Käisin rabas. Oli rabavalt kaunis. Nagu rabas peabki olema. Aga tegelikult peab alustama sellest, et päikesetõusuks ei jõudnud, sest sai alles viiest ärgatud ja päikesetõusu nägi autoaknast ära, sest Loosalu raba oli piisavalt kaugel. Mis seal siis ikka. Viimati (ja ühtlasi esimest korda) sai seal käidud jaanuari lõpus. Peab nentima, et on asjad on nüüdseks edasi arenenud, rajale on lisatud infotahvlid, rajatud on parkla jne. Tuleb küll pattu tunnistada, et sel korral ignoreerisin parklas olevat soovitust auto sinna jätta, et edasi minnes järgmisele soosaarele minevat teed ei lõhuks. Kuna käesoleval aastaajal teed ilmselgelt autosõit ei lõhu ning oli veel väike lootus tibake tõusvat päikest näha, siis parkisin auto sinna, kuhu ka eelmisel korral meid kohalik matkajuht viis. Aga see selleks, ärge teie nii tehke, mina ka rohkem ei tee.
Igatahes oli rabas tõepoolest rabav, udu oli raba kohal juba hajumas, sammudes järve poole avanes kummastav vaatepilt – järve ei olnud… lihtsalt ei olnud, oli hoopis mingi sügavik. Kui optiline illusioon hajus ning perspektiiv uuesti paika läks, siis sai aru küll, et järv on kaetud paksu uduga.
Rohkem pilte nagu ikka pildiSTOOP’is.
Rabas oli tõepoolest ilus 🙂 Sain isegi paar head pilti
Mul on plaanis lähiajal Loosalu raba külastada, aga kaartide järgi ei suuda ära otsutada, kuidas sinna autoga kõige mõistlikum saada oleks. Kas lõuna poolt Palukülast või pigem põhjapoolt?
Kaart, mis seletamisel abiks võib olla.
Autoga ikka sealt Vana-Kaiu kaudu. Mingil hetkel enne raba on parkla ja siis tuleb veel kilt-paar jala visata. Aga sinna jõudmisel suurt vahet vast pole mispidi ringi teha.
Tänud. Ma oleks ise ka pigem valinud Vana-Kaiu variandi.