Selleks, et kergemini magama jääda, on väidetavalt kasulik lambaid lugeda. Aga kas selleks, et kergemini üles ärgata, tuleks siis hunte lugeda? Müstika…. Kuna mul huntide loendus pole veel seni õnnestunud, loen hoopis pilte. Ja nimelt seda, kui palju ma kaameraga neid teinud olen. Mõjub ka virgestavalt. Ah et kuidas? Failinimed ju reeglina jooksevad 10K-ni (juhul kui kaamera seda võimaldab ja seadetes on määratud, et kaarti vahetades iga kord ära ei nullitaks) ja siis hakkab jälle otsast peale. Teine küsimus muidugi on, et milleks seda üldse vaja on. Esiteks uudishimu rahuldamiseks. Teiseks selleks, et hinnata kaamera võimaliku eluiga. Ja kolmandaks näiteks siis, kui plaanis kaamera müüks või hoopistükis kasutatud kaamera ost. Oleks ju hea teada, mitu pilti konkreetse isendiga tehtud on?

Nii et oleme siis kokkuleppele jõudnud, et see on huvitav number. Nüüd ei jäägi muud üle, kui teha selgeks, kuidas selle numbri teada saab. Rahvasuu räägib, et mõni kaamera oskab seda ise öelda. Teisalt muidugi rahvasuu räägib aegajalt igasugust jama, nii et mine sa võta kinni.

Palju lihtsam on selleks kasutada ühte pisikest programmijuppi – KUSO EXIF viewer. Tasuta ja puha. Loomulikult on selliseid programme veel ja ehk oskab ka mõni kaameratootja enda vidin sama asja teha, aga vahet ju pole, KUSO töötab ka kenasti. Alljärgneval kuvapaugul on väike väljavõtte murdosast infost, mida KUSO suudab pildi kohta välja lugeda.

… aka Suurendatud Dünaamilise Ulatusega Pilt aka HDRI aka High Dynamic Range Image. Aga selleks, et kõik ikka ausalt ära rääkida, peab alustama hoopis sellest, et ma ei ole kunagi varem viitsinud/tahtnud/hoolinud enda SDUP’indusega kurssi viimisest ja ise mõne sellise pildi tegemisest. Sest esiteks on pool interneti neid täis ja teiseks näevad pooled neist välja nagu mingid ulmekad. Mis ei ole ju iseenesest paha asi, kui pildistatud objekt seda toetab. Mulle polnud siiani lihtsalt sellist objekti ette sattunud.  Ja noh viitsimist polnud ka olnud. Aga juba paar nädalat seisab ühe aegajalt läbimisele kuuluva marsruudi ääres üks põlenud bemm. Tõepoolest, Petsil oli BMW… Ja kuigi taust ei ole seal ideaalne (hmm, äkki omanik on nõus seda paremasse kohta paigutama teel kuusakoskisse?), tekkis siiski tung sellest risust pilti teha. Ja kui, siis juba, nii et miks mitte SDUP’indusega algust teha.

Huh. Sissejuhatus kippus keeruliseks. Aga pole hullu, edasine nii keeruline pole, sest mingit põhjaliku kasutusjuhendit pole sel korral plaanis avaldada, pigem väike kokkuvõte asja ideest ja edasi studeerib juba iga huviline ise. Mina ise kaasa arvatud.

Niietsiis. SDUP. Milleks see üldse? Aga vot selleks, et siiski veel üsna kehva dünaamilise ulatusega fotokatega tehtud pilte järele aidata. Ah et misasi see dünaamiline ulatus üldse on? See on see asi, mida silma näeb, aga fotokas ei näe. 😉 No näiteks vaata aknast välja. Päike särab, kõik on ere ja valge. Aga toas on hämar. Sina näed ju nii taevast sinisena, pilvetupse valgetena ning toas suudad samal ajal näiteks ka aknaraamilt kooruvat värvi eraldada. Ah et sajab hoopis ja on pilves ja toas on palju valgem kui väljas, sest lamp põleb? No siis on lihtsalt täpselt vastupidi. Ehket ei digisensor ega ka film (kuigi see suudab veidi paremini) suuda jäädvustada ühele pildile kogu ulatust alates kõige heledamast ja valgustatud piirkonnast kuni lõpetades varjualas olevaga. Silm on veidi osavama riistapuu, mis kiiresti adapteerudes näitab rohkem, üks tehtud pilt paraku on hetkejäädvustus ning seal vaatamisel miski enam ei muutu. Kindlasti oled ju üritanud pilti teha taeva taustal seisvast inimesest ning pärast kirunud, et miks temast ainult kontuur näha on ja heal juhul ka välkuvad hambad. Või siis on inimene enam-vähem näha, aga seljatagune on üks valge lärakas. Tulemuse sõltub lihtsalt sellest, millelt on kaamera säri mõõtnud. Selles konkreetses kirjeldatud situatsioonis tuleb küll pildistamishetkel appi näiteks ka täitevälk, aga igale poole see ka ei sobi ja pole nii põnev ka kui SDUP. Samas tuleb muidugi märkida, et viimasel ajal on ridamisi turule tulnud digikaameraid, millel kõiksugused dünaamilise ulatuse laiendamise funktsioonid juba sisse ehitatud. Ja teevad seda tegelikult päris hästi juba. Aga ikkagi pole nii põnev kui SDUP.

mine ja otsi koht, kus oleks midagi pildistamisväärset. Ja oleks valgust ja varju ja tekstuurseid pindu (need näevad SDUP’ituna eriti ägedad välja). Et kõik kenasti sujuks, tasub ka statiiv kaasa võtta, sest tulevase vinge pildi teravuse huvides peavad kõik tehtud kaadrid kenasti kokku langema. Ja lisaks peab kindlasti osad pildid tegema suhteliselt pika säriga, nii et äraväristamise võimalused on suured. No tegelikult tehakse küll SDUP’e ka ühest kaadrist, eriti hästi õnnestub see raw-formaadis faili puhul, millest genereeritakse 2-3 erinevat kaadrit. Aga see pole ikka päris SDUP, vaid mingi ersats, mille samahästi saab tehtud otse Photoshop’is kasutades selleks Image->Adjustments->Shadow/Higlight… tööriista.

sea kaamera statiivile ja komponeeri soovitud kaader. Nüüd on kaks võimalust – kas kasutada kaamera enda särikahvlit (Exposure bracketing) või lülitada kaamera manuaalsete seadete peale ja pildistamise käigus säri ise muuta. Vaba valik, kes mida eelistab, tulemuse on laias laastus sama. Erinevate särituste samm ja kaadrite arv sõltub valitsetavates valgusoludest, aga enamasti peaks +/-1EV olema selline harjukeskmine valik ning andma soovitud tulemuse. Ehket siis kolm pilti, üks normaalne, üks ülesäris 1EV võrra ja teine alasäris 1EV võrra. Aga kui valgusolud on eriti kontrastsed, siis võib suurendada nii kaadrite arvu kui ka vahemike. Ãœldiselt tasuks teha pigem rohkem pilte kui vähem, eks pärast annab vähemaks visata. Võimalusel võiks eelistada pildistamiseks raw-formaati, see annab veelgi võimalusi hilisemaks vigadeparanduseks.

vajuta päästikut ja tulista pildid valmis. Ja siis vaata üle, kas on kõige tumedamatel heledad asjad näha ja kõige heledamatel tumedad asjad näha. Kui jah, siis oledki omadega valmis ja võid koju tagasi minna.

Pildid võiks olla umbes midagi sellist (aga rohkem kaadreid muidugi):

lae pildid arvutisse ja kustuta udused ja tuksis kaadrid ära. Ah et kõik on udused? No siis mine tagasi esimese punkti juurde ning tee nagu seal kirjas ja ole sel korral palun hoolikam. Kõikidel teistel juhtudel aga läheb sul nüüd vaja tibakest spetsiaalselt tarkvara, kui päris käsitsi ei viitsi asjaga tegeleda. Ãœldiselt soovitavad kõik Photomatix’i nimelist tarkvarajuppi. Ainuke probleem sellega on, et kipub tasuline olema ($99, kuid tudengid, õppejõud jt saavad kõvasti alet ka). Aga õnneks on katsetamise olemas tasuta demoversioon, küll teatud kehvade lisadega. Aga katsetamiseks sobib ikka. Nii et lae demo alla ja installeeri. Või otsi mõni muu tasuta variant.

pane Photomatix tööle ja tee nii, nagu programmi abifailides ja juhendites kirjas. Põhimõtteliselt annad pildid Photomatix’ile ette (sobivad ka raw failid), klõpsid avanenud dialoogiaknas veidike ning lased programmile edasi ragistada. Siis lähed teed köögis ühe võileiva ning enne kui jõuad öelda krtvorstonjälleotsaspeabpoodiminema ongi SDUP valmis. Esialgu näeb ekraanil küll veidi ebaSTUP’ilik välja, aga selle seletuseks on kohe kõrval ka väike seletus Nii et ei jää muud üle, kui klõpsata nuppu Tone Mapping ning edasi on, nagu öeldakse, juba ajalugu. Hmm… või siis hoopis tulevik? No vahet pole, soovitud tulemuse saavutamine on sealtmaalt igaühe enda kätes ja fantaasias kinni. Abi enda fantaasiate ellurakendamiseks leiab näiteks siit ja siit, sealt ja sealt.

on pilt valmis. Imetle seda. Tunne uhkust. Ja kustuta ära. Sest tegelikult on veel pikk tee minna, et oma professionaalsust suurendada. Ma pole ausalt öeldes ühegi enda bemmipildiga eriti rahul, kui siis paar tükki mustvalgeks keeratuna on söödavad. Värvilised on sellised ei liha ega kala, pole päris ulmekad ja loomulikud samuti mitte. Kusjuures muidugi ulmekat on palju lihtsam teha, kui loomuliku tulemust saavutada. Aga eks peab edasi üritama.

avastasin otsingut kasutades, et selline vaata-mina-sain-ka-hakkam postitus SDUP teemadel on sel aastal isegi maakeeli juba netiavarustesse ilmunud. Miskises blogis, millest mingil imelikul põhjusel otse postitusele linkida ei saa… Aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis ei hakanud ülalolevat enda poolt genereeritud heietust ära kustutama. Vähemalt enda jaoks märk maha pandud ja hiljem hea võrrelda, kas olen edasi arenenud. Või taandarenenud. Või misiganes.

Veel kasulike kohti:

http://www.hdrlabs.com/ 

http://en.wikipedia.org/wiki/High_dynamic_range_imaging

http://www.cambridgeincolour.com/tutorials/high-dynamic-range.htm

http://www.naturescapes.net/072006/rh0706_1.htm 

http://hdri.wordpress.com/

http://www.google.com/

Tegelikult oli kunagi plaanis kirjutada miski põhjalikum heietus kolmandiku reegli ja kuldlõike ja muudel taolistel kompositsioonilistel teemadel. Aga paistab üsna läbileierdatud asi juba olevat, isegi maakeeli leiab ühtkomateist. Seega teen hoopis lühiülevaate :-p

muidugi seda, et tegu on soovitusliku, mitte kohustusliku reegliga. Ja pildi kompositsiooni valikult võiks (või peaks) selliselt paigutamine toimuma pigem alateadlikult, mitte kohustuslikus korras mingite abijoonte järgi.

seisneb asja idee lühidalt öelduna selles, kuidas inimese silm pilti vaadates liigub ja millised proportsioonid tunduvad kõige loomulikumad. Siinkohas tuleb mäng kuldlõige, mille kohta saab lugeda siit, siit, siit ja siit. Üldistades saab vast öelda, et kolmandikureegel on kuldlõige lihtsustatud kujul. Silma järgi mingit lõik intuitiivselt kolmeks jupiks jagada on tunduvalt lihtsam, kui 1,618033988-ga korrutades, jagades, liites ja lahutades :-).

siis kolmandikureegel. Väga lihtne – jaga oma kaader nelja sirge abil mõtteliselt üheksaks ruuduks ja paiguta olulised objektid sirgete lõikumiskohtade lähedusse. Ja ongi surematu teos sündinud. :-p

tea, et kolmandikureeglit kasutatakse tihti maastikufotograafias (näiteks horisondi paigutamiseks) ja portreefotograafias (näiteks silma(de) asukoht kaadris). Kusjuures horisondi kolmandiku peale paigutamine aitab paljudel juhtudel kenasti pilti paremini tasakaalu vedada. Kui just ei ole keskne kompositsioon eesmärgiks omaette.

võta teadmiseks, et kolmandikureeglit tasub ka liikuvate objektide pildistamisel meeles pidada – kuna liikumissuunas tuleb nagunii vaba ruumi jätta, siis paigutada parem kohe objekt keskohast veelgi kaugemalt. Vahel liiga kiiresti liikuva objekti puhul selliselt tabamine küll ei pruugi kohe õnnestuda, siis tuleb appi hilisem korrigeerimine lõikamise näol. Aga ka selleks peab algmaterjal olema piisavalt hea.

arvesta, et sama kehtib ka elusolendite pildile paigutamise puhul – kui tegu pole päris otsevaates portreega, vaid veidigi küljelt võetud kaadriga, siis tasub pilgu/liikumise suunas rohkem tühja ruumi jätta kui tahapoole. Selle kohta väike näide ka.

VS

Kaks üsna järestiku tehtud kaadrit. Ãœhel juhul keskse kompaga, teisel juhul kolmandiku kanti paigutatud. Kumb on parem? Muudele võimalikele häirivatele detailidele ärgu palun tähelepanu hetkel pööratagu, no ei leidud ilmekamaid näiteid…

peab rõhutama, et paljudel juhtudel tasub kindlasti kaaluda kaamera teravustamispunkti valikut – kasutades keskmist punkti on küll piisava aja olemasul võimalik objektil teravustada ja siis kaader ümber komponeerida, kuid vahel seda aega äkki pole. Või näiteks statiivilt pildistades pole ju suurt mõtet kaamerat muutkui paigast ära nihutada. Siis on lihtsal kasutada kohe teravustamispunkti, mis asub tsentrist kaugemal, just seal, kuhu tahad lõpptulemusel oma tähelepanuobjekti paigutada. Või kolmas variant – kasuta käsitsiteravustamist.

aitab sellest jutust küll, sest kolmandikureeglist on netiavarustes päris palju lugeda, siis sellest pikemalt ei jahu. Näiteks siit, siit, siit ja loomulikult siit.

Räägiks hoopis mõne sõna sellest, mida juba valmis kaadriga peale hakata, kui kohe üldse mitte kompa ei meeldi.

ava Photoshop ja leia, et seal saab üsna lihtsalt pildile tõmmata abijooned, mille abil kompositsiooni kolmandike peale sättimine on lapsemäng.

Mine Edit -> Preferences -> Guides, Grids & Slices. Selle peale avanab dialoogiaken, kus alajaotuses Grid muuda lahtris Gridline every: väärtuseks 33.3 ja ühikuks percent. Subdivision väärtuseks anna 1 (vaikimisi on 4). Klõpsa OK.

Pildiga ei juhtunud midagi? Veel ei pidanudki. Nüüd mine menüüsse ja klõpsa View -> Show -> Grid (Ctrl + ‘). Ja peakski su pildil olema kenasti kolmandike kaupa võrgustik peal. Nüüd ei jäägi müüd üle kui pilt sobivaks lõikuda, võrgustika jääb ise kolmandikude peale püsima.

vaatasin huvipärast pildiSTOOPi pildid ka läbi, ega tõupuhtaid kolmandike teap’ mis palju polegi. Samas ei saagi (ja ei tohigi) mingi säärase reegli järgmine olla eesmärgiks omaette, vaid vahendiks.

Ãœks asi, mis enda piltide puhul selgelt silma jäi, on, et tegelikult meeldib mulle vist asju isegi keskmest veidi kaugemale paigutada – umbes veerandiku peale. Nii et hoopistükis veerandikureegel. Njah… Igatahes oli täitsa huvitav piltidele ülalkirjeldatud meetodi abil võrgustik peale panna ja neid natuke ringi lõikuda ja vaadata mis juhtub. Mõnel juhul juhtus vist paremaks minema küll.

Nii või teisiti – mõningaid näiteid sealt igatahes leiab, osad paremad ja osad halvemad.

tekkib küsimus, et kus on kogu loo moraal? Lihtne – mängi oma kaadriga ja sinna paigutatud kraamiga. Tee nii keskse kompositsiooniga, kolmandikureegliga, kui üldse ilma reeglita. Oma tuba, oma luba. Ja pärast tulemuste analüüsimiseks on võrgustiku kasutamine täitsa põnev. Mul oli küll huvitav.