androidiga fotoaparaadi akumajandus

Tegelikult ühtegi Androidil jooksvat fotoaparaati veel toodetud ei ole (vist) – nutitelefonid teevad lihtsalt kõike korraga. Muuhulgas pilti ka. Ja enam üldse mitte väga kehvasti, vähemalt kui valgust piisavalt on. Küll aga on suurte ekraanide ja paljude lisavidinatega lisandunud probleemid akukestvusega. Selle parandamisvõimalustes järgnev jutuke ongi.

Korraks veel pealkirja juurde tagasi tulles – mina ootan küll aega, mil’ peegelkaamerad ka veidi mõnusama ja kasutaja poolt laiemalt seadistatava kasutajaliidese saavad.

Järgnevad “nipid” baseeruvad HTC originaal kasutajaliidesel, opsüsteemiks Android 2.2.1 (Froyo), seega teatud menüüd võivad mõne teise tootja või vanema Androidi puhul olla veidi teiste nimedega või teises kohas, aga üldpõhimõte on sama. Root’itud telefonide puhul on kontrollivõimalusi rohkem, aga kuna sellise tegevusega kaasnevad probleemid garantiiga, jäägu see igaühe enda leiutada.

Esimese asjana tasub tutvuda veidike oma akukasutusega, kus on näha mis ja kui palju on protsentuaalselt akut kasutanud. Vastavatele alajaotustel vajutades saab teada juba ka konkreetse kasutusaja jm informatsiooni. Menu-> Settings-> About Phone-> Battery-> Battery Use.

Üksteist sammu parema eluni

1) Screen brightness – kasuta ekraani automaatset heledust. Või kui viitsid käsitsi mässata ja oled valdavalt tubastes oludes, siis keera heledus nii maha kui süda ja silmad lubavad. 20% on enamikel juhtudel veel täiesti kenasti kasutatav. Menu-> Settings-> Display-> Brightness
2) Screen timeout – säti lühemaks. Menu-> Settings-> Display-> Screen timeout
3) Andmeside ja GPS – kui sa neid ei vaja, siis hoia välja lülitatuna – eriti käib GPS, WiFi ja BT kohta, aga mobiilne ka muidugi. Appide abil saab WiFi seada automaatsel sisse ja välja lülituvaks, telefon tunneb tuttavad võrgud ära ning loob ainult siis ühenduse. Samas kui
4) Energiasäästu Appid – kasulikud asjad. Näiteks Juice Defender

Annab seadistada kõikvõimalike asju – kas ja millal andmesidet (ükskõik millist) kasutatakse (kui ekraan välja lülitatud, siis ka andmesida väljas, ebooki lugemise ajal väljas, telefoniga rääkimise ajal väljas jne). Juice Defenderil erinevaid sätteid väga palju, kui root’itud telefon siis mõned veel lisaks.
5) Background data sync – mida hõredama intervalliga, seda parem (või üldse täismanuaalne ja vastavalt kasutusvajadusele). Kas on ikka vaja, et FB ja Twitter jms ennast iga minuti tagant uuendaksid? Ilmselt mitte. Samuti ilmaennustusvidinad jne. Tasub üle kontrollida meilikontode sünkroneerimise seaded. Vaata üle ja mõtle läbi. Menu-> Settings-> Accounts & sync
6) Power control / Quik settings vidinat – saab seada nii andmesidet kui ekraani heledust lihtsalt ja kiiresti ilma menüüdesse kaevumiseta.
7) Animatsioonid ja live wallpaper’id – mida vähem neid on, seda parem akule. Live taustapilt näeb äge välja, aga sellel on hind… AMOLED ekraani korral tasub taust valida võimalikult tumedates toonides, võtab vähem energiat. Menu-> Settings-> Display-> Animations
8 ) Widget’id avalehel – vähem iseuuendavaid vidinaid avalehel tähendab vähem ressurssi ja väiksemat energiakulu.
9) Installeeritud Appid – mida ei kasuta, pole mõtet telefonis niisama alles hoida – aegajalt käivituvad ja üritavad ühendust luua uuenduste kontrollimiseks jne. Settings-> Applications-> Manage Applications
10) Task Killer – olid ajad, kus see tasus ära, aga alates 2.2 versioonist pole erilist mõtet, sest aku kasutamise seisukohast võib tulemus olla vastupidine – appside sulgemine ja uuesti käivitumine võtab rohkem energiat kui nende mälus tiksuda lubamine. Enamikel juhtudel saab Android halvasti käituvatega ise ka hakkama.
11) Vibrate when typing – kui vaja energiat säästa, siis tasub välja lülitada, kuigi võib trükkimisel mõnus asi tunduda. Menu-> Settings-> Display-> Language & Keyboard. Välja saab lülitada ka ekraaninuppude vajutamisel vibreerimise. Menu-> Settings-> Sound-> Vibrate feedback

Aku kalibreerimine

On kurdetud, et mõnedel juhtude lülitab telefon ennast välja juba siis, kui akut on veel alles 5-10%. Et see toimuks normaalsel ajal (st 1-2% juures), võib kasutada aku kalibreerimist. Väidetavalt abiks ka üldise auk kestvuse jaoks ning soovitatakse iga mõne kuu tagant korrata. Ei oska kommenteerida, aga ehk halba ka ei tee.

NB! Mõnede väitel võib kalibreerimine mõjutada aku üldist eluiga! Seega tehke omal vastutusel.

Aku kalibreerimine (üks meetod paljudest):
1) kasuta telefoni kuni aku tühi ja telefon ennast välja lülitab;
2) lülita uuesti sisse ja oota kuni telefon uuesti ennast välja lülitab;
3) eemalda aku umbes 10 sekundiks;
4) pane aku tagasi, aga telefoni ära sisse lülita;
5) lae kuni aku on täis ja siis veel vähemalt tunnike;
6) kasuta telefoni kuni aku tühi ja telefon ennast välja lülitab;
7) lülita telefon sisse ja lae vähemalt 8 tundi;
8 ) võta laadimisjuhe tagant, lülita telefon välja ja lae veel vähemalt tunnike;
9) võta laadimisjuhe tagant, lülita telefon sisse, oota 2 minutit;
10) lülita telefon välja ja lae veel umbes tunnike;
11) lülita telefon tööle ja kasuta tavapärasel moel.


Ja veel mõned sammud parema eluni (tõele vastavust pole kontrollinud)

* Lülita sisse USB debugging mode. Lisaks väikesele aku säästmisele pidavat süsteem ka tiba sujuvamalt jooksma. Vähemalt oli see nii vahetult pärast 2.2 versiooni välja tulekut, võimalik et antud probleem on uuendustega juba niigi lahendatud. Menu-> Settings-> Applications-> Development-> USB debugging.
* Kui võimalik, siis laadimisel eelistada arvuti USB-d vooluvõrgule. Võtab küll kauem aega, aga tagab hiljem ka aeglasema tühjenemise (kuni tund aega pikem kasutus).
* Akut tasub (/võib) laadida juba siis, kui täituvus on alla 50% langenud
* Akule mõjub hästi, kui kord kuus teha nii: kasutada telefoni kuni ~20% täituvust on alles, seejärel lülitada telefon välja ja eemalda korraks aku; laadida kuni roheline tuluke on süttinud ning siis veel vähemalt paar tundi.
* Root’itud telefoni korral on aku säästmiseks võimalusi veelgi rohkem.
* Hoia oma Appid uuendatuna – uuendused on sageli muuhulgas suunatud ka väiksemale akukasutusele.
* RSS Feed’i uuendamissagedus – ei pea olema kord tunnis, las olla pikem või koguni manuaalne. Google readeri puhul: gReader-> Menu-> Settings-> Syncronization
* lülita välja Always-On Mobile Data. E-kirjad liiguvad ka ilma selleta. Väidetavalt võib probleem tekkida kui on palju Appe, mis tihti netiühendust vajavad. Settings-> Wireless & network-> Mobile networks-> Enable always-on mobile data
* kui netil 3G kiirust pole vaja, kasuta 2G, võtab vähem voolu. On Appe mis seda otseteena lubavad ümber lülitada.

Lisalugemist
http://www.xda-developers.com/android/
http://androidforums.com/
http://hemorrdroids.net/
http://www.google.com/
etc

maha snapshot!

maha snapshot!

Juba pikka aega on käinud mulle jubedalt närvidele üks asi. Selle asja nimi on Snap Shots. Ja ma ei räägi suvaklõpsudest fotograafilises tähenduses, vaid hoopis ühest veebividinast. Mingil täiesti aruaamatul põhjusel on osades muidu toredates ajaveebides sisse lülitatud säärane täiesti jube vidin. Eriti närvidele käiv on see just fotoblogide puhul – tarvitseb ainult hiirega kogemata üle pildi (või üle suvalise lingi) liikuda, kui kohe kargab mingi mõttetu mull välja. Mida kuradit ja milleks. Lisaks pisikesele mõttetule pildile, mida seal kuvatakse, on allservas veel hunnik reklaame ka. Tore on eksju?

Pikaajaliste vaatluste tulemusena olen jõudnud järeldusele, et eriti levinud on see jubedus wordpress.com serveris asuvates blogides. Ühel ilmselt väga lihtsal põhjusel – see on blogi tegemisel vaikimisi sisse lülitatud ja keegi ilmselt ei viitsi/oska/taha uurida kuidas sellest lahti saada. Aga no worries, lahendame asja ära.

Seega alljärgnevalt väike õpetus, kuidas sellest jamast lahti saada – et kõigil oleks meeldivam pilte vaadata. 😉 Ausõna.

logi sisse oma wordpressi blogi haldusliidesesse (enamasti aadressil bloginimi.wordpress.com/wp-admin/)

Avaneb umbes selline vaade,

wp_1

kus näed vasakul menüüs sellist alajaotust nagu Appearance.

just seal tulebki klõpsata, mispeale avaneb jälle uus vaade,

wp_2

mille puhul tuleb tähelepanu pöörata menüü alajaotusele Extras.

tulebki loomulikult sellel klõpsata, mis viib selleni, et tuleb taaskord uus vaade,

wp_3

millel ongi näha see, mida otsisime. Ehket kastike, mille sees on linnuke, mis seal ei peaks olema (kirjaga Enable mShots site preview on this blog). Korja see neetud linnuke sealt ära ning pressi nuppu Update Extras.

Ja nii ongi. Kolme lihtsa sammuga oled interneti muutnud veidikenegi paremaks, ilusamaks ja toredamaks kohaks. Sest olgem nüüd ausad – kui tihti sa reaalselt oled sellest Snap Shotist kasu leidnud? -0?

siutSTOOP

siutSTOOP

Alustab uus rubriik – siutSTOOP. Ehket digiSTOOPi fotokool ;-). Iga päev väike õpetussiuts. Esimeseks teemaks on kolmandikureegel.

Nii et ole ootel! Aga enne loomulikult:

follow2

reisifotograafia

reisifotograafia

viljoonas_06.jpgReisil käid? – Käin.

Pilti teed? – Teen.

Häide pilte tahad teha? – Tahan!

Järelikult on see lugu sulle! – No hea küll siis.

Suvi on reisimiste aeg. Kes eelistab Nuustakul ära käimist, kes Njujorgis. Või hoopis Njuziilandil. Reisile minnes jäetakse sageli tähelepanuta üks kõige olulisem asi – tunne oma varustust ja selle piire ning mõtle hoolikalt läbi kas ja mida üldse reisile kaasa võtta, et juba kohapeal olles halbu üllatusi vähem oleks. Selleks, et ikka kindlasti oleks peale reisi ilusaid pilte, mida jagada, tasub järgnev lugu läbi lugeda ja veidikene mõtiskleda, et kas ja kus ja miks ja kellega ja millal ja kuidas ja… kõik need teised suured küsimused.

Nii et head lugemist Photopinti ajaveebis.

värinavabadus vol2

värinavabadus vol2

v6tavabalt.jpgPhotopointi ajaveebis on ilmunud uus lugu teemalt “värinavabade piltide saladused“. Tegu on põhjaliku edasiarendusega kunagi hallil ajal digiSTOOPis ilmunud jutule “kuidas hoida kaamerat?“. Lühidalt kokkuvõttes leiab  uuest  artiklist näpunäiteid selle kohta kuidas parandada oma pildistamistehnikat kehvades valgusoludes (loe – Eestis 90% ajast) kasutades nii peegel- kui kompaktkaamerat. Ega selles mingit raketiteadust muidugi polegi, lihtsalt peab tundma oma kaamerat ja mõningaid fotograafia põhitõdesi, veidi lihvima kaamerahoidmis oskuseid ja ongi kõik pildid teravad. 😉

lambaloendus

lambaloendus

ahven_012.jpgSelleks, et kergemini magama jääda, on väidetavalt kasulik lambaid lugeda. Aga kas selleks, et kergemini üles ärgata, tuleks siis hunte lugeda? Müstika…. Kuna mul huntide loendus pole veel seni õnnestunud, loen hoopis pilte. Ja nimelt seda, kui palju ma kaameraga neid teinud olen. Mõjub ka virgestavalt. Ah et kuidas? Failinimed ju reeglina jooksevad 10K-ni (juhul kui kaamera seda võimaldab ja seadetes on määratud, et kaarti vahetades iga kord ära ei nullitaks) ja siis hakkab jälle otsast peale. Teine küsimus muidugi on, et milleks seda üldse vaja on. Esiteks uudishimu rahuldamiseks. Teiseks selleks, et hinnata kaamera võimaliku eluiga. Ja kolmandaks näiteks siis, kui plaanis kaamera müüks või hoopistükis kasutatud kaamera ost. Oleks ju hea teada, mitu pilti konkreetse isendiga tehtud on?

Nii et oleme siis kokkuleppele jõudnud, et see on huvitav number. Nüüd ei jäägi muud üle, kui teha selgeks, kuidas selle numbri teada saab. Rahvasuu räägib, et mõni kaamera oskab seda ise öelda. Teisalt muidugi rahvasuu räägib aegajalt igasugust jama, nii et mine sa võta kinni.

hansa_31.jpgPalju lihtsam on selleks kasutada ühte pisikest programmijuppi – KUSO EXIF viewer. Tasuta ja puha. Loomulikult on selliseid programme veel ja ehk oskab ka mõni kaameratootja enda vidin sama asja teha, aga vahet ju pole, KUSO töötab ka kenasti. Alljärgneval kuvapaugul on väike väljavõtte murdosast infost, mida KUSO suudab pildi kohta välja lugeda.

kuso2.png

Pööratagu tähelepanu eelviimasele reale (shutter count), seal see koletusuur nummer – 52969 – on minu K10D läbisõit. Aga loomulikult tasub enda pilte vaadates ka muu infoga tutvuda, seal on kõiksuguseid põnevaid asju ära toodud.

egsn_fr_4.jpgSiinkohas tuleb ära mainida, et paljudel juhtude on shutter count’i nägemiseks vaja programmile ette anda RAW formaadis fail, mitte jpg. Kuid osaliselt töötab see ka jpg puhul, tasub proovimist. Ma ausalt öeldes polegi aru saanud, millal töötab ja millal mitte. Igatahes Pentax K10D puhul enamasti näitab. Aga mäletan, et on ka mitte näidanud. Erinevate kaameratega tehtud failide puhul, mis ma proovimiseks otsisin, näitas ka Nikon D80 puhul. Olympuse E-500 shutter count’i seevastu ei näidanud. Nii et katsetamise asi. Kurvem on lugu küll nende kompaktkaamera kasutajatega, kelle kaamera RAW faile ei tooda. Siis vist vähemalt selle programmi abil väga suurt lootust uudishimu rahuldada ei ole. Üks pluss veel KUSO kapsaaeda – suudab korrektselt kuvada ka kolmanda osapoole tehtud objektiivi mudelit. Pentaxi enda pildiprogramm sellega näitaks hakkama ei saa. Ja nii mõnedki teised programmid pakkuvad igasuguseid suvalise objektiive. Aga see selleks, pole praeguse kirjatüki teema.

saar_3.jpgTulles tagasi pildiarvu juurde, siis oletame, et esimese vajadus on kaetud ehket uudishimu rahuldatud. Mida teise ja kolmandaga ette võtta? Kuidas hinnata oma kaamera (katiku) võimaliku eluiga. ja valmistuda selleks ajaks kui see katki läheb. Kui aus olla, siis tegelikult ei saagi, seda teha enne, kui lõpp on  õesti kätte jõudnud. Loomulikult annab tehas alati mingisuguse omapoolse kontrollarvu. Mis näiteks Pentax K10D puhul on 100000. klõpsu Tundub suur number. Nagu ma enda piltide arvust teada sain, siis üle poole oleks mul juba  nagu möödas. Kusjuures paljudel kaameratel on see tehase number tunduvalt väiksema. Siiski pole väga suurt põhjust muretsemiseks – tegu on lihtsalt mingi keskmise näitajaga, reaaluses saab teha ka mitu korda rohkem pilte. Või siis halvemal juhul ka mitu korda vähem, enne kui katik otsad annab.

viis.jpgEt mingitki aimu reaalsest kasutajakogemusest saada, on loodud üks huvitav lehekülg – Camera Shutter Life Expectancy Database. Paraku see andmebaas pole veel teap’ mis suur. Ning sellel on mõned üsna tõsised puudused. Esiteks see, et teoreetiliselt võin pahatahtlik inimene sinna sisestada täitsa suvalisi numbreid. Teiseks see, et number, millal katik veel töötas on suhteliselt juhuslik hetk. Ma võin ju iga päeva sinna uue numbri lisada. Teen oma viis pilti jälle ära ja sisestan aga rõõmsasti andmebaasi. Ja keskmisele näitajale mõjuks see ju tunduvalt. Aga noh, huvitav vaadata ikka. Ikkagi Kaplan-Meieri hinnangul põhinev värviliste graafikutega analüüs ja puha, mida sa hing veel ihaldad.

us059.jpgMa nüüd siis vähemalt tean, et keskmisest elusolevast kaamerast on minu kaamera juba kogenum klõpsutaja, kuid õnnekson  surma põhjustava klõpsuni veel keskväärtuse järgi pikk tee minna. Aga no kas tõesti on keegi 1,6 miljonit pilti jõudnud teha? Kuna K10D tuli välja 2006. aasta lõpus, siis teeb see ju rohkem kui 2000 klõpsu päevas. Mis omakorda teeb poolteist pilti minutis. Kui ma nüüd arvutustege päris puusse muidugi ei pannud. Aga julgen ikkagi sellises piltide arvus kahelda. Vähemalt endale tundub juba oma kaamera tulemus – keskeltläbi 90 pilti päevas – jube suurena. Ja suvel 12h jooksul tehtud 2000 klõpsu olid juba piisavalt väsitavad, nii et igapäev küll samapalju ei suudaks ja ei tahaks :-).

picasa 3

picasa 3

vjuusapanoplaneet_02.jpgSuure tõenäosusega on kõik inimesed, kes seda juttu siin praegu loevad kuulnud Google’ist. Ja ilmselt suurem osa on teadlikud ka sellest, et Google on enda alla koondanud väga suure hulga erinevaid teenuseid ja rakendusi, alates reklaamidest ja kaartidest ja veebibrauserist ning lõpetades millega iganes. Ja sinna vahele jääb ka väike fotohalduse ja -töötluse tarkvara nimega Picasa. Mis on jõudnud juba kolmanda versioonini – Picasa 3.

On asju, mida võiks sellele programmile ette heita – näiteks fototöötluse osasid funktsioone võiks veidi täiustada. Eriti häirib teravustamise osa, mille mõju ei saa ise vähendada, vaid programm teeb nii, nagu heaks arvab. Samas on kolmas versioon toonud ka mõningaid uuendusi töötluse vallas, nii et katsutagu aga järgi. Ja mis eriti positiivne – Picasa‘le sobivad kenasti ka RAW failid, suudab neid avada ja töödelda ning töödeldud pildi jpg-ne ära salvestada. Loomulikult ei saa Picasa vastu spetsiaalsetele RAW töötluse jaoks mõeldud programmidele, kuid need on ka enamasti tasulised. Ja on ka ridamisi muid vidinaid, saab piltides video kokku keerata (ja selle soovikorral otse Youtube’i laadida), kirjutada plaadiks või meisterdada kollaazhe.

picasa3pv_01.jpgAga tegelikuks põhjuseks, miks ma Picasa 3 üldse jutuks võtsin, on uue versiooniga kaasa tulev Picasa Photo Viewer. Mille saab kenasti konfigureerida avama panna paljusid erinevaid pildifaile, kaasa arvatud kõikmõeldavate kaamerate RAW failid ja Photoshop’i failid. Ja seda kõike üllatava kiirusega. Ja kena kasutajaliidese abil. Täisekraanirezhiimis olles avaneb pilt vastavalt ekraani suurusele, jäädes üleni näha. Samas jääb ka taustal olev udustatuna ümber pildi näha (no umbes nagu siin lehel olevad pildidki Lightbox’i abil avanevad). Ekraani alla serva ilmuvad pisipiltidega samas kataloogis olevad teised pildid ning mõned navigeerimiseks, suurendamise-vähendamiseks ja pildi keeramiseks mõeldud nupud; samuti saab pildi avada Picasa’s ning eelseadistatud Picasa Web Albumisse üles laadid. Mittetäisekraanirezhiimis toimub see kõik soovitud suuruses aknast, mida täisekraani klõpsates tekkib uuesti poolläbipaistev taust.

picasa3pv_02.jpgNo ja mis seal siis nii erilist on, küsite? Näiteks navigeerimine. Pildi suumimine. Jne. Eriti mõnus ongi muidugi suumimine: see on kiire ja mis veel tähtsam – sujuv. Ehket suurendus muutub protsenthaaval ja seda täiesti ühtlaselt vastavalt hiire rulliku keerutamise kiirusele. 100% peal toimub väike peatumine ning sealt edasi olenevalt pildi suurusest kasvõi 1000%-ni. Saab seadistada kas on soov hiire rullikut keerutades pilti suumida või järgmis pilti ette saada. Ja siis vastavalt soovidele toimib teine funktsioon rullikukeerutamise ajal Ctrl-klahvi all hoides. Täisekraanrezhiimis saab pilti ekraanil teise kohta tõsta, sisse suumitud pildi jätab programm meelde, nii et sama pildi juurde tagasi tulles kuvatakse see endiselt sama % juures. Ja ekraanipinnast suuremaks suumitud pilti saab samuti hiirega ringi lohista, et näiteks mõnd ääreala täissuuruses uurida vms.

picasa3pv_04.jpgÜks eriti mugav lisanupp on Open With…, kus on kenasti reas arvutis olevad sobilikud programmid ja ka näiteks Blogger, emailimise ja printimise võimalused, kuhu pildi saata saab. Ühesõnaga lihtsalt mugav ja mõnus. Ja kui Photo Viewer’it enam ei taha, vajuta Esc-klahvi ja see kaob. Kõikides minupoolt kasutatavates arvutitesse läks see igatahes Windowsi vaikimisi Photo and Fax Viewer’i asemel käiku. Soovitan proovida, äkki hakkab meeldima. 😉 Uuenduste ja võimaluste kohta saab lugeda ka spetsiaalsest blogist.

S.D.U.P.

S.D.U.P.

sdupbmw_02bw.jpg… aka Suurendatud Dünaamilise Ulatusega Pilt aka HDRI aka High Dynamic Range Image. Aga selleks, et kõik ikka ausalt ära rääkida, peab alustama hoopis sellest, et ma ei ole kunagi varem viitsinud/tahtnud/hoolinud enda SDUP’indusega kurssi viimisest ja ise mõne sellise pildi tegemisest. Sest esiteks on pool interneti neid täis ja teiseks näevad pooled neist välja nagu mingid ulmekad. Mis ei ole ju iseenesest paha asi, kui pildistatud objekt seda toetab. Mulle polnud siiani lihtsalt sellist objekti ette sattunud.  Ja noh viitsimist polnud ka olnud. Aga juba paar nädalat seisab ühe aegajalt läbimisele kuuluva marsruudi ääres üks põlenud bemm. Tõepoolest, Petsil oli BMW… Ja kuigi taust ei ole seal ideaalne (hmm, äkki omanik on nõus seda paremasse kohta paigutama teel kuusakoskisse?), tekkis siiski tung sellest risust pilti teha. Ja kui, siis juba, nii et miks mitte SDUP’indusega algust teha.

Huh. Sissejuhatus kippus keeruliseks. Aga pole hullu, edasine nii keeruline pole, sest mingit põhjaliku kasutusjuhendit pole sel korral plaanis avaldada, pigem väike kokkuvõte asja ideest ja edasi studeerib juba iga huviline ise. Mina ise kaasa arvatud.

Niietsiis. SDUP. Milleks see üldse? Aga vot selleks, et siiski veel üsna kehva dünaamilise ulatusega fotokatega tehtud pilte järele aidata. Ah et misasi see dünaamiline ulatus üldse on? See on see asi, mida silma näeb, aga fotokas ei näe. 😉 No näiteks vaata aknast välja. Päike särab, kõik on ere ja valge. Aga toas on hämar. Sina näed ju nii taevast sinisena, pilvetupse valgetena ning toas suudad samal ajal näiteks ka aknaraamilt kooruvat värvi eraldada. Ah et sajab hoopis ja on pilves ja toas on palju valgem kui väljas, sest lamp põleb? No siis on lihtsalt täpselt vastupidi. Ehket ei digisensor ega ka film (kuigi see suudab veidi paremini) suuda jäädvustada ühele pildile kogu ulatust alates kõige heledamast ja valgustatud piirkonnast kuni lõpetades varjualas olevaga. Silm on veidi osavama riistapuu, mis kiiresti adapteerudes näitab rohkem, üks tehtud pilt paraku on hetkejäädvustus ning seal vaatamisel miski enam ei muutu. Kindlasti oled ju üritanud pilti teha taeva taustal seisvast inimesest ning pärast kirunud, et miks temast ainult kontuur näha on ja heal juhul ka välkuvad hambad. Või siis on inimene enam-vähem näha, aga seljatagune on üks valge lärakas. Tulemuse sõltub lihtsalt sellest, millelt on kaamera säri mõõtnud. Selles konkreetses kirjeldatud situatsioonis tuleb küll pildistamishetkel appi näiteks ka täitevälk, aga igale poole see ka ei sobi ja pole nii põnev ka kui SDUP. Samas tuleb muidugi märkida, et viimasel ajal on ridamisi turule tulnud digikaameraid, millel kõiksugused dünaamilise ulatuse laiendamise funktsioonid juba sisse ehitatud. Ja teevad seda tegelikult päris hästi juba. Aga ikkagi pole nii põnev kui SDUP.

mine ja otsi koht, kus oleks midagi pildistamisväärset. Ja oleks valgust ja varju ja tekstuurseid pindu (need näevad SDUP’ituna eriti ägedad välja). Et kõik kenasti sujuks, tasub ka statiiv kaasa võtta, sest tulevase vinge pildi teravuse huvides peavad kõik tehtud kaadrid kenasti kokku langema. Ja lisaks peab kindlasti osad pildid tegema suhteliselt pika säriga, nii et äraväristamise võimalused on suured. No tegelikult tehakse küll SDUP’e ka ühest kaadrist, eriti hästi õnnestub see raw-formaadis faili puhul, millest genereeritakse 2-3 erinevat kaadrit. Aga see pole ikka päris SDUP, vaid mingi ersats, mille samahästi saab tehtud otse Photoshop’is kasutades selleks Image->Adjustments->Shadow/Higlight… tööriista.

sea kaamera statiivile ja komponeeri soovitud kaader. Nüüd on kaks võimalust – kas kasutada kaamera enda särikahvlit (Exposure bracketing) või lülitada kaamera manuaalsete seadete peale ja pildistamise käigus säri ise muuta. Vaba valik, kes mida eelistab, tulemuse on laias laastus sama. Erinevate särituste samm ja kaadrite arv sõltub valitsetavates valgusoludest, aga enamasti peaks +/-1EV olema selline harjukeskmine valik ning andma soovitud tulemuse. Ehket siis kolm pilti, üks normaalne, üks ülesäris 1EV võrra ja teine alasäris 1EV võrra. Aga kui valgusolud on eriti kontrastsed, siis võib suurendada nii kaadrite arvu kui ka vahemike. Üldiselt tasuks teha pigem rohkem pilte kui vähem, eks pärast annab vähemaks visata. Võimalusel võiks eelistada pildistamiseks raw-formaati, see annab veelgi võimalusi hilisemaks vigadeparanduseks.

vajuta päästikut ja tulista pildid valmis. Ja siis vaata üle, kas on kõige tumedamatel heledad asjad näha ja kõige heledamatel tumedad asjad näha. Kui jah, siis oledki omadega valmis ja võid koju tagasi minna.

Pildid võiks olla umbes midagi sellist (aga rohkem kaadreid muidugi):

sdupbmw_04_alg3.jpgsdupbmw_04_alg2.jpg

lae pildid arvutisse ja kustuta udused ja tuksis kaadrid ära. Ah et kõik on udused? No siis mine tagasi esimese punkti juurde ning tee nagu seal kirjas ja ole sel korral palun hoolikam. Kõikidel teistel juhtudel aga läheb sul nüüd vaja tibakest spetsiaalselt tarkvara, kui päris käsitsi ei viitsi asjaga tegeleda. Üldiselt soovitavad kõik Photomatix’i nimelist tarkvarajuppi. Ainuke probleem sellega on, et kipub tasuline olema ($99, kuid tudengid, õppejõud jt saavad kõvasti alet ka). Aga õnneks on katsetamise olemas tasuta demoversioon, küll teatud kehvade lisadega. Aga katsetamiseks sobib ikka. Nii et lae demo alla ja installeeri. Või otsi mõni muu tasuta variant.

pane Photomatix tööle ja tee nii, nagu programmi abifailides ja juhendites kirjas. Põhimõtteliselt annad pildid Photomatix’ile ette (sobivad ka raw failid), klõpsid avanenud dialoogiaknas veidike ning lased programmile edasi ragistada. Siis lähed teed köögis ühe võileiva ning enne kui jõuad öelda krtvorstonjälleotsaspeabpoodiminema ongi SDUP valmis. Esialgu näeb ekraanil küll veidi ebaSTUP’ilik välja, aga selle seletuseks on kohe kõrval ka väike seletus Nii et ei jää muud üle, kui klõpsata nuppu Tone Mapping ning edasi on, nagu öeldakse, juba ajalugu. Hmm… või siis hoopis tulevik? No vahet pole, soovitud tulemuse saavutamine on sealtmaalt igaühe enda kätes ja fantaasias kinni. Abi enda fantaasiate ellurakendamiseks leiab näiteks siit ja siit, sealt ja sealt.

on pilt valmis. Imetle seda. Tunne uhkust. Ja kustuta ära. Sest tegelikult on veel pikk tee minna, et oma professionaalsust suurendada. Ma pole ausalt öeldes ühegi enda bemmipildiga eriti rahul, kui siis paar tükki mustvalgeks keeratuna on söödavad. Värvilised on sellised ei liha ega kala, pole päris ulmekad ja loomulikud samuti mitte. Kusjuures muidugi ulmekat on palju lihtsam teha, kui loomuliku tulemust saavutada. Aga eks peab edasi üritama.

sdupbmw_04_1.jpgsdupbmw_04_1bw2.jpg

sdupbmw_05bw.jpgavastasin otsingut kasutades, et selline vaata-mina-sain-ka-hakkam postitus SDUP teemadel on sel aastal isegi maakeeli juba netiavarustesse ilmunud. Miskises blogis, millest mingil imelikul põhjusel otse postitusele linkida ei saa… Aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis ei hakanud ülalolevat enda poolt genereeritud heietust ära kustutama. Vähemalt enda jaoks märk maha pandud ja hiljem hea võrrelda, kas olen edasi arenenud. Või taandarenenud. Või misiganes.

Veel kasulike kohti:

http://www.hdrlabs.com/ 

http://en.wikipedia.org/wiki/High_dynamic_range_imaging

http://www.cambridgeincolour.com/tutorials/high-dynamic-range.htm

http://www.naturescapes.net/072006/rh0706_1.htm 

http://hdri.wordpress.com/

http://www.google.com/

geosildistusteekond

geosildistusteekond

ymberj2rve_07.jpgLaias ilmas on viimasel ajal moodi läinud oma piltide sidumine geograafiliste koordinaatidega, ehket geotag’imine (geosildistamine?). Selleks on rida erinevaid võimalusi, ideaalis võiks kaamera seda juba ise teha (ehket omada sisseehitatud GPS vastuvõtjat), kuid enamlevinud viis on pildistamise ajal vastava eraldi seadme kaasaskandmine (mõnedel kaameratele saab säherduse ka juhtmega järgi panna, et info kohe pildile külge lisataks). Ka GPS-seadmeid on erinevaid – isegi Eestis müüakse juba pisikesi GPS-vastuvõtjaid, mille lülitad sisse, pistad fotokotti ja unustad. Pärast kodus lükkad juhtme järgi ja saad andmed kätte, mingit erilisi muid võimalusi sellisega ei kaasne. Või näiteks saab kasutada ka veidi rohkemate võimalustega käsi-GPS’i, mis samuti peab lihtsalt olema kogu liikumist logima pandud. Sellise seadme pluss on selles, et samal ajal saad veel lisaks geopeitust ka mängida või midagi ;-).

ymberj2rve_22.jpgNii või teisiti, aga teele asudes esialgu ei olegi vaja midagi muud, kuis miskit apastraati, mis suudab kogu liikumisteekonna mällu salvestada (keerulisematel juhtudel sobid selleks ka ise, lihtsalt pead hiljem sõna otses mõttes täismanuaalselt geoinfo pildile lisamises osalema). GPS’i kasutmise korral on oluline eelnevalt veenduda, et GPS ja fotoka kell näitaks ühte ja sama aega. Kuna GPS saab õige kellaja ühenduses olevalt sateliidilt, siis tasuks just see aluseks võtta ja kaamera kellaaeg sellega samaks muuta. Samas ei tohi ka ära unustada, et viibides pikalt kusagil kõrgete majade vahel või tihedamas võpsikus võib GPS’i side satelliitidega nõrgaks muutuda (ja seeläbi täpsus halveneda) või sootuks kaduda ja niimoodi jäävad mõned pildid vastavast infost üldse ilma või saavad külge reaalsusest üksjagu erineva asukoha. Seda, kui suur ajaerinevus piltide ja GPS logi vahel veel lubatakse, saab reeglina hiljem geosildistamise käigus määrata.

ymberj2rve_32.jpgPildistamisretkelt tagasi jõudes ei jää muud teha, kui laadida nii pildid kui GPS track arvutisse. Ja alles nüüd läheb huvitavaks. Sest võimalusi edasise töövoo osas on mitmeid, sõltuvalt sellest, millise firma GPS-i on kasutatud. Kuna mul oli kasutusel Garmin GPSmap 60, siis olin kohe väikese probleemi ees – Garmin on selline tobe firma, mis tahab kangesti ainult mingeid omi failiformaate ja protokolle kasutada, mida paraku teised programmid eriti ei tunnista. Seega GPS-iga kaasasolevast tarkvarast (Garmin Mapsource) ei piisanud, sest GPS’i info tuleb edasisteks tegevusteks saada gpx-formaati.

ymberj2rve_37.jpgAga pole hullu, on olemas rida tasuta programme, mis sellega kenasti hakkama saavad. Mina kasutasin programmi EasyGPS, mis on piisavalt lihtne, et igaüks sellega hakkama saab – paned oma GPSi arvutile järgi ja tõmbad käidud teekonna selle programmi vahendusel arvutisse. Kustutad üleliigsed punktid/logid ära ja salvestad allesjäänud käidud teekonna gpx failina. Sellega peab igaüks ise hakkama saama.

ymberj2rve_41.jpgJa ongi juba järgmine etapp – kuidas koordinaadid ja pildid omavahel tuttavaks teha. Ka see pole õnneks eriti keeruline ning selleks on samuti terve rida võimalusi ja programme (Geosetter, Digikam, Microsoft Pro Photo Tools 2, Robogeo, GPicSync jne). Isegi näiteks üldlevinud Picasa võimaldab teatud kujul geoinfo lisamist. Küll jah, sellisel kujul, et klõpsad Google Earth’is õiges kohas nuppu ja sealt võetud koordinaadid lisatakse pildile. Sama asja võimaldavad ka enamik eelpool loetletud programme.

ymberj2rve_44.jpgEga ma tegelikult kõiki loetletud programme katsetada ei viitsinud (üks neist paraku ka Windowsile ei sobi), las see rõõm jääb teistele. Esmalt jäi näppu loetelu viimane, ehket GPicSync. Kirjade järgi lihtne ja loogiline, annad aga õiged failid ette ja tuleb. Aga ei tulnud mitte. Miskipärast ei õnnestunud ka mitme katse käigus õigeid pilte õigetel koordinaatidele saada, kuigi pilditegemise aega ja GPSi vastava punkti aeg olid sünkroonis, siis ikkagi toppis mõned pildid täitsa valesse kohta.

Seejärel asusin proovima  Geosetter’it. Seal oli kõik juba palju roosilisem – otsid soovitud pildid üles (allpool toodud screeshot’il klõpsates avaneb see suuremana)

geosetter_0.png

Seejärel otsid üles nupu Images->Syncronize with GPS data file… (Cltr+G)

geosetter_3.png

Avaneb uus aken, kus saad veel üht-teist sättida

geosetter_2.png

Ning ideaalis ongi tehtud ja piltidel kenasti geoinfo küljes ning asukohta kuvatakse kaardil.

geosetter_1.png

Kui mõni pilt on miskipärast vales kohas (nagu näiteks kehva GPS levi tõttu, või tegu hoopis panoraamiga, mis mitmest pildist kokku pandud ja seega kellaaja info puudub), siis saab neid seal ka kaardile käsitsi imelihtsalt sättida.

Kui see kõik tehtud ja tulemusega rahul ning soov neid pilte sellisel kujul ka teistaga jagada, siis on jällegi mitmeid võimalusi – näiteks kasuta käsklust Images->Export to Google Earth… Avanenud dialoogiaknas saab veel üht-teist sättida, näiteks millist muud EXIF-infot pildiga koos kuvatakse, kui suured pisipildid genereeritakse jne.

geosetter_5.png

Ja saabki kenasti kmz faili salvestada, mida Google Earth’is avada saab. Selleks peab see programm loomulikult arvutis juba olemas olema.

ymberj2rve_49.jpgAga siinkohas sattusin vähemalt mina väikese probleemi ette – fail tõepoolest avaneb kenasti Google Earth’is, kuid mitte enam nii kenasti Google Maps’is. Saab kõik kenasti ka sinna importida, kuid mida ei ole, on pisipildid kaardil. Proovisin nii ja proovisin naa. Ei midagi. Siis proovisin kolmandat moodi aja kasutasin Geosetter’i geosildistatud piltide avamiseks Picasa‘t ja lasin hoopis tollel kmz faili valmis meisterdada. Nagu selgus, siis selline lähenemine töötab. Seega ei oskagi nüüd öelda, kas viga oli minus, programmis või milleski kolmandas, igatahes mina Geosetter’ist välja eksporditud faili korrektselt internetikaadrile ei saanud.

ymberj2rve_58.jpgÕnneks läbi Picasa kantides töötab asi kenasti, võimalik on Google’i kasutajakontot omades kmz faili importimine My Maps alla või siis teise variandina tuleb nimetet fail kuhugi serverisse üles laadida ja siis Google Maps’i otsingule ette anda. Kuna minu fail on küllaltki suur, siis võtab nende kõigi kuvamine alguses veidi aega, aga kui see tehtud, siis töötab kenasti. Ahjaa, lisaks toetavad mitmed netis olevad pildipaigad sinna lisatud ja varem geosildistatud piltide kaardil kuvamist, enamlevinutest tasub mainimist Flickr.

ymberj2rve_61.jpgNii et palun väga, siin see pika töö tulemus on – virtuaalne tuur ümber Viljandi järve. Mitte et see fotoringkäik täielikult kataks kogu terviseraja, lihtsalt pildid, mis endale enim meeldisid. Pildid on eraldi (ja suuremana) olemas ka pildiSTOOP’is. Või siis anna see fail ette Google Maps’is – ymberj2rve_pic.kmz (otsetee kaardiotsingule), või lae alla ja vaata faili Google Earth’i abil.

Head matkamist!

MingiToreFunktsioon

MingiToreFunktsioon

ratturid_11.jpgÄkki tuleb see veel paljudele inimestele üllatusena, aga kõik asjad siin ilmas ei olegi ühesuguse kvaliteediga, mõni on parem ja mõni halvem ja mõni veel halvem. Sama kehtib ka objektiivide kohta. Kui nüüd esimene üllatus möödas, siis äkki veel suurema üllatusena tuleb äkki see, et ka üks ja sama objektiiv produtseerib erineva kvaliteediga pilti tingituna avast ja fookuskaugusest (ja loomulikult veel sajast muust faktorist, millede hulgas üks olulisim on see, kes kaamerat käes hoiab). Aga kõik ei ole veel kadunud. Kui oled valmis endale selgeks tegema mõned ilusad mõisted, siis siit see tuleb.

Sweet Spot

sweetspotter.jpgSellist ava ja fookuskauguse kombinatsiooni, mille juures objektiiv suudab kujutise kõige teravamalt jäädvustada nimetatakse ühes laialt levinud võõrkeeles sweet spot’iks. Nii et üks õige magus asi. Lühidalt öeldes on oma objektiivi magusate seadete kindlaks tegemiseks on üheks võimaluseks katse-eksitus meetod. Ehket võtad kenasti statiivi, sätid kaamera sinna peale ja kukud kõikide erinevate avade juures pilti klõpsutama. Kui tegu on suumobjektiiviga, siis on lisaks avanumbrile oluline ka fookuskaugus. Nii et kombinatsioonide arv võib päris suur olla. Pärast laed need pildid arvutisse ja vahid silm punnis piksleid kuni ongi selge milliste seadete juures on tulemus teravaim.

Sweet spot’ist saab täiendavalt lugeda näiteks siit:

http://digital-photography-school.com/blog/find-your-lens-sweet-spot/

http://www.digital-shot.com/50226711/find_your_lens_sweet_spot.php

http://www.cherrystreet.co.uk/index.php/2008/04/23/prime-lens-and-the-sweet-spot/

http://news.deviantart.com/article/40811/

MTF

m66tmine.jpgTeiseks variandiks on usaldada laboratoorsemaid mõõtmisi ning otsida kusagilt välja oma objektiivi MTF väärtused erinevate sätete juures. Küsite, et misasi? MTF on selline tore asi, nagu Modulation Transfer Function. Kõlab keeruliselt, kas pole? Minu arust ka. Kes soovib selle asja sügavamasse hingeellu süüvida, siis palun:

http://www.kenrockwell.com/tech/mtf.htm

http://www.bobatkins.com/photography/technical/mtf/mtf1.html

http://www.luminous-landscape.com/tutorials/understanding-series/understanding-mtf.shtml

http://www.luminous-landscape.com/tutorials/understanding-series/lens-contrast.shtml

>http://www.normankoren.com/Tutorials/MTF.html

http://www.sigmafoto.ee/lens/icon/mtf.htm

http://fotogenetic.dearingfilm.com/how_to_choose_a_lens.html

http://www.quickmtf.com/

http://www.imatest.com/docs/sfr_MTFplot.html

ja-nii-edasi

Lugemist mitmeks õhtuks ;-). Aga kui nii tehniliseks ei viitsi mina, siis on alati ka lihtsam tee. Mis kindlasti ei ole nii prohvessionaalne ja puha, aga eesmärk pühendab abinõu. Ja meie eesmärgiks on ju midagi uut teada saada objektiivi kohta. Konkreetselt just selle eesmärgi täitmiseks on olemas üks veidi parem koht…

Photozone.de

t2ppisteadus.jpgPhotozone’is on tubli onu Klaus juba raske graafikutõlgendamise töö lihtsate inimeste eest ära teinud ja testinud suurel hulgal erinevaid objektiive ning uued graafikud veidi arusaadavamal kujul Excelis valmis joonistanud. Tasub tähele panna, et ka graafikul toodud ühikud on hoopis teised, kui MTF graafikul on mõõtühikus lp/mm (joone paare millimeetri kohta), siis photozone.de metodoloogia järgi on mõõtühikus LW/PH (joone paksus pildi kõrguse kohta) Lisaks MTF mõõtmisel on sellel lehel veel terve hulk muid toredaid graafikuid ja kasuliku juttu, näidispilte jne, nii et tasub seda lehte uurida.

NB! Paljud tootjad avaldavad enda toodetud objektiivide kohta kohe ka MTF graafikud (kahjuks Pentax nende hulka ei kuulu):
Canon
Nikon
Sigma

Siinkohas pöörame meie tähelepanu ainult sealesitatud MTF graafikutele. Tavaliselt asuvad need mõne objektiivi ülevaate teisel leheküljel, kohe pärast vinjeteerumist.

Et asi lihtsamini arusaadav oleks, teen seda enda kahe põhiobjektiivi näitel Sigma AF 17-70mm f/2.8-4.5 DC ja Pentax SMC-DA* 50-135mm f/2.8 ED [IF] SDM. Esmalt tuleb üle korrata ka seal alati toodud hoiatus – tulemused on numbrilisel kujul omavahel 1:1 võrreldavad ainult sama tootja toodangu piires.

Mida sealt siis tarka saab välja lugeda.

Sigma 17-70 mm

sigma70mm.jpg17 mm juures saab järeldada, et lainurgaks on tegu üsna korraliku objektiiviga – juba maksimaalselt lahtise avaga (f/2.8) on teravus kaadri keskel igati arvestatav ning saavutab maksimumi f/5.6 juures. Servapoole jääv ala nii hea ei ole ning jätkab tõusu kuni f/8-ni. Nurgad on veelgi kehvemad. Kuid siiski on obejektiiv 17 mm juures kasutatav ka päris lahtisena, kui teravust veidi rohkem taga ajada, siis paari stop võrra koomale keeratunuda on kõik mured murtud.

35 mm juures saavutab see objektiiv oma sweet spot’i. Juba täislahtisest avast alates on keskosa kui servaala teravus korralik, tipp saavutatakse f/8 juures.

70 mm juures küll üldine tasen on veidi langenud, kui 35 mm tulemustega võrrelda, kuid midagi hullu pole ning kui kasvõi ühe stopi võrra ava kinni keerata saab pilti juba südamerahuga teha.

Pentax 50-135 mm

pentax70mm.jpg50 mm juures on kaadri keskel teravus suurepärane läbi kohu avavahemiku. Ääred ja nurgad saavutavad maksimumi f/5.6 juures, kuid näitavad ka f/2.8 juures väga head kvaliteeti.

90 ja 135 mm juures on maksimaalselt lahtine ava veidi kehvem kui võiks, seda eriti äärealadel. Kuid juba f/4 peal pole eriti halbu sõnu ütelda ning sweet spot saavutakse f/5.6 juures.

MTFi tõlgendus

egsnrtr_004.jpgJärelduseks nende kahe toru kohta saab öelda, et ka Sigma 17-70mm puhul on tegu täiesti arvestatava kvaliteediga suumobjektiiviga, mis näitab head kvaliteeti täiesti lahtise ava juures ning suurepärast kvaliteeti ühe-kahe stopi võrra koomale keeratuna. Magusaimaks on 35 mm fookuskaugus kõikide avade puhul, parim kvaliteet saavutatakse f/8 juures. Pentax 50-135 mm näitab üldiselt üksjagu kõrgemaid tulemusi kui Sigma objektiiv ning seda lahtisema ava juures, sweet spot’iks on f/5.6. Nii et kui on vaja pildistada alates 50 mm vahemikus, siis tasub igal juhul valida just Pentaxi objektiiv. Ja seda ma loomulikult olen teinud ka :-p. Kui võrrelda neid objektiive Pentaxile sobivate teiste objektiividega, siis on tegu täiesti tugevate kandidaatidega, tulemus julgelt üle keskmise. Ei saa loomulikult võrrelda Limited seeria fiksobjektiividega, kuid kit ja teised pimedad suumid jäävad kaugele maha.

Kokkuvõtteks

hansa_24.jpgIgasugused mõõtmised on toredad asjad. Aga kuidas mõõta pildi vaatamisega kaasnevat emotsiooni? Keerulisevõitu. Nii on see ka tegelikult mõõdetavate väärtuste puhul – see, mida pikslitasandil näha on, ei ole pilti tervikuna vaadates sageli eriti märgata, siin ei tooda vastuseid kandikul kätte. Eks oskus selliseid detaile näha tuleb kogemusega ja kogemus tuleb ainult pilti tehes ja tehtut vaadates ning analüüsides. Loomulikult mingi kogus teravust võiks ju igal pildil ikka alati olla, kui just eesmärgiks pole udust pilti teha olnud, kuid seda meeleheitlikult taga ajada ka ei tasu ning siis kõigile jutustada, et krt, mul on kit-obje ja sellepärast ongi mul nii kehvad pildid, aga siis kui uue objektiivi ostan, siis… siis tuleb ainult puhast taevamannat. Jeah, right…

NB! pentaxistidele rõõmustamiseks ka ikka midagi – osades Pentaxi digipeeglites (nagu näiteks K10D ja K20D) olemas seadetes (Custom settings->Program line) olemas selline salapärane asi nagu MTF priority. Väljavõte manuaalist (lk 145): “MTF prioriteet on automaatne säriporgramm, mis üritab valida parima ava antud objektiivi jaoks. Toimib kõige paremine DA, D FA, FA ning Fa J objektiividega”. Nii et valida seal seadeteks MTF ja samas Custom settings’ite menüüs Green buttoni vajutamise mõjuks panna Program Line, siis peaks teoorias kaamera suutma Pentaxi enda objektiivide puhul valida sobivad avaparameetrid lähtuvalt objektiivide võimekusest. Ilmselt eriti kasulik asi selliste objektiivide puhul, millel erinevused on suuremad ja muutused järsud. Ühe stopi võrra ava muutes võib sellisel juhul pildikvaliteet muutuda tuntavalt (paremaks).

Nii et MTF puhul on näitajaga, mis teoreetiliselt annab infi objektiivi poolt joonistatava kujutisi teravuse kohta, kuid ei tohi unustada, et see on vaid üks objektiivi omadustest. Sageli on palju tähtsamaks kontrast, värviedastust, bokeh (kuigi ka seda saab MTF kõverate järgi hinnata), vinjeteerumine, pildimoonutus; loomulikult ka konstruktsioon ja kasutusmugavus. Paljud eespool loetletud omadused on ka mõõdetavad, aga paljud jälle ei ole. Nii et baseerudes ainult MTF testi tulemustele objektiivi valikul on muidugi selgelt tobedus, kuid teatud otsustusabi see muidugi on.

Palju olulisemaks on (vähemalt minu jaoks), et see näitaja annab võimaluse olemasoleva objektiivi puhul paremini tundma õppida selle piire. Ehket kui eesmärgiks on üliterav pilt, siis ei maksa kehva MTF skooriga fookuskauguse ja ava kombinatsiooni valida vaid pigem katsuda tabada sweet spot’i. Mis muidugi ei tähenda, et teistes oludes samade näitajaga piisavalt pädevat pilti teha ei saaks vms. Nii et teravus on oluline, kuid mitte absoluutne kvaliteedi näitaja ja jääda ülihea MTF skooriga objektiivilt ootama ikka ja ainult teravaid pilte on selge narrus. Sest suure tõenäosusega väristab fotograaf ise neist juba suure hulga uduseks, olgu MTF või ziljon 😉

Kokkuvõtte kokkuvõtteks

m2ng_03.jpgKui kogu eelnev jutt tundus ikkagi liiga keeruline ja päris täpselt teemat ei tabanud, siis  on üks üldine reegel, mis tasub meelde jätta. Sweet spot (ükskõik kui hea või halb see konkreetsel objektiivil absoluutskaalas on) on reeglina mistahes objektiivil ava 2-3 stopi võrra kinni keerates. Nii et f/4 objektiivi puhul  f/8-f/11 kandis, f/2.8 objektiivi puhul f/5.6-f/8 kandis jne. Umbestäpselt selline lähenemine on alati kindlapeal minek. Ning ühtlasi argument võimalikult valgete objektiivide ostmiseks, sest seda lahtisema avaga suurepärane teravus saavutatakse. Seega hoidu äärmustest – seda nii ava, fookuskauguse (eriti tele-otsas) kui ka kaadri serva mõttes, ning kõik on hästi.

peaaegu keeniuss

peaaegu keeniuss

kurevari_3.jpgKuigi tegelikult leiutasin vist jalgratta, ja paraku mitte väga töökindla. Aga nii või teisiti polnud ma varem selle peale tulnud, nii et vähemalt minu jalgratas ja ajab asja ära ka kui vaja. Ühesõnaga on asjalugu selline, et viimasel ajal olen oma piltidega tegelenud rüperaali vahendusel. Ja nende ekraanid on teadagi millised – heledus/tumedus sõltub peamiselt nurgast, mille all ekraani vaadatakse. Olen ekraani küll kenasti ära kalibreerinud ja puha, aga mis sellest tolku, kui ekraani asend määrab selle, millisena ma pilti näen ja järelikult mõjutab ka seda, milline on lõpptulemuses. Sellest tingituna kipuvad mu digipimiku tulemid sageli olema tiba tumedamad, kui võiks või peaks.

Ja nüüd siis selle ratta leiutamise osa juurde. Sudisin just Ida-Virumaa retke piltide kallal, kui tekkis mingi ootamatu inspiratsioonipuhangu ajel mõte, et miks mitte teha arvutile heleduse/tumeduse silmajärgi “kalibreerimiseks” sobilik taustapilt. Et kui tekkib kahtlus ekraanil nähtava reaalsuse üle, siis minimeerin jooksvad rakendused ja aknad ning sätin taustapildi järgi ekraani vaatenurga optimaalseks. Keniaalne. Vist.

Igatahes sai netis natuke ringi kolistatud ja erinevaid halltooni tabeleid otsitud. Ja selle tulemina valmiski uus taustapilt, mida ma küll kardetavasti autoriõigustega mitte vastuollu minekuks siinkohas jagada ei saa. Aga ma usun (või noh, loodan), et enda tarbeks võib seda veebilehelt vaatamise asemel ka taustapildina kasutada. Aga üldiselt ei ole selliseid visuaalse kalibreerimise vahendeid netist raske leida, nii et endale sobiliku leidmise ja meisterdamisega peaks igaüks ka ise hakkama saama. Näide minu arvuti taustapildist pisemana:

testtaust-2.jpg

Kohe jäi silma, et hoolimata oma väiksusest (14.1″) on mu mappraali ekraani valgustatus üsna ebaühtlane. Just alumine ja ülemine serv erinevad suurelt ja muutuvad kiiresti olenevalt vaatenurgast. Alumises servas sulavad heledad toonid veidi rohkem kokku ja ülemises tumedad. Õnneks keskkosa on veidi stabiilsem, nii et vähemalt keskelt peaks pildid siis õiged tulema :-).Juhuu.

kuldsed kolmandikud

kuldsed kolmandikud

vil_udu_2.jpgTegelikult oli kunagi plaanis kirjutada miski põhjalikum heietus kolmandiku reegli ja kuldlõike ja muudel taolistel kompositsioonilistel teemadel. Aga paistab üsna läbileierdatud asi juba olevat, isegi maakeeli leiab ühtkomateist. Seega teen hoopis lühiülevaate :-p

muidugi seda, et tegu on soovitusliku, mitte kohustusliku reegliga. Ja pildi kompositsiooni valikult võiks (või peaks) selliselt paigutamine toimuma pigem alateadlikult, mitte kohustuslikus korras mingite abijoonte järgi.

vahe2mmelg_3.jpg seisneb asja idee lühidalt öelduna selles, kuidas inimese silm pilti vaadates liigub ja millised proportsioonid tunduvad kõige loomulikumad. Siinkohas tuleb mäng kuldlõige, mille kohta saab lugeda siit, siit, siit ja siit. Üldistades saab vast öelda, et kolmandikureegel on kuldlõige lihtsustatud kujul. Silma järgi mingit lõik intuitiivselt kolmeks jupiks jagada on tunduvalt lihtsam, kui 1,618033988-ga korrutades, jagades, liites ja lahutades :-).

siis kolmandikureegel. Väga lihtne – jaga oma kaader nelja sirge abil mõtteliselt üheksaks ruuduks ja paiguta olulised objektid sirgete lõikumiskohtade lähedusse. Ja ongi surematu teos sündinud. :-p

uduliin.jpgtea, et kolmandikureeglit kasutatakse tihti maastikufotograafias (näiteks horisondi paigutamiseks) ja portreefotograafias (näiteks silma(de) asukoht kaadris). Kusjuures horisondi kolmandiku peale paigutamine aitab paljudel juhtudel kenasti pilti paremini tasakaalu vedada. Kui just ei ole keskne kompositsioon eesmärgiks omaette.

v6rrid_17.jpgvõta teadmiseks, et kolmandikureeglit tasub ka liikuvate objektide pildistamisel meeles pidada – kuna liikumissuunas tuleb nagunii vaba ruumi jätta, siis paigutada parem kohe objekt keskohast veelgi kaugemalt. Vahel liiga kiiresti liikuva objekti puhul selliselt tabamine küll ei pruugi kohe õnnestuda, siis tuleb appi hilisem korrigeerimine lõikamise näol. Aga ka selleks peab algmaterjal olema piisavalt hea.

arvesta, et sama kehtib ka elusolendite pildile paigutamise puhul – kui tegu pole päris otsevaates portreega, vaid veidigi küljelt võetud kaadriga, siis tasub pilgu/liikumise suunas rohkem tühja ruumi jätta kui tahapoole. Selle kohta väike näide ka.

n2idis_keskel.jpg VS n2idis_kolmandik.jpg

Kaks üsna järestiku tehtud kaadrit. Ühel juhul keskse kompaga, teisel juhul kolmandiku kanti paigutatud. Kumb on parem? Muudele võimalikele häirivatele detailidele ärgu palun tähelepanu hetkel pööratagu, no ei leidud ilmekamaid näiteid…

egsn_fr_4.jpgpeab rõhutama, et paljudel juhtudel tasub kindlasti kaaluda kaamera teravustamispunkti valikut – kasutades keskmist punkti on küll piisava aja olemasul võimalik objektil teravustada ja siis kaader ümber komponeerida, kuid vahel seda aega äkki pole. Või näiteks statiivilt pildistades pole ju suurt mõtet kaamerat muutkui paigast ära nihutada. Siis on lihtsal kasutada kohe teravustamispunkti, mis asub tsentrist kaugemal, just seal, kuhu tahad lõpptulemusel oma tähelepanuobjekti paigutada. Või kolmas variant – kasuta käsitsiteravustamist.

aitab sellest jutust küll, sest kolmandikureeglist on netiavarustes päris palju lugeda, siis sellest pikemalt ei jahu. Näiteks siit, siit, siit ja loomulikult siit.

Räägiks hoopis mõne sõna sellest, mida juba valmis kaadriga peale hakata, kui kohe üldse mitte kompa ei meeldi.

sirelan_21_joontega.jpgava Photoshop ja leia, et seal saab üsna lihtsalt pildile tõmmata abijooned, mille abil kompositsiooni kolmandike peale sättimine on lapsemäng.

Mine Edit -> Preferences -> Guides, Grids & Slices. Selle peale avanab dialoogiaken, kus alajaotuses Grid muuda lahtris Gridline every: väärtuseks 33.3 ja ühikuks percent. Subdivision väärtuseks anna 1 (vaikimisi on 4). Klõpsa OK.

Pildiga ei juhtunud midagi? Veel ei pidanudki. Nüüd mine menüüsse ja klõpsa View -> Show -> Grid (Ctrl + ‘). Ja peakski su pildil olema kenasti kolmandike kaupa võrgustik peal. Nüüd ei jäägi müüd üle kui pilt sobivaks lõikuda, võrgustika jääb ise kolmandikude peale püsima.

kivkunn_2.jpgvaatasin huvipärast pildiSTOOPi pildid ka läbi, ega tõupuhtaid kolmandike teap’ mis palju polegi. Samas ei saagi (ja ei tohigi) mingi säärase reegli järgmine olla eesmärgiks omaette, vaid vahendiks.

Üks asi, mis enda piltide puhul selgelt silma jäi, on, et tegelikult meeldib mulle vist asju isegi keskmest veidi kaugemale paigutada – umbes veerandiku peale. Nii et hoopistükis veerandikureegel. Njah… Igatahes oli täitsa huvitav piltidele ülalkirjeldatud meetodi abil võrgustik peale panna ja neid natuke ringi lõikuda ja vaadata mis juhtub. Mõnel juhul juhtus vist paremaks minema küll.

Nii või teisiti – mõningaid näiteid sealt igatahes leiab, osad paremad ja osad halvemad.

tekkib küsimus, et kus on kogu loo moraal? Lihtne – mängi oma kaadriga ja sinna paigutatud kraamiga. Tee nii keskse kompositsiooniga, kolmandikureegliga, kui üldse ilma reeglita. Oma tuba, oma luba. Ja pärast tulemuste analüüsimiseks on võrgustiku kasutamine täitsa põnev. Mul oli küll huvitav.

raamidesse surumine

raamidesse surumine

ahv88_9.jpgKui räägitakse piltide raamimisest, siis ilmselt esimese asjana turgatavad pähe liistud ja klaasid ja konksud ja millegi kuhugi riputamine. Või siis äärmisel juhul arvutis mingi musta kasti vms asja ümber pildi joonistamist. Aga mitte sellest ei räägi me täna. Vaid hoopis sellest, kuidas pildil olevat pildil olevaga raamidesse seada. Tuua esile oluline ja anda pildile sügavus ja ruum ja mitmemõõtmelisus ja kõik need teised targad sõnad. Ehket räägime hoopis pildil olevatest objektidest nö loomuliku raami kujundamisest, et hiljem ei peaks enam kastikesi ümber pildi joonistama :-p.

stromka_2.jpgsaab tõdeda, et sellisest raamikasutusest tulebki peamine vabadus – kui hiljem lisatud raam peab reeglina olema ikkagi suhteliselt kitsas ja ühtlase laiusega, siis pildil olev raam võib olla (ja enamasti ongi) misiganes kujuga ja kuiiganes lai. Raamiks võib loomulikult olla ka tõepoolest raam – näiteks läbi akna tehtud pildi puhul aknaraam. Aga samahästi mõni puutüvi, oks, teised inimesed ja noh üleüldse kõik, mis vähegi ilmas olemas on. Ja mis on piisavalt suur ja õige koha peal, et sinu surematul kaadril raamiks hakata.Raam võib olla nii eespool kui tagapool kui ka samas tasapinnas põhiobjektiga. Ja mis asja juures kõige parem – selline raam ei pea olema ümber kogu pildi, piisab täiesti ka ühes või kahest servast.

turaida_2.jpgtekib äkki küsimus, et milleks pagana päralt see üldse hea on? Esmalt muidugi selleks, mida juba eespool sai mainitud – et anda pildile mitmemõõtmelisus. Aga vähemtähtis ei ole ka see, et mõne loodusliku (või inimtekkelise) asja abil saab kenast varajata muidu tähelepanutõmbavaid ja pildil ülearuseid detaile. Pildistades arhitektuuri saab näiteks rõhutada mõnd detaili, kuid samas panneks ka raami kaasa mängima – näiteks tehes pilt läbi mõne värava või akna, mille puhul ka see sama värav või aken muutub pelgalt raamist juba ka pildi osaks.

prnm_080.jpgarvesta, et raami osav kasutus mitte ainult ei anna lisadetaile pildile juurde vaid tekitab koguni pildi vaatajas lisahuvi – sest alati on huvitav just see, mida ei näe. Paneb fantaasia paremini tööle. No näiteks portreevõtte puhul raami taha suunatud pilk, midagi, mida pildil olija näeb, aga pildi vaataja eest varajatakse. Kuigi selliste asjadega tasub ettevaatlik olla – kui üle pingutada, siis võib pilt vaatajale tunduda poolik, sest oluline osa välja jäänud.

egsn_fr_14.jpgsuurepärane uudis: raami abil saab – sest see raam ei pruugi asuda ainult kitsa ribana pildi servas – juhtida tähelepanu peamisele objektidele pildil. Ehket näiteks saab raami kasutada vaataja pilku pildi sisse “imeva” diagonaalina. Isoleerides samas ümbritseva ja garanteerides, et vaataja pilk kuhugi uitama ei lähe.

fin_29.jpgtõdegem, et ei maksa üledoseerida – väga suurel osal juhtudest on pilt parem ilma raamita. Seega katsu alati eelnevalt hinnata kas ja kuidas raamimine mingil konkreetsel juhul vaataja jaoks toimida võiks. Nii et ei maksa üle punnitada ja meelheitlikult esiplaanile mingeid objekte otsida. Kui ei ole, siis ei ole, saab ka niisama pilti. Kui aga on, siis nende kasutamis peale mõtlemine tasub ikka ära, sest võib olla just väike nüanss, mis annab pildile selle “vau” efekti, mille poole me kõik püüdleme… Teisalt aga paljudel juhtudel pole selliste asjade peale aega pildistamishetkel mõelda ja tuleb tegutseda instinktiivselt.

gron_aken.jpgja viimaseks, kuid mitte vähemoluliseks küsimuseks on, kas raam peaks olema terav või udune. Ehket kas fookus peaks ulatuma ka raamile? Ega siin ühest vastust ei ole, sõltub väga paljudest asjadest. Ruumilise mulje loob paremini udune raam – seega kasuta kaameral lahtisemat ava (ehk väikesemat teravussügavust) ja paiguta raam pigem esiplaanile. Kui raam oma detailidega peab moodustama osa pildist, siis kasuta kinnisemat ava (saad suurema teravussügavuse). Oluline on muidugi ka põhiobjekti ja raami vaheline kaugus ja see, millise fookuskauguse juures pilti teed – paljudel juhtudel lihtsalt ei ole enam nii objekti kui esiplaani samaaegne teravus võimalik. Ja mis kõige toredam – vahel võib hoopis raam fookuses olla ja põhiobjekt udune. Lahe.

kivkunn_3.jpgütleks – nagu ikka – eksperimenteeritagu. Murdke raamidest välja. Mõelge väljaspool raame. Ja need kõik teised loosungit, mis praegu kohe meelde ei tulnud. Ahjaa, kui veel mingeid näitekesi vaja, siis need leiab pildiSTOOP’ist. Ega need teap’ mis vinged näited pole, aga ehk tekitab mõne mõtte.

tolmutalumatust

tolmutalumatust

prnm_026.jpgMõnda aega tagasi sai kirjutatud peegelkaamera sensorist ja tolmujänkudest ning sellest, kuis jäneseid ära saab ajada ja sensori puhtaks. Kuid selleks, et väga tihti puhastusse ei peaks kaamerat viima, saab üht-teist ka preventiivselt ette võtta. Aga enne peab vanast sodist lahti saama. Loomulikult ei pea esimese asjana kohe teenindusse tormama, vaid ka nö koduste vahenditega (kui juhtud endale tihti klistiiri näiteks tegema) saab ise veidike seda momenti edasi lükata. Vähemalt teoorias, sest lõppkokkuvõttes oleneb kõik sodi olemusest ning kasutusel puhastusvahenditest.

tolmuahv_keskm.jpgtuleb loomulikult kindlaks teha, kas probleem üldse eksisteerib, äkki polegi vaja midagi ette võtta. Kui sa oma tavapiltidel pole mingeid kahtlaseid täppe täheldanud, siis ei pruugi see veel tähendada, et neid polegi. Äkki on kõik su pildid tehtud mingil kireva ja detailiderohke taustaga, kus väikesed täpikesed lihtsalt silma ei torka. Või siis teed pilte enamasti küllaltki lahtise avaga. Või siis on sul lihtsalt silmadega probleeme. :-p

Üldiselt võik pildil olla näha midagi umbes sellist nagu kõrvaloleval kaadril. Ei pea ust olema eriline silmakeenjus, et seal ebasoovitavaid täpikesi tuvastada. Eksoleju?

Tolmujänkude tuvastamiseks keera objektiivil ava võimalikul kinni (suur f-number, enamasti midagi f/22 kandis) ja pildista ühevärvilist pinda – mõni sein või asi. Või siis taevas ajab ka reeglina asja ära. Lihtsalt eelnevalt veendu, et seal palju linde ja lennukeid ei lenda, muidu hakkad neid veel sensorilt eemaldama…

kui pilt tehtud, siis vaata seda täissuuruses. Põhimõtteliselt on need ka kaameras näha, aga arvutis on seda täna suuremale monitorile lihtsam teha.

Nägid kahtlaseid täppe? Tore…. siis loe edasi.

prnm_034.jpguuri mis kaamera sul üldse on ja ega see äkki sisemist tolmueemadlust ei sisalda. Ja kui sisaldab, siis kas sa oled selle ikka sisse lülitanud? Arvamused säherduse sensoriväristamise osas on vastakad – mõni arvab, et kasu on null, teised jälle on rahul. Üldiselt peale Olympuse on teistel tootjatel tolmuga ka dust reduction’i olemasolul rohkem probleeme. Olympus saab väidetavalt üksjagu paremini hakkama. Kui see tehtud ja kasu pole, siis on variante mitu – kas minna fotopoodi, apteeki või digipimik appi võtta. Esimene variant on suhteliselt rahakotivaenulik (aga siiski odavam kui pidevalt lasta puhastada), teine üsna odav ja kolmas ajamahukas ning lõppkokkuvõttes mõttetu.

leiad kindlasti, et fotopoodides on müügil kõiksuguseid komplekte tolmu eemaldamiseks. Suruõhku ja pintsleid ja pumpasid ja vedelike jne. Hinnad algavad üsna kõrgelt. Aga kui sobib ja poes kaubale saad, siis miks ka mitte. Õpetus on loodetavasti kaasas, nii et selle pikemalt ei peatu.

otsustasid äkki hoopistükkis apteegi kasuks. Ah et mida sealt osta? Klistiiripump loomulikult. Neid on erineva suurusega, vali omale käepäraseim. Ja ongi sul üsna kena õhupump sensorilt tolmu ära puhumiseks olemas.

loosalu_4.jpgei jäägi muud üle, kui kontrollida, et kaamera aku on laetud ning seejärel kaamera menüüst otsida üles käsk Sensor Cleaning (või midagi analoogilist, olenevalt tootjast). Selle käsu aktiveerimisel laksab kaamera peegli üles ja jääb tolmu eemaldamist ootama. Keera eest objektiiv ja suuna pumba abil ettevaatlikult (et pumba otsaga kuhugi sisse ei sõida) sensorile tugev õhujuga. Kaamerat hoia nö nägu alaspidi, et lendu puhutud tolm ikka välja kukuks, mitte kaamerasse tagasi. Selline tegevus võiks su kaamera kenasti üsna suurest osast tolmust vabastada.

Paraku juba “kinni kuivanud” sodi juba naljalt ära ei puhu. Selleks on ikkagi fotopoest vaja üht-teist hankida või siis teenus sisse osta. Aga nii või teisiti tasub sensorit puhastama asudel olla kindel selles, mida teed ja teha seda ülima ettevaatlikusega. Kui enda värisevaid käsi ei usalda, siis vii parem kohe teenindusse. Käesoleva kirjatüki autor ei võta mingit vastutust, kui lolli peaga kaamera maha pillad või klistiiripumba sensorist läbi torkad.

jõuame lõpuks asjani. Et kuidas üldse vältida tolmu sattumist kaamerasse. Või noh – ilmselt täielikult vältida seda ei õnnestugi, kuid kogust vähendada annab küll. Ilmselt suhteliselt vähe tolmu sattub kaamerasse, kui objektiivi üldse ei vaheta. Samas kui ei ole tegu vee ja tolmukindla kere ja objektiiviga, siis üht teist aja jooksul sattub ikka. Kasvõi suumobjektiiv võib seda kasutamise käigus kaamerasse “pumbata”. Aga kui vähegi objektiive vahetama juhtud, siis on tolm garanteeritud kaaslane.

tasub läbi lugeda ja alatiseks meeles pidada järgnevad õpetussõnad:

lülita objektiivi vahetades alati kaamera välja. Kuna sensor omab teatud laengut, siis tõmbab see tolmu ligi nagu esimene lilleõis mesilasi.

vali objektiivi vahetamiseks õige koht ja aeg. Tolmuses, tuulises jne keskkonnas viibides jäta objektiivi vahetamine parem pärastiseks. Nii et kasulik on pikemalt ette mõelda ja kasutada objektiivi, mis vastavas pildistamiskeskkonnas oleks võimalikult sobiva vahemikuga.

kui objektiivi vahetad, hoia kaamerat nägu alaspidi ja kindlasti mitte avausega vastu tuult. Sellisel juhul ei lange juhuslikud tolmuteraksed su kaamerasse ja ei puhu ka tuul sinna midagi soovimatut.

objektiivi vahetama asudes veendu eelnevalt, et objektiiv ise on tolmuvaba. Eriti loomulikult tagumine ots, mille olev tolm vägagi kähku su kaamera sensorile jõuab.

enne objektiivi vahetamist pane kõik vajalik valmis ja mõtle kas on olemas ka koht, kuhu eest ära võetud objektiiv turvaliselt asetada. Seda kõike selleks, et toiming oleks sujuv ja kiire, kuid samas mitte rabistav ja ohtlik su ülejäänud varustusele

colesbukta.jpgpõlegi midagi enam lisada. Kui sa ei taha, et su kaamera surnuaias ei lõpetaks, siis ole lihtsalt ettevaatlik ja tegutse läbimõeldult, seda nii objektiive vahetades kui ka sensorit puhastades. Ja midagi hullu ei tohiks juhtuda ning kord aastas teeninduses käimisest peaks täitsa piisama. Sest need mõned üksikud kinnisemad kübemed saab digipimikus ka täitsa edukalt välja kloonida.

horisontaalimine

horisontaalimine

ripptramm_1.jpgKuna käes on kevad ja arvukad pildistajate hordid hüppavad hobuse selga (või autosse või rongi või bussi või lennukisse) ning suunduvad taas looduserüppe meeldejäävaid vaateid püüdma, on paras hetk mõningate (küll juba ka varem kirjutatud) põhitõde meelde tuletamiseks. Seda nii pildistamishetkel meeles pidamiseks kui ka hilisema järeltöötluse käigus arvesse võtmiseks. Sel korral räägime viltustest piltidest. Üldiselt tasuks endale teadvustada, et pole midagi koledamat, kui viltune ja kiivas pilt. Muidugi välja arvatud juhul, kui see just nii ei pea olema. Seega oleks paras hetk pildid otseks keerata. Ja igasugune jutt, et “ma põhimõtteliselt pilte ei töötle” vms võiks oma oskuste puudulikuse varjamiseks ära unustada. :-p

prnm_079.jpgEsimese asjana muidugi peavad pildid olema arvutis vaatamiseks sobilikud (siinkohas eeldan, et pildistatud on jpeg, mitte RAW formaadis). Juhul, kui kaameral puudub orientatsioonisensor, siis ilmselt on mõistlik esmajärjekorras portree formaadis tehtud kaadrid sellesse formaati ka ekraanil kuvamiseks keerata. Muidu võib nende vaatamiseks kael kangeks jääda või siis pole alati ju võimalust monitori 90 kraadi keerata. 😀 On olemas kõiksugused lossless rotation tööriistad, kuid ma eeldan, et käesoleva jutukese lugejat rahuldab üldjuhul ka väike, pildi ühekordse keeramisega kaasnev kadu. Aga noh parem on seda teha ikkagi mõnes korralikus programmis, kuigi ka väidetavalt pidi isegi Windows XP-ga kaasas olev Picture and Fax Viewer asjaga kaduteta hakkama saama.

kiipsaare_01.jpgKuid 90 kraadi kaupa keeramine annab ideaalse tulemuse vaid siis, kui pildi tegemisel suutsid kaamerat tõesti täiesti otse hoida. Digikompaktidega pilti tehes on aga paraku (“tänu” LCD abil pildistamisele) veidi kiivas kaadrid kerged tulema. Seega veendu, et silmapiir, puud, inimesed, majad või mis iganes looduslikud või tehislikud objektid, mida oled harjunud horisontaalis või vertikaalis nägema, nii ka pildil oleks. Muidu on üks esimesi märkuseid, mida oma piltide kohta kelleltki saad, stiilis “aga miks horisont viltu on?” Seda ju pole vaja.

NB! Tehes pilte optilise (või EVF) pildiotsija abil pole viltune horisont enamasti probleemiks, sest hoiad kaamerat vastu nägu ja kui pea on otse, siis ka kaamera. Pildistades LCD ekraani abil ja näiteks hoides kaamerat kusagil näost kaugel mingil suvalisel kõrgusel, on veidi raskem sellist “pisiasja” tähele panna ja nii kipuvadki alatihti pildid veidi kiivas olema.

Siinjuures ongi kõige tähtsam õige objekt välja valida, millest lähtuda. Iga torn ei pruugi olla vertikaalne ja iga näiliselt silmapiiri moodustav joon ei pruugi olla horisontaalne. Näiteks sissekaarduv rannajoon, mõni pilveviirg vms. Nii et ka näiliselt täitsa viltune pilt võib tegelikult täitsa otse olla. Nii et, nagu ma ka varem nentinud olen – ära usu oma silmi, usu joonlauda.

viljandi_05.jpgSee kuidas täpselt sa horisondi otseks saad, sõltub juba sinu poolt kasutusel olevast tarkvarast. Üks lihtsamaid pildikeeramisvahendeid, mida mina olen kohanud, on tasuta programmil Picasa (analoogilst lahendust on küll ka teistel programmidel). Lihtsalt valid õige tööriista ja siis pildi alla tekkinud kerimisriba vasakule või paremala nihutades “kiigub” pilt kaasa. Ja niimoodi kiigutadki pildi selleks otstarbeks kuvatava võrgustiku abil paika. Veidi keerulisematel (aga võimalusterohkematel) programmidel on sageli samasuguse tulemuse saamiseks ka mitmeid võimalusi. Näiteks üsna paljudel (k.a. Photoshop) on imepäraseks abivahendiks joonlauad (Measure Tool). Lihtsalt tähistad kahe otspunktiga mõne pildil oleva sirge, mille kohta sa tead, et see peaks teoreetiliselt täitsa otse olema, valid Image->Rotate Canvas->Arbitary… ning imede-ime – seal on juba eeltäidetult kirjas, kui palju su pilt täpselt viltu on. Ei jäägi muud, kui klõpsata OK ja pilt on otse.

NB! Horisont ei pea alati horisontaalis olema – mõnest alguses kergelt kiivas pildist saab palju huvitama tulemuse, kuid seda viltusust veel juurdegi keerata. Või siis kohe niimoodi pildistada. Ole julge, eksperimenteeri. Kuiv dokumenteering pildistamishetkel valitsenud olukorrast ei ole reeglina see, mida ühelt meeldejäävalt kaadrilt oodatakse.

Või siis muuda samast kohast pilti käsitsi kaldenurki sisestades. Või siis keerad vastava vahendi abil (Ctrl+A, Move Tool) pilti käsitsi just niipidi kui tahad. Selleks otstarbeks oleks kasulik pildil kuvada mõnda abivahendit (Grid, Guidelines jne, kuidas kusagil).

kolga_4.jpgAga see pole veel kõik. Said näiteks hakkama suurepärase merepildiga, kuid oh häda, silmapiir paikneb kusagil äärealadel (või noh – kolmandiku peal nagu peab ;-)) ja on täitsa kumer. Või siis nõgus. Sest objektiiv moonutas. Ka see viga on paremates programmides lihtsasti parandatav. Otsida tasub filtrite alt (Photoshopis näiteks Filter->Distort->), või siis mängid Trasform Tool-iga. Viimane on abiks ka kõiksuguste kergelt viltuste asjade sirgeks ajamiseks. Olgu selleks siis mõni äärealal asuv post, sein või inimene.

Kui see kõik tehtud, siis võiks su pilt olla juba üsna otse ja kõik vajalikud sirgjooned ka sirgjoonelised.

ahven_114.jpgPeale pildi horisontaalseks saamist lõika ära kõik see, mis pildi keeramisel ja väänamisel nö üle jäi. Lisaks võid lõigata veidike ära ka täiesti kindalt nö üleliigset, kuid kui on plaanis pilditöötlusega veel jätkata, siis selles staadiumis tasub äralõikamisega veel suhteliselt tagasihoidlik olla, et pärast jääks piisavalt mänguruumi ja hiljem kahetsema ei peaks. Või mis veel hullem – algusest peale pildiga tegelema hakkama, sest lõpuks selgus, et see äralõigatud taevariba on just see kõikse olulisem komponent pildil üldse. Kõige lihtsam oleks muidugi nii, et sul on juba enne pildi ülesvõtmist õige suund teada, seda nii lõpptulemuse kui töötluse osas. Paraku see vist ongi professionaalsuse üheks mõõdupuuks ja meiesugused tavalised inimesed peavad aegajalt leppima ka takkajärgi tarkustega. Ja püüdma pildistamishetkel tegemata jäänud töö digipimikus ära teha.

kohustuslik kirjandus

kohustuslik kirjandus

kirjandus.jpgAvastasin digiSTOOP’i külastusstatistikat vaadates üha huvitava koha, kust on siia lehele tuldud. Domeeni järgi võiks arvata, et tegu on mesindusleheküljega (multimum) 🙂 – kuid siiski mitte. Hoopistükkis tegu miski infotehnoloogia alast koolitust pakkuva firmaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida – nende lehel olemas kena juhend sellise suurepärase programmi nagu IrfanView kasutamiseks. IrfanView on digiSTOOP’is juba varemgi kiita saanud, seda piltide vähendamiseks sobilike vahendite kontekstis.

Nagu selgus, on olemas kenasti eestikeelne lehekülg, kus algajale on sissejuhatuseks samm-sammuline õpetus ära toodud. Loomulikult ei ole seal juttu kaugeltki mitte kõikidest IrfanView võimalustest, kuid alustuseks sobib kenasti ja eks sealt edasi uurib igaüks juba ise.

Nii et enne kui asute oma pilte kusagil Paintis töötlema ja vähendama, võtke viis minutit aega ja tutvuge. Ning ehk mõtlete ringi:

IrfanView kasutusjuhend

IrfanView programm

IrfanView pluginad

Järelikult – laadige programm all ja installeeriga, seejärel installeeriga pluginad, valige soovikorral töökeeleks eesti keel ja ongi suur samm oma piltide kvaliteetsemaks esitlemiseks tehtud.

eneseanalüüs

eneseanalüüs

eneseanalyys.jpgEi-ei, ei ole tegu SWOT-analüüsiga – või mis see oligi – et enda nõrkusi ja tugevusi ja probleem tuvastada ja kriisist välja tulla ja et elu üldse ilusam oleks. EXIF analüüs hoopis, oma kaamera kasutamise hindamiseks. Tegelikult tegin selle analüüsi juba möödunud aasta lõpus ära, aga tulemuste tõlgendamiseni jõuan alles nüüd. Nii et viimase paari kuu pildid selles ei kajastu. Aga noh, pohlad sellega, eks aasta pärast võib siis võrrelda, mis muutunud on. Ja muutunud saab olema ilmselt palju, sest seoses uute toru (50-135) vähemalt mm muutuvad kohe kindlasti. Kuna aga antud uuringu 😉 eesmärgiks on võrrelda G3 ja K10D kasutust, siis see enam päris õige polekski – seni ainukese suumobjektiivina kasutuses olnud Sigma 17-70 on praktiliselt sama vahemik, mille andis G3. Nii et võrdlus endisel kujul on ehk õigemgi.

Analüüsil oli abiks programm Smart Photo Statistics. Etteruttavalt saab öelda, et oli huvitav ennast analüüsida, soovitan kõigile. Eriti kasulik on just kasutatud fookuskauguste hindamine, seda just edasiste investeeringute planeerimiseks. Et ei ostaks ehkupeale mingit vale vahemiku, mis pärast lihtsalt fotokotis vedeleb.

fail will survaiv

fail will survaiv

survivor_4.jpgKuna tänapäeval on failidel kombeks liikuda suurel hulgal korraga ja soovitavalt ka suurtel kiirustel, hakkas vana mälupulk (Lexar Jumpdrive Sport) väikeseks jääma – kõigest 1GB ju. Ja lisaks veel jube aeglane ka. Kuigi muidu igati mõnusalt väike ja tugev. Aga jama lugu, kui sinna peale ei mahu isegi mitte poolt mälukaarditäit pilte…

Eellugu

Nii sai väheke ringi vaadatud, et mida üldse turul hetkel pakutakse. Suurusena sattusid valikus 8GB ja 16GB isendid. Kuigi viimane tundub hetkel veel veidi ülepakutud suurus minu jaoks. Eks paari aasta pärast vaatab :-). Kuna üheks oluliseks parameetriks oli lisaks kiirusele ja suurusela ka vastupidavus (plaan pulk nö võtmehoidjana kasutusse võtta), siis valik teap’ mis suureks ei osutunudki. Corsair’ini jõudsin üsna ruttu. Kuna aga Voyager’i välimus ei meeldi ja ka käega katsudes tundub sellise suht kobakas junn, siis see langes valikust välja. See-eest Survivor tekitas huvi. 8GB mudel jäi sõelale seetõttu, et 16GB ei pakuta GT versiooni (see on väidetavalt kiiiiiiirem).

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

kalendrindus

kalendrindus

esikaas.jpgSeoses aastalõpuga tekkis taaskord mõte meisterdada kingituseks kalender. Tegelikult oli see mõte juba aasta varem õhus, aga sellisel kujul nagu soovitud oleks vist keeruliseks läinud. Eesmärgiks teha vanavanematele lastelastest kena 2xA4 mõõdus 12 leheküljeline kalender, kus iga kuu juures oleks just nimelt vastaval kuul tehtud pildid. Et aasta lõpp lähenes ülehelikiirusel, siis sai umbestäpselt detsembri alguses hakatu erinevate võimaluste hulgas ringi vaatama. Erinevaid trüki- foto- ja niisamafirmasid, mis kusagil hinnakirjasügavustes vastavat teenust pakuvad, on mitmeid. Aga suure enamiku neist sai kohe välja praakida sest nad:

a) pakuvad mingit ühelehelist plakatistiilis kalendrit
b) pakuvad ühe pildiga rebitavate kuudega kalendrit
c) on JUBE kallid

Nii et võimaluste ring ahenes… sest soov oli lisada ka asjaosaliste sünnipäevad, ning see on asi, mida reeglina ei pakuta üldse või siis küsitakse ropult raha (a la 50 EEKi per sünnipäev). Teine oluline parameeter oli, et kalendrisse oleks märgitud ka kõiksugused riiklikud pühad jms.

Kui päris aus olla, siis 100% sellist, nagu soovisin ma ei saanudki, kuid üsna ligilähedase. Lõpuks jäid sõelale kolm varianti – iseehitamine (ajapuudusel kriipsutasin maha), Maksifoto ja calendarworld.eu. Maksifoto mulle muidu oleks täitsa sobinud, aga ei olnud nad eriti varmad minu küsimustele vastama ning ei sisalda nende kalender ka ühtegi tähtpäeva vms. Enda asja õnneks küll lubatakse lisada. Aga kuna minu teisele täpsustavale emaile vastust enam ei tulnudki, siis… nendelt ma kalendrit ei tellinud ja ei soovita ka teistel.

Nii jäigi ainult üks variant – calendarworld.eu. Ja etterutates võib öelda, et see on täitsa mõistlik variant, seda nii hinna kui võimaluste kui kvaliteedi osas.

kalendridee.jpgcalendarworld.eu puhu on tegu puhtalt veebipõhise lahendusega, kuhu laed oma pildid, lisad ise soovitud tähtpäevad, valid teksti ja tausta jms värvid, stiilid jne jne jne. Ilmselt tänu sellele, et kujundustöö teeb inimene ise ära, on soodus ka hind – minul läksid 3 kalendrit koos kojutoomisega maksma 661 krooni. Kui tellida üks kalender, siis on kalendri hind 199 krooni, sellele lisandub postikulu 76 krooni. Seega mida rohkem tellida, seda odavam tuleb :-). Kui ma asjast õigesti olen aru saanud, siis füüsiliselt asub firma Saaremaal, nii et lausa ülemere tuuakse.

Lisaks enda piltidele on võimalik valida kalendrisse pilte ka kohapealsest galeriist. Nii et ilusa ja originaalse kalendri tegemine on imelihtne. Veidike nokitsemist ja tehtud. Mina kasutasin mitmepildiliste põhjade valmistamiseks Photoshop Elementsi vastavat vidinat, mida veidike modifitseerides sai kenasti selle tulemuse, mida vaja.

Ka enda tähtpäevade ja märkmete lisamine on imelihte, klõpsa soovitud kuupäeval, avaneb vastav vorm ja näiteks inimese sünnikuupäeva lisamisel arvutatakse kenasti isegi vanus välja.

Ja mis kõige toredam – juba sisestatud info jääb alles, ootama uut aastat ja järgmiste kalendrite tellimist. Isegi samu pilte saab kasutada, kui näiteks soov kalendreid juurde tellida vms. Nii et igati lihtne, kuid samas kõige vajalikuga keskkond. Kalendrid valmisid ja toimetati kätte kiiresti (lubatud 6 päeva jooksul), kuller võttis päeval ühendust ja õhtul tõi koju ära.

Aga eks tuleb natuke ka negatiivset esile tuua. Pildid ei ole trükitud fotoprinteriga ja fotopaberile, seega nurga alt vaadates on peegelduse natuke imelikud. Samuti on pildid veidi tumedamad kui võiks. Eks järgmisel korral peab arvestama, et pigem heledamaks kui tumedamaks keerata. Aga kvaliteet üldiselt on igati adekvaatne.

Samuti antakse pildi üleslaadimisel eksitavat infot “Kui pildi külje pikkuste suhe ei ole 1:1.414 (A4 landscape) siis lõigatakse pilt automaatselt sobivasse mõõtu”. Reaalsus on aga selline, et TEGELIKULT on vaja pilti küljesuhtega 1:1.407, ehk siis sellist, nagu on toodud infos rida varem “Pildi soovitatav laius on 1541 pikslit ja kõrgus 1095 pikslit.” Mina võtsin alguses aluseks A4 ning kujundasin mitme pildiga lehed sellise suurusega põhjal. Valmispilte üleslaadima asudes selgus aga kurb tõsiasi, et miskipärast lõigatakse servast tiba ära. Asja uurima asudes selguski, et pole seal A4 vaja ühti.

Kui need paar väikest miinust välja arvata, siis ülejäänuga olen igati rahul ja soovitan soojalt ka teistele. Las need ülejäänud foto- ja trükifirmad istuvad oma 50 krooniste sünnipäevade otsas ja esitavad lolle tingimus.

jaanuar.jpgveebruar.jpgm2rts.jpgaprill.jpgmai.jpgjuuni.jpgjuuli.jpgaugust.jpgseptember.jpgoktoober.jpgnovember.jpgdetsember.jpg

vallatud kurvid

vallatud kurvid

torn_lopp_ds.jpg Kui kaamerast tulnud pilt ei rahulda ja automatiseeritud vahendid ei anna ka päris sellist tulemust nagu vaja, siis on Photoshopis olemas arvukalt tööriistu asja parandamiseks. Nagu enamikus algelistes programmides, nii saab ka seal näiteks reguleerida kontrastsust ja heledust (Brightness/Contrast). Aga seda ei soovita vaenlaselegi kasutamiseks, sest tulemus ei ole see, mis vaja. Lähemalt loe/kuula/vaata näiteks siit, mul pole küll enam midagi lisada.

Muidugi peale selle, et kasuta paremaid tööriistu – nagu näiteks Levels ja Curves. Levelite kruttimisel ei ole ka midagi viga, kuid seal saad pilti paremaks muuta siiski vaid kolme punkti kasutades. Curves seevastu annab suurema vabaduse ning võimaldab muudatusi tunduvalt suuremas ulatuses, tagades sellega parema tulemuse.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

talvepildistamine

talvepildistamine

talvepildistamine.jpgTalvistes oludes on pildistamistingimused igas mõttes keerukamad, kui soojal ja lumevabal perioodil. Seega on terve rida asju, mida eelnevalt pead arvesse võtma, et fotoretk edukalt (ning elusalt) lõpuni viia. Asja juures on oluline see, et retkele hakkaks mõtlema juba piisavalt vara, et jõuaks ettevalmistusi teha – olgu selleks siis akude laadimine või ilmaennustusega tutvumine. Sellele, mida enne talvisele fotoretkele minekut ette võtta ning millega arvestada retkel olles, üritabki siinolev jutuke valgust heita.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

kuidas hoida kaamerat?

kuidas hoida kaamerat?

us122_1.jpgIlmselt on igal algajal (ja miks mitte ka kogenud) klõpsutajal vahel tekkinud olukord, kus hiljem arvutist pilte vaadates on selgunud, et pildid on udused, ebateravad, fookusest väljas. Ja on seejärel olnud sunnitud mõtisklema selle üle, kuidas seda viga teinekord vältida saaks. Sest uskuge mind – see on võimalik. Loomulikult teatud piirides ja ka tibake õnne käib piirisituatsioonides asja juurde. Aga üks on kindel – alati saab oma pildistamistehnikat paremaks muuta. Loomulikult on piltide udususel mitmeid põhjuseid, alates objektist mööda fokuseerimisest ja lõpetades pildi nö ära väristamisega. Just viimasest (ja eelkõige selle vältimisest) käesolev lugu räägibki.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

infrapuna

infrapuna

infratee2.jpgKindlasti olete netiavarustes kohanud mingeid imelike pilte… kergelt ebamaised, kummalised värvid, mis peaks olema roheline, on säravvalge jne. Ei maksa karta, ei ole tegu ülesvõtetega teispoolsusest, vaid lihtsalt pildistamisega inimsilmale tabamatus spektriosas. Infrapunalähedases nimelt.

Asjalugu iseenesest on lihtne. Digitaalkaamerate CMOS sensorid on küllaltki tundlikud infrapunalähedasele spektriosale 700-1200 nm (0.7-1.2µ). Seega on enamasti digikaameratesse sisse ehitatud filtrid vastava lainepikkuse välja filtreerimiseks, et vähendada infrapuna müra nähtavas spektriosas tehtud piltidel. Kuid teatav kogus pääseb ikkagi sõltuvalt kaamerast läbi ja see võimaldabki NIR pildistamist. Samas tuleb märkida, et digikaamera sensor ei ole tundlik soojuslikule infrapunale, vaid tagasipeegelduvale. Seega inimesi ja loomi pimedas helendavatena sellise tehnikaga ei näe, samuti mitte läbi riiete ;-).

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

infra_valuoja2.jpgnir5.jpginfrastroom_1.jpg

ammuunustatud vana

ammuunustatud vana

esimesed_p22sukesed.jpgKuna kõik uus on ammuunustatud vana või siis hoopis vastupidi, hakkan edaspidi vahelduva eduga esile tõstma jutuSTOOP’i eelmistes versioonides esmaavaldatud jutukesi. Sest üht-koma-teist asist sealt ikka leiab.

Seda kõike sel lihtsal põhjusel, et ajapuudusel uute jutukeste valmimine sageli venib ülemõistuse kaua. Praegugi mõned algideed on tööjärgus, loodetavasti midagi juba sel aastal ikka saab valmis ka. Aga seni peab ülessoojendatud supiga leppima. 😉

Jutu alguses olevad pildid on ühed esimesed kaadrid, mis ma enda digiajastu kahel erineval etapil teinud olen. Vasakpoolne 2003. aastal esimese digikaameraga (Canon G3), parempoolne 2007. aastal teise digikaameraga (Pentax K10D). Modell on sama mõlemal pildil, kelle peal sa uut mänguasja ikka katsetad, kui mitte oma laste.

Ekstaole… esimesel välgulaks näkku ja… aga no pidi ju kõike proovima. 🙂

otseteed viivad kuhu?

otseteed viivad kuhu?

ahven_161.jpgOtseteed on kuulsad selle poolest, et reeglina ei vii kuhugi. Esmapilgul küll tundub, et hmm, siit kaudu peaks otsem saama, lähen ja proovin. Kuid hiljem eksinuna ringi ekseldes kahetsed. Õnneks ei kehti see alati. Eriti mitte Photoshopi puhul, kus erinevate klahvikombinatsioonide kasutamisel tekkivad “otseteed” annavad olulise ajavõidu ja lisaks saad teiste ees oma prohvessionaalsusega veel uhkust tunda ka :-).

Nii et sel korral siis teemaks Photoshop’i klaviatuuri shortcut’id. Ehket sellised kavalad klahvikombinatsioonid, mis ühe või teise toimingu kerge vaevaga ära teevad. Teisel (ja paraku sageli tavapärasel) juhul tuleb hiirega kusagil menüüdes ringi ragistada, et sama tulemus saavutada. Mõnel võib olla ikkagi tekkib küsimus, et milleks need, kõik asjad saab ju hiirega aetud küll… Tõepoolest saab. Aga kui tänapäeval üsna moes oleval juhtmevabal hiirel akud tühjaks saavad, mis siis teed? Lisaks uskuge mind – säherduste klahvikombinatsioonide kasutamisega hoiab tõepoolest kenasti aega kokku. Ja aeg on raha. Raha on uus ja parem fotovarustus. Uus ja parem fotovarustust on…. hmm… lihtsalt uus ja parem fotovarustus. Nii et tühja selle rahaga, lihtsalt jääb rohkem aega pildistamiseks, mitte järeltöötluseks.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

panoplaneedid

panoplaneedid

panoplaneet_0.jpgInimesed on leidlikud ja ilusad ja head. Eriti leidlikud on igasugused pildiväänajad uute rakenduste väljatöötamisel. Üks, mis ilmselt ei olegi niiii uus inimkonnale, kuid üsna uus minule, on panoplaneetide tegemine. Tegu on üsna lihtsa tehnikaga, ei mingit raketiteadust. Aga tulemus võib olla küllaltki huvitav ning võib anda ka muidu veidi untsus panoraamvõttele uue elu. Sest panoplaneedilt sageli kõiksugused väikesed vead niipalju silma ei torka, sest nagunii on juba tegu moonutatud reaalsusega. Asi siis see veidi kõver silmapiir või kehvad liitmiskohad enam ära ei ole :-). Ja kui nüüd üdini aus olla, siis ei pea tegu olema 360 kraadise panoraamvõttega või isegi mitte panoraamvõttega. Ka niisama pilte võib sobivuse korral planeediks keerata. Tulemuse ei pruugi küll alati olla nii vinge, aga väikese kiiksuga ja huvitav ikkagi. Nii et seni igavana tundun pilt saab lausa uue elu.

Seega asja juurde!

Loe edasi jutuSTOOP’ist…

Näited valmis panoplaneetidest:

peipsi_pano_planet2.jpg panoplaneet_1.jpg kumupano_xl_planeet_1.jpg pano2_2_tagurpidi_planeet2.jpg

vähendamisvahendid

vähendamisvahendid

juun_5lomo.jpgÜhes kenas foorumis tekkis arutelu selle üle, millega ja kuidas vähendada pilte veebi jaoks sobiliku suurusesse. Kuna arvamused selles osas läksid üksjagu lahku, tekkis endalgi huvi, et millega siis ikka tasub vähendada, et tulemus oleks parim ja samas ei peaks inimene hirmsasti vaeva nägema, et näiteks terve kataloogitäis pilte teistele vaatamiseks väiksemaks muuta. Siinkohas keskendun ma ainult pildi küljepikkuse vähendamisele, jpeg kompressiooni ei lisa (kui just vastav programm seda automaagiliselt ei tee). Kuigi loomulikult on ka see oluline vahend pildifaili mahu vähendamiseks. Aga see on juba hoopis üks teine teema…

Analüüsi aluseks võtsin 6 enamlevinud vahendid, mida inimesed tihti kasutavad, erinevates internetifoorumites soovitatakse või on need tavapärases Windowsi sisaldavas arvutis reeglina olemas:
Photoshop CS/Elements prooviversioon
IrfanView
Picasa
Photofiltre
MS Image Resizer Powertoy
MS Paint (igas Windowsiga arvutis juba olemas)

Otse loomulikult on erinevate inimeste arvutites veel terve rida teisi programme, eks nende katsega parem ise.

Loe edasi jutuSTOOP’ist…