midagi, isegi vitsa võtab kaasa. Ja kuuse ka.
lambaloendus
dets.
17
2008
Selleks, et kergemini magama jääda, on väidetavalt kasulik lambaid lugeda. Aga kas selleks, et kergemini üles ärgata, tuleks siis hunte lugeda? Müstika…. Kuna mul huntide loendus pole veel seni õnnestunud, loen hoopis pilte. Ja nimelt seda, kui palju ma kaameraga neid teinud olen. Mõjub ka virgestavalt. Ah et kuidas? Failinimed ju reeglina jooksevad 10K-ni (juhul kui kaamera seda võimaldab ja seadetes on määratud, et kaarti vahetades iga kord ära ei nullitaks) ja siis hakkab jälle otsast peale. Teine küsimus muidugi on, et milleks seda üldse vaja on. Esiteks uudishimu rahuldamiseks. Teiseks selleks, et hinnata kaamera võimaliku eluiga. Ja kolmandaks näiteks siis, kui plaanis kaamera müüks või hoopistükis kasutatud kaamera ost. Oleks ju hea teada, mitu pilti konkreetse isendiga tehtud on?
Nii et oleme siis kokkuleppele jõudnud, et see on huvitav number. Nüüd ei jäägi muud üle, kui teha selgeks, kuidas selle numbri teada saab. Rahvasuu räägib, et mõni kaamera oskab seda ise öelda. Teisalt muidugi rahvasuu räägib aegajalt igasugust jama, nii et mine sa võta kinni.
Palju lihtsam on selleks kasutada ühte pisikest programmijuppi – KUSO EXIF viewer. Tasuta ja puha. Loomulikult on selliseid programme veel ja ehk oskab ka mõni kaameratootja enda vidin sama asja teha, aga vahet ju pole, KUSO töötab ka kenasti. Alljärgneval kuvapaugul on väike väljavõtte murdosast infost, mida KUSO suudab pildi kohta välja lugeda.
Pööratagu tähelepanu eelviimasele reale (shutter count), seal see koletusuur nummer – 52969 – on minu K10D läbisõit. Aga loomulikult tasub enda pilte vaadates ka muu infoga tutvuda, seal on kõiksuguseid põnevaid asju ära toodud.
Siinkohas tuleb ära mainida, et paljudel juhtude on shutter count’i nägemiseks vaja programmile ette anda RAW formaadis fail, mitte jpg. Kuid osaliselt töötab see ka jpg puhul, tasub proovimist. Ma ausalt öeldes polegi aru saanud, millal töötab ja millal mitte. Igatahes Pentax K10D puhul enamasti näitab. Aga mäletan, et on ka mitte näidanud. Erinevate kaameratega tehtud failide puhul, mis ma proovimiseks otsisin, näitas ka Nikon D80 puhul. Olympuse E-500 shutter count’i seevastu ei näidanud. Nii et katsetamise asi. Kurvem on lugu küll nende kompaktkaamera kasutajatega, kelle kaamera RAW faile ei tooda. Siis vist vähemalt selle programmi abil väga suurt lootust uudishimu rahuldada ei ole. Ãœks pluss veel KUSO kapsaaeda – suudab korrektselt kuvada ka kolmanda osapoole tehtud objektiivi mudelit. Pentaxi enda pildiprogramm sellega näitaks hakkama ei saa. Ja nii mõnedki teised programmid pakkuvad igasuguseid suvalise objektiive. Aga see selleks, pole praeguse kirjatüki teema.
Tulles tagasi pildiarvu juurde, siis oletame, et esimese vajadus on kaetud ehket uudishimu rahuldatud. Mida teise ja kolmandaga ette võtta? Kuidas hinnata oma kaamera (katiku) võimaliku eluiga. ja valmistuda selleks ajaks kui see katki läheb. Kui aus olla, siis tegelikult ei saagi, seda teha enne, kui lõpp on õesti kätte jõudnud. Loomulikult annab tehas alati mingisuguse omapoolse kontrollarvu. Mis näiteks Pentax K10D puhul on 100000. klõpsu Tundub suur number. Nagu ma enda piltide arvust teada sain, siis üle poole oleks mul juba nagu möödas. Kusjuures paljudel kaameratel on see tehase number tunduvalt väiksema. Siiski pole väga suurt põhjust muretsemiseks – tegu on lihtsalt mingi keskmise näitajaga, reaaluses saab teha ka mitu korda rohkem pilte. Või siis halvemal juhul ka mitu korda vähem, enne kui katik otsad annab.
Et mingitki aimu reaalsest kasutajakogemusest saada, on loodud üks huvitav lehekülg – Camera Shutter Life Expectancy Database. Paraku see andmebaas pole veel teap’ mis suur. Ning sellel on mõned üsna tõsised puudused. Esiteks see, et teoreetiliselt võin pahatahtlik inimene sinna sisestada täitsa suvalisi numbreid. Teiseks see, et number, millal katik veel töötas on suhteliselt juhuslik hetk. Ma võin ju iga päeva sinna uue numbri lisada. Teen oma viis pilti jälle ära ja sisestan aga rõõmsasti andmebaasi. Ja keskmisele näitajale mõjuks see ju tunduvalt. Aga noh, huvitav vaadata ikka. Ikkagi Kaplan-Meieri hinnangul põhinev värviliste graafikutega analüüs ja puha, mida sa hing veel ihaldad.
Ma nüüd siis vähemalt tean, et keskmisest elusolevast kaamerast on minu kaamera juba kogenum klõpsutaja, kuid õnnekson surma põhjustava klõpsuni veel keskväärtuse järgi pikk tee minna. Aga no kas tõesti on keegi 1,6 miljonit pilti jõudnud teha? Kuna K10D tuli välja 2006. aasta lõpus, siis teeb see ju rohkem kui 2000 klõpsu päevas. Mis omakorda teeb poolteist pilti minutis. Kui ma nüüd arvutustege päris puusse muidugi ei pannud. Aga julgen ikkagi sellises piltide arvus kahelda. Vähemalt endale tundub juba oma kaamera tulemus – keskeltläbi 90 pilti päevas – jube suurena. Ja suvel 12h jooksul tehtud 2000 klõpsu olid juba piisavalt väsitavad, nii et igapäev küll samapalju ei suudaks ja ei tahaks :-).
jõulud tulid jälle jube vara
dets.
16
2008
Tervelt poolteist nädalat ennetähtaegselt. Aga kui nüüd muidugi tõsi on, et Jeesus jaanipäeva ajal hoopis sündis, siis jäid tegelikult muidugi paganama hiljaks. Ãœldkokkuvõttes muidugi vahet pole – peaasi, et kohale jõudsid. Ja kohale jõudis ka Sigma AF 10-20mm F4,0-5,6 EX DC.Või noh – mitte ei jõudnud kohale vaid käisin ikka ise ära toomas. Ja vahetasin enda nime vastu. Mis nii viga poodelda. 😉 Aga nüüd siis on päris enda oma. Ilus. Lai.
Kuna objektiiv lausa sügeles fotoka ees ja kibeles klõpsutama, siis näpistasin kiirel ajal veidi aega ja hüppasin pühapäeval mööda sõites vanalinna ühest nurgast läbi. Ehket jooksin näpp päästikul Baltast Raekoja platsini ja tagasi. Oli ilus ja oleks palju pildivõimalus olnud.
Igatahes lubad esialgsed katsetused oletada, et tegu on kvaliteetse klaasitükiga, isegi ütleks, et vist veidi parema ääreala kvaliteediga kui oli Amsterdamis laenuks olnud Sigma 10-20mm. Aga eks see veel paistab, ei hakka ennatlike järeldusi tegema.
Nii et igatahes minu maailm avardus tunduvalt 😉 Ja kombineerides seda avarust veel panoraamimise, SDUP-induse ja suvaklõpsudega… mmmm…
Rohkem pilte leiab pildiSTOOP’ist.
olen vist….
dets.
3
2008
eee…äää..öö… nooh… kui seda nüüd niiviisi võib öelda, siis sedaet… armunud, ah ei, pigem sisse võetud. Ei, mitte SELLES mõttes. Lihtsalt sain hiljuti pea’ nädalakese koos veeta sellise toreda vidinaga, nagu Sigma AF 10-20mm F4,0-5,6 EX DC. Lainurgad on mulle alati meeldinud, aga see on juba tase omaette. Olin küll ka varem selle sama eksemplariga paar klõpsu teinud, aga säherdune põgus kokkupuude veel nii sügavaid tundeid ei tekitanud. Aga nüüd… jah. Tahan endale ka sellist! Ja viimase nädala arengud on sellised olnud, et äkki koguni tekki täitsa võimalus see asi teoks teha. Kuid aitab kiibitsemisest, asja juurde.
Nimelt käisin väikesel töövisiidil Hollandis (peamiselt Amsterdam aga lühivisiidina ka Rotterdam). Õnneks paaril päeval oli natuke aega ka ringi hulkuda ja klõpsutada. Pisikese vahetustehingu läbi asendus selleks külastuseks DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM ülalnimetet 10-20mm vastu. Vana ustav Sigma AF 17-70mm 2.8-4.5 DC macro oli ka loomulikult kaasas, aga mis seal pattu salata, seda ei kruvinud ma kaamerale mitte kordagi ette, nii et oleks võinud samahästi ka koju jätta. Sest veidi kaugemal asuvate objektide pildistamiseks kasutasin hoopistükis Pentax Optio W60 nimelist jupstükki, mis sobilikes oludes annab täitsa mõistliku pilditulemuse. Ja ühtlasi hakkasin mõistma klassikalise jaapani turisti hingeelu, kel mitu kaamerat kaelas ripub. On mugavam küll, kui muutkui objektiive vahetada. Nii et mõningad pildid on ka sellega tehtud.
Holland, ja eriti Amsterdam on ikka parasalt sürr koht. Fotogeeniline kahtlemata – väga palju mida oleks tahtnud veidi rahulikumalt pildistada jäi üldse jäädvustamata. Nii et eks need pildid sellised möödajooksu pealt tehtud said. Osad lausa sõna otseses mõttes, sest 10mm andis vabaduse tänaval kõndides juhusliku sagedusega päästikut vajutada – midagi põnevat ikka peale jäi. Nii et tõeline candid shot’ide edasiarendamise objektiiv – isegi fotograaf ei pea teadma, mida pildistab. Aga sobib muidugi ka niisama salaja pildistamiseks – inimene arvab, et on fotoka eest juba ammu möödas, aga tegelikult jalutab alles esimese kolmandiku peal kaadrist. Amsterdamis on ka päris kena vanalinn, kanalid, platsid, skulptuurid – mis sa hing veel ihaldad.
Tegelikult Hollandis olen juba ükskord varem ka käinud (2000. aastal), nimelt Haagis liivakottides tammi ehitamas ja väike suts ka läbi Amsterdami, aga paljud seekord silma jäänud nüansid küll kuidagi tuttavad ei tundunud. No kasvõi need jalgrataste hulgad. Hunnikud. Rodud. No ei mäleta, et oleks neid niiiiiiiiiiii palju olnud. Aga seekord tõesti oli. Sõitmas, seismas, vedelemas. Kaherattalisi, kolmerattalisi, kastiga, käruga, neljakohalisi, tuuleklaasiga, kaunistustega ja roostes. Mida iganes ühe ratta puhul inimfantaasia suudab välja mõelda, seda seal ilmselt ka leidub.
Üldiselt treenis liikluses üsna ettevaatlikuks, sest igal hetkel võisid sattuda keset jalgrattureid. See, et vanades rattakultuuri maades sõidetakse ainult selleks ette nähtud kohtades ja ainult Eestis kõik pea laiali otsas ringi lasevad, on küll selgelt müüt. Sõideti seal ka nii kõnniteel, sõiduteel kui ülekäigurajal, nii punase tulega või üldse suvaliselt risti üle. Ja seda kõike sellises linnas, kus sisuliselt iga tänava ääres on rattatee. Lai. Korralik. Aga kõik olid sellega lihtsalt harjunud. Kuigi ühel korral sai silmatud ka politseid ühte jalgratturit peedistamas. Ühtegi kahe osapoolega avariid silma ei jäänud, üks tüdruk trammiteel pani ajaviiteks külje maha.
Erinevalt Amterdamist Rotterdamis vanalinn küll puudud (linn pommitati maatasa), kuid see-eest on ohtralt kaasaegset arhitektuuri, võiks koguni öelda, et selle poolest on Rotterdam kuulus. Aga kuna seal sai lihtsalt lõunastamas käidud ja eriti pikalt kohapeal ei viibinud, siis ilmselgelt nägi ainult murdosa sellest. Kuid kebab oli päris hea. See vähene oli ka juba päris kena, vähemalt oli püütud lisaks klaasist kastidele ka midagi muud valmis nikerdada või vähemalt mingi kiiks asjale külge pookida. Mitte nagu need mõttetud kastid meil siin. Tegelikult leidis selliseid omapäraseid kõrghooneid ka Amsterdami äärealadel, vaid kesklinn on madalama hoonestusega.
Ãœks silma jäänud kohalik müstifikatsioon olid mingid imelikud väikesed autod. Neil polnud enamasti isegi registreerimisnumbrit küljes. Väikeauto Smart mõjub nende kõrval lausa hiiglasena. Aga tegelikult olid täitsa ägedad käulad. Mõni oli isegi nii pisike, et pagasi jaoks oli taga eraldi pakiraam. Kardetavasti sinna küll midagi väga rasket ei tohi panna, auto läheb veel ümber. 🙂
Ja noh, need hotellid. Ja siis veel hotellid. Ja veel tibake hotelle. No igal nurgal ja igas majas. Tegelikult valetan – nurkadel ei ole, seal on hoopis kõrtsid. Sellised mõnusalt väikesed ja hubased. Või siis mingid mädzikmashruumi urkad. Ja noh ühes linnaosas on ainult maast laeni aknad, nii nurkadel kui nurgatagustes ja akende aga pisikesed uberikud voodiga. Ja valgus on selline punasevõitu ja vormid ümarad… Nii et eks see Hollandi rikkus rohkem turismist vist tuleb. Ja puhtast pahedele orienteeritud linnaturismist, sest maapiirkond neil ju sisuliselt puudub.
Aga tulles tagasi kõrtside juurde, siis esmapilgul kummastust tekitanud õlleserveerimisviis hakkas lõpuks üsna meeldima. Nimelt juuakse seal õlut poole pindi kaupa (ehket ~240 ml). Mis meie mõistes siin on pigem viinaklaasi mõõduks :-D. Lisaks väikesel kogusele lastakse see klaasi kõva vahuga kahes jaos ja ülevoolav vahutort tõmmatakse lõpuks noaga (mis ilmselt on kergelt õliseks vms tehtud) maha. Nii et kui õlle kätte saad, siis mõistad täielikult miks on õllealused vajalikud. Kui meil siin on need pigem niisama läikivapinnalisest materjalist reklaamaksessuaarid, siis seal selline korralikult imevast materjalist lätakas, mis kogu klaasi alla voolava õlle kenasti endasse imab. Nii et esialgu tundus selline kummaline õllega ladistamine ja raiskamine ja seda kõike mingi teeklaasitäie nimel. Aga asja filosoofia jõudis lõpuks kohale, seda pärast ühte klassikalist “teeme ühe õlle” õhtut.
Alguses sai pindi kaupa tellida – kusagilt leiti ilmselt meiesuguste asjatundmatute tüüpide jaoks ette nähtud suured klaasid. Aga kuna seal õlu lõpuks ikkagi lõpuks värskuse ja vahu kaotas ning viimased lonksud olid juba tuttavaliku vesise-kolkuva maitsega, siis sai poolepindiste peale tagasi kolitud. Sest koguselist hinnavahet pole õlu on kuni lõpuni mõnusalt värske ja vahune. Nii et lihtsalt tellid pideva voona väikeseid klaasikesi. Mõnus. Eriti sai selles veendutud viimasel õhtul üht Itaalia pitsaurgast külastades, kus õlu serveerit sellises meie jaoks klassikalises stiilis – suures klaasis ja ilma vahuta ja ülevoolamisete. Oli ikka vesine küll krt.
Mis veel. Ahjaa, pargid. Või kuidas neid betoonist, liivast, killustikust valmistatud platse nimetada. Eriti hirmsa mulje jätsid paar laste mänguväljakut. Mitte ühtegi puud või rohuliblet, ainult puhas betoon… No tegelikult on ikka normaalseid parke ka, aga sinna eriti ei sattunud pildistamisväärsel ajal, vaid ükskord pimedas sai mingi pargi servast läbi jalutatud. Jalutada sai Amsterdamis üldse palju, sest ühistranspordi piletisüsteem oli nii keeruline, enne jõudis jala kohale kui õiged tsoonis olid võimeline välja mõtlema. Ja siis mingeid ribasid piletist rebima ja neid kuhugi toppima ja… jala oli lihtsam.
Mis veel. Kitsad tänavad ja veel kitsamad tänavad. Kõige kitsam oli selline, mida mööda sai liikuda ainult külg ees, kui keegi vastu tuli. Ja tulijaid ning minejaid seal leidus, sest viis see punastel laternate rajooni. Aga sürr oli vaadata küll pisikest pilu seina sees, millest inimesed rõõmsalt sisse pugesid. Ja selliseid, küll veidi laiemaid pilusid olid peatänavate vahel ohtralt. Juba peamiselt kaubatänavalt hargnes neid mitmeid. Seoses kaubatänavaga meenus, et poodlemine võib Amsterdamis keeruline olla – nimelt ei meeldi neile miskipärast Visa kaart. Master, Maestro – palun väga. Aga Visa pakkudes tehakse hapu nägu pähe või saadetakse kohe pikalt. Nii et vahepeal tekkis koguni sularahakriis, sest kusagil kaardiga maksta ei saanud. Ãœsna kummaline. Ja häiriv.
Huh, pikk jutt sai. Ja mitte eriti fotograafiline. Mea culpa, antagu palun andeks. Ãœldise järeldusena saab tõdeda, et Sigma 10-20mm ON hea objektiiv. Et minu käsutuses olnud isendiga tehtud muid pilte näha, ostke näiteks ajakirja Paat. Seal vast vahel õnnestub. 😛
Rohkem pilte näeb pildiSTOOP’is.
mõnda uut
nov.
28
2008
… aga tegelikult suht vana juba. Lihtsalt on pildid kõvakettale juba mõnda aega kogunenud, tuli ikka lõpuks üles panna. Tegelikult olid need pildid isegi serveris juba ammu olemas, aga vahepeal olid muud plaanid.
Aga tühja sellest. Nüüd siis on tibake pilte pildiSTOOP’is üleval. Väike sügisene rabaretk Mukris, veidike kondamist Kaisma järve ääres ning veel üht-teist.
Ahjaa, Mukri raba panoraamid on omakorda veel SDUP-itud. Kuna päikesetõus jäi ära (vähemalt klassikaliselt ilusal kujul), siis tuli vähegi põnevama tulemuse saamiseks muud vahendid appi võta. SDUP-imisest kirjutasin juba mõnda aega tagasi, tuleb taaskord tõdeda, et Photomatix on mõnus programm. Kui panoraam samade sätetega tehtud, siis valmista üks pilt kolmest erinevast kaadrist ära, salvesta seaded ja ülejäänud pildid SDUP-itakse automaagiliselt ära. Edasine on, nagu öelda, juba ajalugu. Sest ka panoraamide tegemine on viimasel päris lihtsaks ja lõbusaks muutunud, aga sellest kirjutan lähiajal ühe pikema loo. Vist. Sest nüüd on vaja ühe ettepaneku üle järele mõelda… Ja Hollandi pildid tahavad veel ka töötlust ja siis on veel paar uut mõtet, millega tegeleda tahaks.
pildimoonutus VS skaleerimine
nov.
11
2008
Ei saa ikka vaiki olla. Ja teen ühe pisikese virinapostituse. Või noh isegi mitte niivõrd virina vaid urina. Nimelt lugesin täna värsket “Praktilist Arvutikasutajat” (see on siis seda paberkujul asja ikka). Ja muuhulgas oli seal üks tõlkelugu Photoshop CS4 kohta, et jube lahe programm toimetab päratute graafikafailidega (otsesõnastus ajakirjast). Aga see selleks. Muuhulgas mainitakse artiklis ära ka eelmise postituse sisuks olnud PSCS4 uus funktsioon – sisuteadlik pildimoonutus.
Ja siit jõuamegi huvitavama osani. Sest artiklis nimetatakse seda funktsiooni hoopis kontekstitundlikuks skaleerimiseks. Mis, ausalt öeldes, esmapilgul tundus mulle palju parem eestindus kui minu üllitis. Aga siis hakkasin asja üle natuke mõtisklema. Content aware scale – kontekstitundlik skaleerimine. Hmm. “Kontekst” isegi on teatud mööndustega sobiv sõna. Pildi kontekstis (irw) seda küll tihti ette kujuta, aga eks see sellist tausta, kaasteksti jne tähendab. Aga skaleerimine. Vat see tundub minu jaoks küll parajalt kole ülevõtt olema, mis, nagu ma guugeldades teada sain, polegi nii vähelevinud. Ja isegi e-teatmikus täitsa vastena ära toodud. Kuid siiski ei meeldi see sõna mulle eriti, tundub sellise koleda anglitsistliku otsetõlkena. Isegi e-teatmikus toodud mastaapimine (küll loodetavasti kahe “a”-ga) tundub kenam. Aga miks mitte siis juba mõõtkavastamine :-). Ja selle konkreetse tegevuse puhul, mida PSCS4 teeb, on ju sisuliselt ja üsna ühemõtteliselt tegu ikkagi pildi moonutamisega.
Rohkem on uhkem:
sisuteadlik pildimoonutus
kontekstitundlik skaleerimine
sisutundlik mastaapimine
kontekstiteadlik mõõtkavastamine
etc
Heh. Variante nagu muda järves ja tõrusid tamme otsas. Aga milline neist on parim?
Ahjaa, jutu alguses olev “pärispilt” ka. Tegin panoraami Viiralti tammest, aga tuli liiga pikk :-p.
sisuteadlik pildimoonutus
nov.
6
2008
Juba üksjagu aega tagasi levis netis videoklipike content aware scale’ingust. Ehk siis sisuteadlikust pildi küljesuhte moonutamises (või kuidas täpselt peaks seda eesti keeles nimetama?). Ja nüüd siis ongi Adobe selle septembris välja kuulutatud ja massidesse toonud. Vastse Photoshop CS4 kujul.
Mis loom see sisuteadliku pildi(küljesuhte)moonutamine siis ka on (leiab selle muuseas menüüst Edit->Content Aware Scale (Alt+Shift+Ctrl+C))? See on selline kaval asi, et kui tavaliselt moel pilti kokku surudes või pikemaks venitades moondub koledal kombel ka kõik seal olev, siis uue lahenduse korral võtab programm arvesse pildil olevat ning venitab/vähendab ainult ühtlaseid ja kontrastivaeseid alasid (ehk siis eeldatavalt neid pildi osasid, mis olulist infot endas ei sisalda). Samas saab ka ise ära näidata, mida tohib moonutada ja mida mitte. Loomulikult on sellisel pildimuutmisel teatud piirid, sellega liialdades või ebasobiva pildi puhul tuleb tulemus kole.
Nii või teisiti üllatavalt tõhus ja kiire on vahend küll. Ma ei tea kuidas seda tehakse, aga igatahes on see muljetavaldav. Kui esmalt reklaamvideosid jms vaadates oli ikkagi hinges kahtlus, et ei saa see asi ometi nii roosiline olla, siis nüüd ise järele katsununa võin kinnitada, et just niisama lihtne see ongi. Võtad pildil servast kinni ja lükkad koomale või venitad pikemaks, pilt muutub sujuvalt kaasa ja tulemus on kohe näha. Ja pilt nipsti valmis.
Väike võrdlusnäide:
Pole paha, mis? Alljärgnevaly riburadapidi näiteid suurendustest ja vähendustes, mis ma arvutis ettejuhtunud piltidega tegin. Arvestage seda, et manipulatsiooniks kasutasin jub nö “valmis” faile, ehket neid samu vähendatud ja teravustatud ja pakitud jpg-sid, mis pildiSTOOP’is üleval on. Sellest ka mõningane kaasnev mürasus ja kvaliteedikadu, mida ilmselt tiba tooremaid faile kasutades oleks võimalik vältida.
Nägin helikopteri ja kiirlaeva võiduajamist:
Aga va helikopter lendas liiga kõrgel:
Külastasin Kastelholmi lossi Ahvenamaal:
Oli raip liiga suur ehitatud, mahtus kehvasti pildile:
Tegin makrovõte junnihuvilisest putukast:
Paraku oli ta jube arg ja ei julgenud väga lähedale minna, pidin aitama:
Pildistasin last tuulises rannast:
Aga pilt jäi kehva formaadiga:
Käisin mere ääres:
Kivid olid kole hõredalt:
Talv tuli:
Aga maastik on ilusam kui portree:
Käisin lombitaga ilma kaemas:
Kuid lipud olid liiga kõrgel:
Oli udune jaanipäev:
Paraku oli udus liiga kaugele näha:
Lõpetuseks ikka tilk tõrva meepotti ka. Loodetavasti ei muutu see tööriist piltnike seas liiga (üle)kasutatuks. Et a la maastikufotol jäi kadreering väheke kehv, pole hullu, venitan juurde. Ãœldiselt pilt võiks ikka olla enam-vähem selline, nagu pildistamishetkel välja nägi. Ja kui ei ole, siis on see vähemalt teistele näitamisel ka selgelt ja üheselt mõistetavalt välja toodud. Mitte et praegu muude vahenditega soovikorral samu asju teha ei saaks, aga kui see juba nii lihtsaks on tehtud, siis tekkib ehk ka rohkem ahvatlusi nendel, kes seni pole viitsinud või osanud. Idee poolest on see tööriist ju pigem mõeldud kujundustöödeks, et no näiteks pilt ei mahu olemasolevas formaadis ajakirja esikaanele ära, surume veidi kokku. Või ei mahu kodus seinalepanekuks raami ära või tahad oma perekonda ühtsemaks muuta vms 🙂
Ahjaa, kirjutasin postituse lõpetuseks kirja:
Aga tundus kuidagi liiga… hmm.. laialivalguv:
Sel kuul vist rohkem poste ei lisandu ka, juba kiired ajad on ees. Njah.
picasa 3
okt.
28
2008
Suure tõenäosusega on kõik inimesed, kes seda juttu siin praegu loevad kuulnud Google’ist. Ja ilmselt suurem osa on teadlikud ka sellest, et Google on enda alla koondanud väga suure hulga erinevaid teenuseid ja rakendusi, alates reklaamidest ja kaartidest ja veebibrauserist ning lõpetades millega iganes. Ja sinna vahele jääb ka väike fotohalduse ja -töötluse tarkvara nimega Picasa. Mis on jõudnud juba kolmanda versioonini – Picasa 3.
On asju, mida võiks sellele programmile ette heita – näiteks fototöötluse osasid funktsioone võiks veidi täiustada. Eriti häirib teravustamise osa, mille mõju ei saa ise vähendada, vaid programm teeb nii, nagu heaks arvab. Samas on kolmas versioon toonud ka mõningaid uuendusi töötluse vallas, nii et katsutagu aga järgi. Ja mis eriti positiivne – Picasa‘le sobivad kenasti ka RAW failid, suudab neid avada ja töödelda ning töödeldud pildi jpg-ne ära salvestada. Loomulikult ei saa Picasa vastu spetsiaalsetele RAW töötluse jaoks mõeldud programmidele, kuid need on ka enamasti tasulised. Ja on ka ridamisi muid vidinaid, saab piltides video kokku keerata (ja selle soovikorral otse Youtube’i laadida), kirjutada plaadiks või meisterdada kollaazhe.
Aga tegelikuks põhjuseks, miks ma Picasa 3 üldse jutuks võtsin, on uue versiooniga kaasa tulev Picasa Photo Viewer. Mille saab kenasti konfigureerida avama panna paljusid erinevaid pildifaile, kaasa arvatud kõikmõeldavate kaamerate RAW failid ja Photoshop’i failid. Ja seda kõike üllatava kiirusega. Ja kena kasutajaliidese abil. Täisekraanirezhiimis olles avaneb pilt vastavalt ekraani suurusele, jäädes üleni näha. Samas jääb ka taustal olev udustatuna ümber pildi näha (no umbes nagu siin lehel olevad pildidki Lightbox’i abil avanevad). Ekraani alla serva ilmuvad pisipiltidega samas kataloogis olevad teised pildid ning mõned navigeerimiseks, suurendamise-vähendamiseks ja pildi keeramiseks mõeldud nupud; samuti saab pildi avada Picasa’s ning eelseadistatud Picasa Web Albumisse üles laadid. Mittetäisekraanirezhiimis toimub see kõik soovitud suuruses aknast, mida täisekraani klõpsates tekkib uuesti poolläbipaistev taust.
No ja mis seal siis nii erilist on, küsite? Näiteks navigeerimine. Pildi suumimine. Jne. Eriti mõnus ongi muidugi suumimine: see on kiire ja mis veel tähtsam – sujuv. Ehket suurendus muutub protsenthaaval ja seda täiesti ühtlaselt vastavalt hiire rulliku keerutamise kiirusele. 100% peal toimub väike peatumine ning sealt edasi olenevalt pildi suurusest kasvõi 1000%-ni. Saab seadistada kas on soov hiire rullikut keerutades pilti suumida või järgmis pilti ette saada. Ja siis vastavalt soovidele toimib teine funktsioon rullikukeerutamise ajal Ctrl-klahvi all hoides. Täisekraanrezhiimis saab pilti ekraanil teise kohta tõsta, sisse suumitud pildi jätab programm meelde, nii et sama pildi juurde tagasi tulles kuvatakse see endiselt sama % juures. Ja ekraanipinnast suuremaks suumitud pilti saab samuti hiirega ringi lohista, et näiteks mõnd ääreala täissuuruses uurida vms.
Ãœks eriti mugav lisanupp on Open With…, kus on kenasti reas arvutis olevad sobilikud programmid ja ka näiteks Blogger, emailimise ja printimise võimalused, kuhu pildi saata saab. Ãœhesõnaga lihtsalt mugav ja mõnus. Ja kui Photo Viewer’it enam ei taha, vajuta Esc-klahvi ja see kaob. Kõikides minupoolt kasutatavates arvutitesse läks see igatahes Windowsi vaikimisi Photo and Fax Viewer’i asemel käiku. Soovitan proovida, äkki hakkab meeldima. 😉 Uuenduste ja võimaluste kohta saab lugeda ka spetsiaalsest blogist.
S.D.U.P.
okt.
17
2008
… aka Suurendatud Dünaamilise Ulatusega Pilt aka HDRI aka High Dynamic Range Image. Aga selleks, et kõik ikka ausalt ära rääkida, peab alustama hoopis sellest, et ma ei ole kunagi varem viitsinud/tahtnud/hoolinud enda SDUP’indusega kurssi viimisest ja ise mõne sellise pildi tegemisest. Sest esiteks on pool interneti neid täis ja teiseks näevad pooled neist välja nagu mingid ulmekad. Mis ei ole ju iseenesest paha asi, kui pildistatud objekt seda toetab. Mulle polnud siiani lihtsalt sellist objekti ette sattunud. Ja noh viitsimist polnud ka olnud. Aga juba paar nädalat seisab ühe aegajalt läbimisele kuuluva marsruudi ääres üks põlenud bemm. Tõepoolest, Petsil oli BMW… Ja kuigi taust ei ole seal ideaalne (hmm, äkki omanik on nõus seda paremasse kohta paigutama teel kuusakoskisse?), tekkis siiski tung sellest risust pilti teha. Ja kui, siis juba, nii et miks mitte SDUP’indusega algust teha.
Huh. Sissejuhatus kippus keeruliseks. Aga pole hullu, edasine nii keeruline pole, sest mingit põhjaliku kasutusjuhendit pole sel korral plaanis avaldada, pigem väike kokkuvõte asja ideest ja edasi studeerib juba iga huviline ise. Mina ise kaasa arvatud.
Niietsiis. SDUP. Milleks see üldse? Aga vot selleks, et siiski veel üsna kehva dünaamilise ulatusega fotokatega tehtud pilte järele aidata. Ah et misasi see dünaamiline ulatus üldse on? See on see asi, mida silma näeb, aga fotokas ei näe. 😉 No näiteks vaata aknast välja. Päike särab, kõik on ere ja valge. Aga toas on hämar. Sina näed ju nii taevast sinisena, pilvetupse valgetena ning toas suudad samal ajal näiteks ka aknaraamilt kooruvat värvi eraldada. Ah et sajab hoopis ja on pilves ja toas on palju valgem kui väljas, sest lamp põleb? No siis on lihtsalt täpselt vastupidi. Ehket ei digisensor ega ka film (kuigi see suudab veidi paremini) suuda jäädvustada ühele pildile kogu ulatust alates kõige heledamast ja valgustatud piirkonnast kuni lõpetades varjualas olevaga. Silm on veidi osavama riistapuu, mis kiiresti adapteerudes näitab rohkem, üks tehtud pilt paraku on hetkejäädvustus ning seal vaatamisel miski enam ei muutu. Kindlasti oled ju üritanud pilti teha taeva taustal seisvast inimesest ning pärast kirunud, et miks temast ainult kontuur näha on ja heal juhul ka välkuvad hambad. Või siis on inimene enam-vähem näha, aga seljatagune on üks valge lärakas. Tulemuse sõltub lihtsalt sellest, millelt on kaamera säri mõõtnud. Selles konkreetses kirjeldatud situatsioonis tuleb küll pildistamishetkel appi näiteks ka täitevälk, aga igale poole see ka ei sobi ja pole nii põnev ka kui SDUP. Samas tuleb muidugi märkida, et viimasel ajal on ridamisi turule tulnud digikaameraid, millel kõiksugused dünaamilise ulatuse laiendamise funktsioonid juba sisse ehitatud. Ja teevad seda tegelikult päris hästi juba. Aga ikkagi pole nii põnev kui SDUP.
mine ja otsi koht, kus oleks midagi pildistamisväärset. Ja oleks valgust ja varju ja tekstuurseid pindu (need näevad SDUP’ituna eriti ägedad välja). Et kõik kenasti sujuks, tasub ka statiiv kaasa võtta, sest tulevase vinge pildi teravuse huvides peavad kõik tehtud kaadrid kenasti kokku langema. Ja lisaks peab kindlasti osad pildid tegema suhteliselt pika säriga, nii et äraväristamise võimalused on suured. No tegelikult tehakse küll SDUP’e ka ühest kaadrist, eriti hästi õnnestub see raw-formaadis faili puhul, millest genereeritakse 2-3 erinevat kaadrit. Aga see pole ikka päris SDUP, vaid mingi ersats, mille samahästi saab tehtud otse Photoshop’is kasutades selleks Image->Adjustments->Shadow/Higlight… tööriista.
sea kaamera statiivile ja komponeeri soovitud kaader. Nüüd on kaks võimalust – kas kasutada kaamera enda särikahvlit (Exposure bracketing) või lülitada kaamera manuaalsete seadete peale ja pildistamise käigus säri ise muuta. Vaba valik, kes mida eelistab, tulemuse on laias laastus sama. Erinevate särituste samm ja kaadrite arv sõltub valitsetavates valgusoludest, aga enamasti peaks +/-1EV olema selline harjukeskmine valik ning andma soovitud tulemuse. Ehket siis kolm pilti, üks normaalne, üks ülesäris 1EV võrra ja teine alasäris 1EV võrra. Aga kui valgusolud on eriti kontrastsed, siis võib suurendada nii kaadrite arvu kui ka vahemike. Ãœldiselt tasuks teha pigem rohkem pilte kui vähem, eks pärast annab vähemaks visata. Võimalusel võiks eelistada pildistamiseks raw-formaati, see annab veelgi võimalusi hilisemaks vigadeparanduseks.
vajuta päästikut ja tulista pildid valmis. Ja siis vaata üle, kas on kõige tumedamatel heledad asjad näha ja kõige heledamatel tumedad asjad näha. Kui jah, siis oledki omadega valmis ja võid koju tagasi minna.
Pildid võiks olla umbes midagi sellist (aga rohkem kaadreid muidugi):
lae pildid arvutisse ja kustuta udused ja tuksis kaadrid ära. Ah et kõik on udused? No siis mine tagasi esimese punkti juurde ning tee nagu seal kirjas ja ole sel korral palun hoolikam. Kõikidel teistel juhtudel aga läheb sul nüüd vaja tibakest spetsiaalselt tarkvara, kui päris käsitsi ei viitsi asjaga tegeleda. Ãœldiselt soovitavad kõik Photomatix’i nimelist tarkvarajuppi. Ainuke probleem sellega on, et kipub tasuline olema ($99, kuid tudengid, õppejõud jt saavad kõvasti alet ka). Aga õnneks on katsetamise olemas tasuta demoversioon, küll teatud kehvade lisadega. Aga katsetamiseks sobib ikka. Nii et lae demo alla ja installeeri. Või otsi mõni muu tasuta variant.
pane Photomatix tööle ja tee nii, nagu programmi abifailides ja juhendites kirjas. Põhimõtteliselt annad pildid Photomatix’ile ette (sobivad ka raw failid), klõpsid avanenud dialoogiaknas veidike ning lased programmile edasi ragistada. Siis lähed teed köögis ühe võileiva ning enne kui jõuad öelda krtvorstonjälleotsaspeabpoodiminema ongi SDUP valmis. Esialgu näeb ekraanil küll veidi ebaSTUP’ilik välja, aga selle seletuseks on kohe kõrval ka väike seletus Nii et ei jää muud üle, kui klõpsata nuppu Tone Mapping ning edasi on, nagu öeldakse, juba ajalugu. Hmm… või siis hoopis tulevik? No vahet pole, soovitud tulemuse saavutamine on sealtmaalt igaühe enda kätes ja fantaasias kinni. Abi enda fantaasiate ellurakendamiseks leiab näiteks siit ja siit, sealt ja sealt.
on pilt valmis. Imetle seda. Tunne uhkust. Ja kustuta ära. Sest tegelikult on veel pikk tee minna, et oma professionaalsust suurendada. Ma pole ausalt öeldes ühegi enda bemmipildiga eriti rahul, kui siis paar tükki mustvalgeks keeratuna on söödavad. Värvilised on sellised ei liha ega kala, pole päris ulmekad ja loomulikud samuti mitte. Kusjuures muidugi ulmekat on palju lihtsam teha, kui loomuliku tulemust saavutada. Aga eks peab edasi üritama.
avastasin otsingut kasutades, et selline vaata-mina-sain-ka-hakkam postitus SDUP teemadel on sel aastal isegi maakeeli juba netiavarustesse ilmunud. Miskises blogis, millest mingil imelikul põhjusel otse postitusele linkida ei saa… Aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis ei hakanud ülalolevat enda poolt genereeritud heietust ära kustutama. Vähemalt enda jaoks märk maha pandud ja hiljem hea võrrelda, kas olen edasi arenenud. Või taandarenenud. Või misiganes.
Veel kasulike kohti:
http://en.wikipedia.org/wiki/High_dynamic_range_imaging
http://www.cambridgeincolour.com/tutorials/high-dynamic-range.htm