Kuna käes on kevad ja arvukad pildistajate hordid hüppavad hobuse selga (või autosse või rongi või bussi või lennukisse) ning suunduvad taas looduserüppe meeldejäävaid vaateid püüdma, on paras hetk mõningate (küll juba ka varem kirjutatud) põhitõde meelde tuletamiseks. Seda nii pildistamishetkel meeles pidamiseks kui ka hilisema järeltöötluse käigus arvesse võtmiseks. Sel korral räägime viltustest piltidest. Ãœldiselt tasuks endale teadvustada, et pole midagi koledamat, kui viltune ja kiivas pilt. Muidugi välja arvatud juhul, kui see just nii ei pea olema. Seega oleks paras hetk pildid otseks keerata. Ja igasugune jutt, et “ma põhimõtteliselt pilte ei töötle” vms võiks oma oskuste puudulikuse varjamiseks ära unustada. :-p

Esimese asjana muidugi peavad pildid olema arvutis vaatamiseks sobilikud (siinkohas eeldan, et pildistatud on jpeg, mitte RAW formaadis). Juhul, kui kaameral puudub orientatsioonisensor, siis ilmselt on mõistlik esmajärjekorras portree formaadis tehtud kaadrid sellesse formaati ka ekraanil kuvamiseks keerata. Muidu võib nende vaatamiseks kael kangeks jääda või siis pole alati ju võimalust monitori 90 kraadi keerata. 😀 On olemas kõiksugused lossless rotation tööriistad, kuid ma eeldan, et käesoleva jutukese lugejat rahuldab üldjuhul ka väike, pildi ühekordse keeramisega kaasnev kadu. Aga noh parem on seda teha ikkagi mõnes korralikus programmis, kuigi ka väidetavalt pidi isegi Windows XP-ga kaasas olev Picture and Fax Viewer asjaga kaduteta hakkama saama.

Kuid 90 kraadi kaupa keeramine annab ideaalse tulemuse vaid siis, kui pildi tegemisel suutsid kaamerat tõesti täiesti otse hoida. Digikompaktidega pilti tehes on aga paraku (“tänu” LCD abil pildistamisele) veidi kiivas kaadrid kerged tulema. Seega veendu, et silmapiir, puud, inimesed, majad või mis iganes looduslikud või tehislikud objektid, mida oled harjunud horisontaalis või vertikaalis nägema, nii ka pildil oleks. Muidu on üks esimesi märkuseid, mida oma piltide kohta kelleltki saad, stiilis “aga miks horisont viltu on?” Seda ju pole vaja.

NB! Tehes pilte optilise (või EVF) pildiotsija abil pole viltune horisont enamasti probleemiks, sest hoiad kaamerat vastu nägu ja kui pea on otse, siis ka kaamera. Pildistades LCD ekraani abil ja näiteks hoides kaamerat kusagil näost kaugel mingil suvalisel kõrgusel, on veidi raskem sellist “pisiasja” tähele panna ja nii kipuvadki alatihti pildid veidi kiivas olema.

Siinjuures ongi kõige tähtsam õige objekt välja valida, millest lähtuda. Iga torn ei pruugi olla vertikaalne ja iga näiliselt silmapiiri moodustav joon ei pruugi olla horisontaalne. Näiteks sissekaarduv rannajoon, mõni pilveviirg vms. Nii et ka näiliselt täitsa viltune pilt võib tegelikult täitsa otse olla. Nii et, nagu ma ka varem nentinud olen – ära usu oma silmi, usu joonlauda.

See kuidas täpselt sa horisondi otseks saad, sõltub juba sinu poolt kasutusel olevast tarkvarast. Ãœks lihtsamaid pildikeeramisvahendeid, mida mina olen kohanud, on tasuta programmil Picasa (analoogilst lahendust on küll ka teistel programmidel). Lihtsalt valid õige tööriista ja siis pildi alla tekkinud kerimisriba vasakule või paremala nihutades “kiigub” pilt kaasa. Ja niimoodi kiigutadki pildi selleks otstarbeks kuvatava võrgustiku abil paika. Veidi keerulisematel (aga võimalusterohkematel) programmidel on sageli samasuguse tulemuse saamiseks ka mitmeid võimalusi. Näiteks üsna paljudel (k.a. Photoshop) on imepäraseks abivahendiks joonlauad (Measure Tool). Lihtsalt tähistad kahe otspunktiga mõne pildil oleva sirge, mille kohta sa tead, et see peaks teoreetiliselt täitsa otse olema, valid Image->Rotate Canvas->Arbitary… ning imede-ime – seal on juba eeltäidetult kirjas, kui palju su pilt täpselt viltu on. Ei jäägi muud, kui klõpsata OK ja pilt on otse.

NB! Horisont ei pea alati horisontaalis olema – mõnest alguses kergelt kiivas pildist saab palju huvitama tulemuse, kuid seda viltusust veel juurdegi keerata. Või siis kohe niimoodi pildistada. Ole julge, eksperimenteeri. Kuiv dokumenteering pildistamishetkel valitsenud olukorrast ei ole reeglina see, mida ühelt meeldejäävalt kaadrilt oodatakse.

Või siis muuda samast kohast pilti käsitsi kaldenurki sisestades. Või siis keerad vastava vahendi abil (Ctrl+A, Move Tool) pilti käsitsi just niipidi kui tahad. Selleks otstarbeks oleks kasulik pildil kuvada mõnda abivahendit (Grid, Guidelines jne, kuidas kusagil).

Aga see pole veel kõik. Said näiteks hakkama suurepärase merepildiga, kuid oh häda, silmapiir paikneb kusagil äärealadel (või noh – kolmandiku peal nagu peab ;-)) ja on täitsa kumer. Või siis nõgus. Sest objektiiv moonutas. Ka see viga on paremates programmides lihtsasti parandatav. Otsida tasub filtrite alt (Photoshopis näiteks Filter->Distort->), või siis mängid Trasform Tool-iga. Viimane on abiks ka kõiksuguste kergelt viltuste asjade sirgeks ajamiseks. Olgu selleks siis mõni äärealal asuv post, sein või inimene.

Kui see kõik tehtud, siis võiks su pilt olla juba üsna otse ja kõik vajalikud sirgjooned ka sirgjoonelised.

Peale pildi horisontaalseks saamist lõika ära kõik see, mis pildi keeramisel ja väänamisel nö üle jäi. Lisaks võid lõigata veidike ära ka täiesti kindalt nö üleliigset, kuid kui on plaanis pilditöötlusega veel jätkata, siis selles staadiumis tasub äralõikamisega veel suhteliselt tagasihoidlik olla, et pärast jääks piisavalt mänguruumi ja hiljem kahetsema ei peaks. Või mis veel hullem – algusest peale pildiga tegelema hakkama, sest lõpuks selgus, et see äralõigatud taevariba on just see kõikse olulisem komponent pildil üldse. Kõige lihtsam oleks muidugi nii, et sul on juba enne pildi ülesvõtmist õige suund teada, seda nii lõpptulemuse kui töötluse osas. Paraku see vist ongi professionaalsuse üheks mõõdupuuks ja meiesugused tavalised inimesed peavad aegajalt leppima ka takkajärgi tarkustega. Ja püüdma pildistamishetkel tegemata jäänud töö digipimikus ära teha.