VS 
Olles alates 2003. aasta sügisest kasutanud digikompakti (Canon Powershot G3), oli käesolevaks aastaks kogunenud juba kuhjajagu pilte ja ilmselt oli jäänud vähe erinevaid seadistusi, millega poleks juba eksperimenteerinud. G3 on igati aus ja hea kaamera, kuid nagu digikompaktile omane, oma teatavate piirangutega. Kuid loomulikult ka plussidega. Aga sellest kõigest juba hiljem lähemalt.
Nii või teisiti hakkasid teatud asjad piirama ja kuna kaameral vanust ka juba üksjagu, siis liikusid juba 2006. aastal mõtted peegelkaamera soetamise poole. Kuna senine kogemus Canoniga oli igati positiivne, siis peamiselt sai ka sama firma DSLR silma peal hoitud. Aga kui 350D oli mõistlik, siis 400D pakkus juba kerget pettumust. Ja 30D jäi eelarve piirist selgelt välja. Ja siis kuulutas Pentax välja K10D… pärast tehnilise infoga tutvumist oli selge, et seda tahan mina proovida. Ja nii saigi.
Loomulikult saan ma aru, et võrrelda mitme aasta tagust G3 ja nö tehnika viimast sõna K10D-d on tiba tobe, aga ega käesoleva kirjatüki eesmärgiks ei ole anda 1:1 võrdlust või ülevaadet, vaid anda aimu tunnetest ja mõtetes mis on tekkinud digikompaktilt digipeeglile üle kolides. Äkki on mõnel tulevasel analoogilise otsuse langetajal sellest kirjatükist veidi abi.
Loe edasi jutuSTOOP’ist…