Täna sain Viljandis tõelise foto- ja moto- ja kultuurielamuse. Olin mina koos lastega parajasti Viljandi järve ääres, kui kuulen, et ülevalt kesklinna poolt tuleb kahtlaseid mootori- ja kommentaatorihääli. Alguses ei uskunud oma kõrvu.
Pärast seda ikka veel ei uskunud.
Siis kahtlustasin, et mingi kardihall on kuhugi Viljandi kesklinna ehitatud. Aga tegelikult seda ka ei uskunud.
Siis meenus, et enne järve äärde sõites oli üks vanalinna sissesõite tõesti kinni pandud… tol hetkel olin arvanud, et teetööd vms.
Nii või teisiti ei andnud uudishimu rahu ja sai kesklinna kimatud. Ja mida ma näen – sõidavadki. Võrrid. Palju. Värvilised.
Sest toimus Viljandi Vanalinna kross. Ja see, kallid lugejad, oli meenutamisväärne vaatepilt. Sest lisaks… eee… soolovõrridel, olid ka külgvankriga võrrid. KÃœLGVANKRIGA. Ja mõnel külgvankriga võrril oli koormaks oma 300 kg eesti meest. Ja mõnel peal audiosüsteem. Ja mõni oli roosa valgete mummudega. See 300 kg ekipaazh (#01) oli muidugi vaieldamatult kõige stiilsem. Võrril raam küll oli lõpuks veidi kiivas, aga sõitis. Kusjuures ma ei näinud neid kordagi jalaga hoogu juurde andmas, paljud teised tegid seda küll. Ja mõni üldse väntas enamasti. 🙂
Aga kuna sõnad ei suuda seda nagunii edasi anda, siis vaadake parem pilte. See, kusjuures, on ainult väike valik kõigest.
Üldiselt võib vist öelda, et Viljandimaa Noortekeskus on üks parimaid asju, mis Viljandiga viimastel aegadel juhtunud on.
